Eesti riigi võimatu mõte

Leo Luks

Loobun eos siinses filosoofilises katsetuses Eesti riigi mõtte defineerimise püüdlusest ning üritan näidata, miks sellele küsimusele pole võimalik vastata. Seda, miks ei ole, üritan põhjendada esmalt mõiste mõte analüüsi teel ning seejärel poliitilisuse eripära vaagides. Kuigi esseevõistluse teema võib paista poliitikaülesena, pole ta seda mitte: kui keegi suudaks piisava selgusega määratleda Eesti riigi mõtte, tuleneks sellest kohemaid normatiivne poliitikate mõttekaks muutmise nõue. Üritan siinkohal olla eritlev, mitte normatiivne, kuigi jõuan kokkuvõttes mõne väikese ettepanekuni. Seejuures olen teadlik, et täielikku neutraalsust pole võimalik saavutada: kõne alla võetud „poliitiline asi” nii-öelda määrib paratamatult käsi.

Marxi parafraseerides tuleb hakatuseks öelda, et „Eesti riigi mõte” erineb lesknaine Kräbedast sellega, et ei ole teada, kust küljest talle läheneda. Esmajoones turgatab pähe kaks võimalikku külge.

Ehk peaks esmalt defineerima riigi mõtte ning liikuma sealt edasi Eesti riigi mõtte täpsustamise manu? On ju Eesti üks riik teiste seas, mitte täiesti unikaalne nähtus. Kui säärane fookus jääb liiga abstraktseks, tuleks meil ehk seda pisut kitsendada, küsides nt demokraatliku õigusriigi või rahvusriigi mõtte järele? Seejuures võib Eesti riigi eripärast tuleneda mõni üksik kõrvalekalle riigi üldisest mõttest. Niisugune lähenemisviis viiks meid riigiteooriate mängumaale.

Aga võib-olla tuleb asja vaagida teisest küljest, küsida esmalt Eesti mõtte järele,1 defineerida eesti asi ning seejärel analüüsida, millised ülesanded peaksid jääma selle asja ajamisel riigi kanda ning kuidas Eesti riik seni oma tööga toime on tulnud. Just viimane lähenemine tundub olevat meie avalikus mõtteruumis primaarne.

Nende kahe vaatevinkli võrdlev käsitlus näitaks meile muu hulgas, et mõnikord on üldine demokraatliku riigi mõte ja Eesti mõte omavahel konfliktis. Veelgi enam: ükski vähegi tõsiseltvõetav riigi mõtte või Eesti mõtte sõnastus ei saa välistada ka sisemise konflikti ohtu – selleks tuleks need sõnastada üheainsa printsiibina, mis on peaaegu võimatu. Kus iganes on mängus mitu printsiipi, sealt võrsub varem või hiljem konflikt; teadagi võivad omavahel vastuollu minna kas või demokraatlikus riigis kaitstavad inimeste alusõigused (meenutatagu kas või „Magnuse” filmi kohtuasja).

Järgnevalt hülgan mõlemad sõnastatud vaatevinklid, kuna mu veendumuse kohaselt tuleb küsimusele läheneda kolmandast, veel üldisemast küljest: mis on mõte?

Mis mõttes?

Kõigis mulle teada eesti asja arutustes on äsja esitatud küsimuse analüüsi välditud või piirdutud väga nappide sedastustega, näiteks: „Millegi „mõtte” otsimine on sellegi suhestamine millegi laiemaga”.2 Ma ei süüdista kedagi pahatahtlikkuses, küllap on mõte kirjutajatele tundunud iseenesestmõistetava mõistena. Ometi arvan, et siin kehtib olukord, mida kirjeldas „Švejkis” üks hullumaja asukas, kelle väitel meie maailma sees on üks teine, palju suurem maailm. Seetõttu pean siinkohal eritlust kummitavale igavusohule vaatamata hädavajalikuks ning ka meie peaküsimust olulisel määral selgitavaks.

Mall Nukke. Sinine. Akrüülmaal, kuldamine, 2010.

Mall Nukke. Sinine. Akrüülmaal, kuldamine, 2010.

Eesti keele seletavas sõnaraamatus tuuakse välja mõtte viis tähendusvarjundit,3 kuid arutlusaluse teema raames võime kaks neist kohe välistada: need on mõtlemise üksikakt ja mõttetegevus. Kuigi riigi elusorganismiga võrdlemine on levinud kõnekujund, ei vääri tõsist kaalumist oletus, et Eesti riik võiks olla tõepoolest teadvuslik, mõtlemisvõimeline olend. Ka mõtte kolmas tähendus „kavatsus, plaan, nõu, idee” viitab kavatseva subjekti olemasolule ning puutub siinsesse teemasse vaid riivamisi. Võime küll rääkida Eesti riigi mõtte (s.t selle riigi rajamise plaani) sõnastajatest, näiteks Juhan Liivist, kuid ka nõnda ei jõua me sisulise küsimuseni, mis see mõte ikkagi on? Meie küsimuse sihis on tähtsaimad mõtte kaks ülejäänud tähendusvarjundit: 1) tähendus, sisu, olemus; asjaolu, suhe; 2) otstarve, eesmärk; olulisus, tähtsus.

Mis on Eesti riigi sisu, olemus? Mis on tema otstarve, eesmärk? Miks on Eesti riik oluline, tähtis? Just sellised küsimused painavad neid, kes Eesti pärast südant valutavad.

Ka esiletõstetud kahes punktis peitub piisaval määral tähendusvarjundeid, et nendest läbisegi mõtlemisest saaks sasipundar. Harutan seda pundart nii, et keskendun sõnale tähendus: igaüks, kes üritab vastata tõsimeeli küsimusele Eesti riigi mõttest, püüab ju fikseerida Eesti riigi otstarbe, eesmärgi, tähtsuse, olemuse jne kindla tähenduse. Mõistagi ei pea seejuures piirduma ühe elemendiga, seda tähendust võib püüda sõnastada ka napi loetelu kaudu, nagu tehakse Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis.

Üritan järgnevalt näidata, et mis tahes mõttele selge tähenduse omistamine on võimatu ülesanne. Kuigi mul pole tahtmist tüüdata lugejat spetsiifiliste filosoofiliste vaidlustega, tuleb siinkohal kõnelda põgusalt tähendusteooriast. Küsimus seisneb selles, milline on tähenduse (ingl meaning, sks Bedeutung) ja mõtte (sense, Sinn) vahe? Filosoofiatraditsioonid pole selles küsimuses ühel nõul ning tunnistan keerutamata, et minu nägemus on inspireeritud fenomenoloogiast.

Järg pöördel.

Eesti riigi võimatu mõte

Algus lk 3.

Küllap eristavad paljud lugejad neid sõnu nõnda, et mõte on tähendusest avaram mõiste. Sellele intuitsioonile truuks jäädes väidan pisut radikaalsemalt: mõte on midagi sellist, mis „hõljub nähtamatuna” iga tähendusloome protsessi kohal, seostades ja sidustades erinevaid tähendusi, kuid mõtet ennast ei ole seejuures võimalik tabada ühtegi konkreetse tähendusega. Vähegi keerukama nähtuse või tegevuse mõtet pole võimalik rahuldavalt sõnaga nimetada ega ka mitte mõne lausega kirjeldada. Fenomenoloogia keeles nimetatakse sellist asja tähendushorisondiks: horisont on kogemuse tähenduslikkuse kooshoidjana suisa hädavajalik, kuid jääb seejuures teadvustatamatuks.4 Siinkohal ei pea ma silmas seda, et mõte põimib halli kardinalina meie lausungid ja uskumused alati formaalloogiliselt veatuks süsteemiks. Pigem avaldub argielus asjade ja tegevuse mõte harjumuste ja praktika sujuvas toimivuses. Mõttekas elu ei tähenda mitte seda, et selles peaks olema iga hetk, iga tegevus rangelt eesmärgistatud ning need väiksed eesmärgid moodustaksid kokku suure Elueesmärgi – mõttekat elu elaval inimesel lihtsalt kõik enam-vähem „sujub”. Seda seisundit, kui suurem osa elanikkonnast tunneb, et riigivõimuga seotud protsessid „sujuvad”, nimetatakse poliitikateoorias võimu legitiimsuseks.

Eelneva eritlusega ei taha ma filosoofilisel tasandil väita, nagu oleksid sõnade tähendused erinevalt mõttest selged, muutumatud ning kirjeldaksid objektiivset tegelikkust, kuid vähemalt argielus kogetakse tähendusi just sellistena. Aknast paistev lumehang on tavakogemuses midagi täiesti argist ja selgepiirilist, olgugi et eskimo näeb seal küllap mingit erilist sorti lume varjundit ning, kui tunnetusteoreetiliselt norida, pole mingit garantiid, et lumehang iseeneses on selline, nagu selle registreerib mu taju- ja keeleaparatuur. Eelnevaga väitsin vaid seda, et mõte kui tähendushorisont ei täitu kogemuses enamasti intentsionaalselt, vaid toimib taustana.

Kuid ometi mõtlen praegugi Eesti riigi mõttest, järelikult peab olema võimalik tähendushorisonte tematiseerida. Selleks et mõnest tähendushorisondist saaks tähelepanu objekt, on vaja, et tähendusloome protsessis toimuks mingit sorti katkestus, tõrge. Elu mõtte järele hakkab inimene küsima enamasti siis, kui senine elu enam loomulikult ei suju. Mõistagi võib horisondi objektiveerimise impulss tulla ka nii-öelda väljastpoolt argielu: ennekõike üritab tähendushorisonte läbi valgustada filosoofia, aga seda teevad ka kunst, ajuti teadus ja kindlasti ka poliitika. Kuid tuleb rõhutada, et objektiveeritud horisont ei toimi samal ajal enam horisondina: Eesti riigi mõtte järele küsides oleme ennast seda mõtet horisondina eeldavast ühiskondlikust tegutsemisest väljapoole asetanud. Mõiste võib olla kord teadvustatud tähenduse, siis jälle teadvustamata horisondi staatuses – just selliste lülituste kaudu leiavad kultuuris aset muutused. Kas või näiteks eesti rahvas oli paarisaja aasta eest suisa tundmatu mõiste, seejärel sai sellest rahvuslikul ärkamisajal väga intensiivse tähendusloome objekt, nüüdseks on sellest normaaljuhul saanud üks identiteediloome horisont: olemata marurahvuslane, tunnen ennast loomulikult eestlasena ega meenuta endale iga päev selle mõiste sotsiaalset konstrueeritust.

Võtan kokku oma argumendi tunnetusteoreetilise osa. Väitsin, et mõtet kui tähendushorisonti ei ole võimalik ühtegi tähendusse fikseerida. Mõistagi võib selliseid fikseerimise katseid teha – filosoofia koosnebki peaasjalikult nendest –, kuid vähegi keerukama nähtuse puhul ei toimi ükski säärane määratlus vähegi kriitiliselt suhtuva publiku puhul. Väidan, et Eesti riik on piisavalt kompleksne süsteem ning eesti publik piisavalt kriitiline mistõttu küsimus Eesti riigi mõtte järele jääb kestma senikaua, kuni see riik olemas on ja kellelegi korda läheb.

Poliitikast pole pääsu

Tõnu Viik ütleb oma sisukas essees „Eesti kultuuri võimatu mõiste” eesti kultuuri mõistet analüüsides peaaegu sedasama, mida olen siinses katsetuses seni väitnud. Kui asendada sõna „kultuur” „riigiga”, sobiks tema lõppjäreldus hästi ka siia: „ühe [riigi] olemasolus ja tema ühtsuses polegi midagi niisugust, mis annaks kõikidele selle areaali nähtustele mingi ühisnimetaja”.5 Viik näitab veenvalt, et poliitikas käibel rahvuse ja rahvuskultuuri mõiste on positiivse sisuta ning toimivad üksnes tühjade tähistajatena. Tema järeldustest tuleneva soovituse võib ka siinsesse arutlusse üle kanda: loobugem viljatust püüdlusest määratleda Eesti riigi mõtet, leppigem, et see on nagu eesti kultuurigi tähendusloome horisont: vorm, mis võimaldab luua omavahel võistlevaid tähendustervikuid. See üleskutse, mis oma tasakaalukuselt meenutab multifilmist tuntud kass Leopoldi ütlust „Lapsed, hakkame elama sõbralikult”, on paraku teostumatu. Hiljuti väitis Sirbi veergudel diskussioonis Kristin Kuutma tabavalt, et isegi eesti kultuuri ideoloogilist mõõdet pole võimalik vältida.6 Kuid Eesti riigi mõte on üks peamisi poliitilise pinge üleskütmise masinaid – sellest hoolimata või pigem just selle tõttu, et tegemist on tühja tähistajaga. Kuniks kestab Eesti riik, ei kao see defineerimatu fantoom vaidluste tulipunktist kuhugi.

Siinkohal on mõttekäigu jätkamiseks hädavajalik põgusalt selgitada, kuidas mõistan ühiskonda ja poliitika rolli selles. Toetun järgnevas poststrukturalistlikule poliitilisele mõtlejale Ernesto Laclaule,7 kuigi samalaadseid seisukohti võib leida ka teisalt. Kõige olulisem eeldus, mida jagan, seisneb selles, et pole võimalik leida ega kehtestada ühiskonda rajavat universaalset alust – ühiskondlik olemine on antagonismi väli. Erimeelsused ja huvide konfliktid on ühiskonnas vältimatud, seega on ka poliitilisus ühiskondliku olemise paratamatu viis. See, miks on alust nõnda arvata, nõuaks pikemat süvenemist subjektifilosoofiasse. Lühidalt võib öelda, et (vähemalt lääne) inimene on loomuldasa sooviv ja igatsev olend, ta ei võta (eriti just sotsiaalset) tegelikkust paratamatusena, vaid esitab sellele pidevalt nõudmisi. Nagu väitis juba Aristoteles: inimene on poliitiline loom. Seega oleks naiivne loota, et poliitilised liivakastimängud kunagi lõpevad – näiteks nii, et kõigile meile meenuvad korraga eesti asi ja Eesti riigi mõte, misjärel hakkaksime seda asja üheskoos ajama. Paraku jutustavad selliste unelmate võimalikkusest isegi paljud filosoofid.

Milles siis seisneb poliitika? Kindlasti ei aeta poliitikat nõnda, et nii-öelda suured eesmärgid rahule jäetaks ja nokitsetaks ainult igapäevaülesannete kallal – see oleks pelgalt haldus. Vastupidi, poliitikas üritatakse teostada pidevalt teostamatut: sõnastada üks või teine suur idee nii, et see mobiliseeriks masse. Edukas poliitik näitab, et just tema programm esindab puhast kogukondlikku olemist. Mõistagi peab sellise triki õnnestumiseks mobiliseeriv märksõna olema piisavalt abstraktne ja mitmetähenduslik, nt rahvas, demokraatia, eesti asi. Just selliseid mõisteid nimetab Laclau tühjadeks tähistajateks ning olukorda, kui mõni selline märksõna nii-öelda kõiki kõnetab, hegemooniaks.8 Poliitiline võitlus käib ennekõike hegemoonilise tähistamise nimel. Kuigi universaalsus ei ole poliitika positiivne alus, vaid tühja kohana selle horisont,9 seisneb poliitika pidevates katsetes seda tühjust täita. Kõige edukam viis kehtestada tühi tähistaja on vaenlase kujule viitamine, näiteks eesti asi on kindlasti mitte-vene, mitte-migrantide, mitte-homode jne asi. Kõige suurem võimalik ühtsustunne tekib revolutsioonilisel hetkel, mil kõik osalised eesmärgid ja võitlused koonduvad mingi süsteemi vastaseks opositsiooniks.10 Lähim seda hetke iseloomustav näide on laulev revolutsioon, mis mobiliseeris Eesti avalikkuse suveräänsuse (kui tühja tähistaja) idee ümber. See õnnestus ennekõike tänu agressori-okupandi olemasolule, kellele vastanduda. Selleks et masse kõnetada, peab hegemooniline tähistamisakt olema piisavalt lihtne ja loosunglik – ühesõnaga populistlik. Ka populism on Laclau järgi seega poliitika paratamatu ja isegi keskne osa.11

Mõned järeldused

Ma usun, et eespool visandatud fenomenoloogiline arusaam tähendusloomest ning poststrukturalistlik arusaam poliitilisusest on hästi põhjendatud ning ka omavahel kooskõlas, kuid mõistagi on see käsitus kriitikale avatud. Kahtlemata kohtab ühiskonniti olemuslikule antagonismile vaatamata olulisi erinevusi: mõnel pool piirdutakse viisakate poliitkorrektsete vaidlustega, teisal poetatakse sekka isiklikke solvanguid, (palutakse naistel mitte kaagutada ja sisserändajatel mokk maas hoida), kolmandal juhul näeb sagedasi kaklusi parlamendis ning kusagil päädib antagonism genotsiidiga. Samuti erineb iga ühiskond teistest nii ajas kui ruumis selle poolest, mil määral seal poliitilised projektid tegelikult omavahel võistelda saavad, millise intensiivsusega hegemoonsed tähistajad ennast peale suruvad. Kuid ükski hegemoonia ei püsi igavesti.

Mida võiks sest arutlusest järeldada Eesti riigi mõtte kohta siin ja praegu? Peamine järeldus on paradoksaalne. Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda, kuna Eesti on siinses ühiskondlikus ruumis jätkuvalt tühi tähistaja nr 1, hegemoonide hegemoon. Minu tagasihoidlik ettepanek on, et igaüks üritaks niipalju kui vähegi võimalik hoida oma poliitilist ja teoreetilist kõnepruuki lahus,12 kuigi täiel määral ei õnnestu see kunagi. Mulle tundub, et rahvuslik-poliitilised unelmad varjutavad siinmail liialt analüüsi, paljuski seetõttu, et mitmed aktiivsed mõtlejad kandsid juhtivat rolli laulvas revolutsioonis ning üritavad siiani leida teed, kuidas muuta erilisel revolutsioonilisel hetkel kogetud ühtsusejoovastus kogukonda kandvaks normaalsuseks. Teised on haistnud, et ühiste alusväärtuste otsimise pasunat puhudes tullakse vastu nii-öelda sotsiaalsele tellimusele, ning tagavad seeläbi oma uurimisrühmale mõnusa äraolemise.

Lõpetuseks üritan oma arutluse põhjal vastata põgusalt küsimusele, miks pole nii paljud Eesti inimesed oma riigiga rahul. Rahulolematuse üks peamisi põhjusi tundub peituvat taas taasiseseisvumisajast pärinevas poliitikaülese konsensuse müüdis. Taastatud Eesti riik pidi ju ometi olema vähemalt kõigi eestlaste ühine asi – res publica, selles ühtsuses peitunuks justkui lubadus, et riik ei jäta kedagi unarusse, ulatab kõigile abivajajaile käe. Sellised lubadused kõlavad poliitikute suust eriti enne valimisi ikka ja jälle: muidugi-muidugi ajame üht ja sama eesti asja, kohe-kohe jõuame teieni. Ei tohi Eesti ühtsusesse oma huvide eest võideldes kiilu lüüa, ametiühingud on sotsialistlik igand jne. Sääraste lubaduste ja kogetava tegelikkuse vaheline lõhe põhjustabki kuulsa õhkamise „Kas me sellist Eestit tahtsimegi!”. Kuna Eestit mõttetuks kuulutada on liiga valus, on levinud psühholoogiliseks kaitsemehhanismiks lahutada oma väärtuspildis eesti idee Eesti riigist, armastada Eestit, aga põlata Eesti riiki.

Suurim probleem ja väljakutse tundub praegu olevat aga see, et paljud poliitiliselt aktiivsed inimesed ei leia võimalusi sellisteks poliitilisteks vaidlusteks ja valikuteks, mis asjade seisu olulisel määral muudaksid. Minu hinnangul ei näita see sugugi seda, justkui oleks Eesti riik valmis ehitatud, kõik tähtsad otsused langetatud ning võiks hakata ajaloo lõppu ootama. Pigem tundub mulle, et siinmail paar aastakümmet domineerinud neoliberaalne ideoloogia on saavutanud poliitilisel väljal peaaegu kõigis olulisimates küsimustes hegemoonilise positsiooni. Juba see, et poliitikat tehakse esmajoones majanduspoliitikana, on kuidagi halvamaiguline, kuid küllap tuleb selle „ajastu haigusega” leppida. Neoliberalismi retooriline trikk seisneb oma poliitiliste valikute naturaliseerimises: turg otsustab, riigi rahandus peab olema korras, Skandinaavia heaoluriik on hukule määratud erand jne. Neid dogmasid ei esita isegi mitte parima poliitilise valikuna, vaid justkui loodusliku paratamatusena, millest hälbimine oleks hullumeelsus. Ka ennast vasakpoolsetena määratlevad poliitikud ründavad neid dogmasid vaid detailides. Ja nõnda kordubki aasta-aastalt ETV kolmapäevases Foorumis seesama farss, kus keegi (reeglina opositsiooni esindaja) käib välja mõne õige pisut kaalukama idee, mis ressursside senist jaotust pisut kõigutaks, ning lühikese debati järel jõutakse järeldusele: katteallikaid ei ole, eelarve on 80% ulatuses ette ära jaotatud. Ainus, mis tekitab aeg-ajalt veidigi suuremat poliitilist elevust, on rahvusvaheline julgeolekuolukord, ennekõike Vene karu aktiveerumine. See kõlab küüniliselt, kuid just see ähvardus muudab Eesti riigi masside silmis veidi mõttekamaks.

Säärasel olukorral on oma hind. Viimastel aastatel on selgelt silma paistnud, et Eestis leidub arvestatav hulk aktiivseid inimesi, kes ei pea võimalikuks realiseerida end kirjeldatud kartellipoliitilise vaikelu raamides. Need on inimesed, kes kibelevad, aga ei leia oma kohta. Ühelt poolt näeme kadunud ühtsustunde taastamist lubavate rahvusradikaalsete väikeparteide populaarsuse kasvu, teiselt poolt avaldub poliitiline pinge spontaansete meeleavalduste ja manifestidena – tõsi küll, seni põhjamaiselt leiges ja viisakas vormis. Ma leian, et küsimus, mille üle edasi mõelda, ei kõla mitte „Kuidas leida Eesti riigile üks mõte, uus kõiki ühendav Eesti idee?”. Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?

1 Säärane esseevõistlus korraldati eelmise sajandi lõpul, parimad tööd publitseeriti kogumikus „Valge kääbustäht hajuvas kõiksuses“, koost Rein Veidemann. Perioodika, 1998.

2 Jaak Rähesoo, Eesti ja aastatuhande vahetus. Rmt: Valge kääbustäht hajuvas kõiksuses, lk 90-91.

3 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=m%C3%B5te&F=M

4 Kogemushorisondi mõiste pärineb fenomenoloogia rajajalt Edmund Husserlilt. Vt Leo Luks, Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. – Akadeemia, 2013 nr. 3, lk 407–409.

5 Tõnu Viik, Eesti kultuuri võimatu mõiste. Tuna, 2012 nr 2. Parafraseeritud lõik lk 11.

6 Eesti kultuuri süvamehhanismid. – Sirp 24. X 2014, lk 31.

7 Ernesto Laclau, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? – Akadeemia, 2002 nr 6, lk 1180–1203; Jüri Lipping, Ernesto Laclau, 20. sajandi mõttevoolud. Toim Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 623–643.

8 E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad …, lk 1188.

9 J. Lipping, Ernesto Laclau, lk 636.

10 E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad …, lk 1185.

11 J. Lipping, Ernesto Laclau, lk 637–642.

12 Sama eristust rõhutab Tõnu Viik, vt Eesti kultuuri süvamehhanismid, lk 33.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming