Eesti Raudtee ja Sirbi kirjandus­auhind

Karl Martin Sinij?/ J?n Rooste

 

 

Neljandat korda anti välja too auhind elust särtsuvaile kirjandusteostele. Tänavu pälvisid selle karmi, aga õiglase žürii tuliste vaidluste tulemusel Indrek Hirve “Surmapõletaja” (Tuum, 2006) ning Peeter Sauteri “Vere jooks” (Tuum, 2006).

 

Indrek Hirvega kohtumine teeb alati meele rõõmsaks. Juhtugu see juhuslikult tänaval või hoopis raamatu vahendusel. Kohtumine inimesega ja kohtumine luuletajaga on tihtigi kaks ise asja ning ülim viga oleks kujutella, nagu peaks kirjutet tekstis väljenduv luulemina üksüheselt samastuma teksti loonud isikuga. Ei ole teisiti Hirvegi puhul ning veel vähem võiks Hirve pidada miskiks küllaselt lusti ja lõbu tekstidesse pilduvaks loojaks. Samas on tekst talle kindlasti pigem rõõm kui vaev, isegi kui sisu parasjagu tumedapoolne.  “…aga refräänis on juttu hoopis teistest asjadest,” ütles juba Tuu-Tiki, kes pööras pahupidi oma mütsi. Kindlasti on Hirve luule vägagi elus ning, põrgeldes tänapäeva ja mineviku, arhailise ja uuendusliku, mängulise ja täistõsiliku vahel, ka üllatavalt pikaealine. Vastselt pärjatud valimikus “Surmapõletaja” paistab see tõsiasi selgesti silma.

On ju surmapõletamine üks kõige elusamaid võimalikke tegevusi üleüldse.

 

Karl Martin Sinijärv

 

 

 

Peeter Sauter räägib meile, kuidas tülitada tütarlapsi, kuidas lõhnavad naised ja raha, kuidas elavad eesti boheemid ja lontrused… Aga see kõne on nüüdseks saanud teise hingamise; enam kui varem on Sauteri viimaste aegade lühijutud, mis ühinend raamatuks “Vere jooks”, aheldanud end novelližanri nõudlikku vormi.

Aga see pole põhimine. Põhimine on ehk, et lisaks oma loomulikule sarmile, jutustamise veetlevale lihtsusele, peitub Sauteris mingi ülim eetika. Ei-ei, mitte säherdune südametunnistusele koputav, moraali lugev, didaktiline eetika, ei miski maailmamudeldaja toores elukaugus. See, mis teeb ta lood tänini võluvaks ja loetavaks, on sügav inimlikkus ja piiluja pilgu tolerants. Püüe mõista ka alatu, egoistliku, allakäinud lõnguse või lontruse maailma. Ja isegi enamat kui püüe, hüüan ma – Sauter mõistabki neid, see pole valskus, see pole fiktsioon ja labane endapett. Nii et ehk on tegu ühe 2006. aasta humanistlikema kogumikuga? Jääb vaid lugejaile soovida julgust sesse peeglisse vaadata. Karta pole vaja, ainus pealtnägija, autori hääl, ei kipu teid uisapäisa hukka mõistma, vaid laseb ka endal langeda sesse pehmesse, vastuolulisse, kutsuvasse ellu.

 

Jürgen Rooste

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming