Eesti “rohelised” uuel ringil

Rein Ruutsoo

  Rohkem mõistuse- kui südamepartei.

 

Poliitikas on nähtavasti paratamatu, et vastavalt võitluse ägedusele kipub maailm minema must-valgeks või siis jälle valge-punaseks. Niisiis ongi viimaste aegade valimised kulgenud valgete, punaste ja mustade jõudude halastamatu retoorilise võitluse tähe all. Karmid valged kirjad punastel särkidel lähevad kindlalt ajalukku. Paarikümne kirjaniku-kunstniku-helilooja allkirjaga ettepanek, et neli parteid, sh sotsiaaldemokraadid ja respublikaanid, võiksid ühineda üheks “valgeks jõuks”, on unustatud, kuid oli väga kõnekas. Poliitikat mõistetakse endiselt kui ideoloogiat ja mitte kui huvisid.

Kuid nähtavasti tuleb “ärapanemise” kõrval tagasi pöörduda tegelike probleemide juurde, sest ahi oli ju petlik lõpplahendus (Endlösung). Sealt alles probleemid algavad, sest tõrjumine ootab kõiki, kes “vabadusele” jalgu jäävad. “Valgete” hulka arvatud sotsid osutusid kohe “äärmusvasakpoolseiks” (nagu Parts neid tituleeris) ja poliitikute  kokkumäng jättis mõned maailmaparandajad jälle kord ammuli sui vaatama.

 

Rohelisus kui maailmavaade

 

Olukorras, kus “rikkurkommareid” tuleb põlata ja luuservasakpoolseid ei saa hästi valida, on loomulik, et kasvab nii kolmanda tee otsijate kui ka selle pakkujate arv. Ka rahuolematus otsib, kuhu end tsiviliseeritud viisil välja elada. Juba üsna kaua vindunud rohelise partei tekitamise kava võib nüüd lisada veidigi uusi värve kohati pruunistuvate vastupeegeldustega poliitika paletile. Millega lähemalt tegu, selgub vahest siis, kui hakatakse oma kohta Eesti poliitilisel maastikul täpsustama. Kuid kuhu suundutakse, seda võib juba aimata selle põhjal, kas tegemist on roheliste kui maailmavaatelise liikumise või kui tehnokraatliku programmiga.

Rohelisus kui maailmavaade on suuresti romantiline idee ja suhteliselt  üldmõistetav silt üsna erinevatele “pehmetele” arusaamadele ja filosoofiatele. Kui industriaalset kapitalismi/turumajandust pidada kõikehõlmavaks hegemooniaks, siis märgib rohelisus “süsteemiväliseid” arusaamu. Kolmanda tee otsing on suuresti “antropoloogiline”, meie “tõelist olemust” kaitsev ideoloogia. Loosungiks saab “tagasi inimese juurde”. Mingis mõttes on rohelisus, nii nagu seda esindas ka David Henry Thoreau, XIX-XX sajandi sekulaarreligioon. “Aukartus elu ees”, vägivallatus, sõjavastasus jne moodustavad selle aluskihistuse. Koos röövkapitalismi ohtude süvenemisega sugeneb rohelisse vaatesse ka selgelt vasakpoolseid noote. Rohelisus on “uue pehme maailma” tulevikunägemus, mis tahab meid hoiatada “uue  kartmatu maailma” eest. Turumajanduse ja tarbimismaania surves kannavad seda maailmavaadet individuaalse ja grupilise autonoomia otsijad hipidest kuni looduskaitsjateni. Sentimentaalsete rousseau’like romantikute, anarhistide jt panus annab rohelisele liikumisele kui protestile eri värvi, iga maa  poliitiline kultuur jätab oma jäljed.

Rohelisuse kui ellujäämise või jätkusuutlikkuse programmi juured on peaaegu sama vanad kui romantilisel rohelisusel. Juba Marx kirjeldas, kuidas erosioon uhub pärast metsade maharaiumist ära Alpide nõlvad. See, et kõik süsteemid, elavad võõra energia arvel, mida me siis rämpsuna keskkonda ohustades tagasi poetame, ja et sellel on loomulik piir, sai poliitilise võitluse objektiks juba XIX sajandi Inglismaal. Entroopia kasvu teoreetiline põhjendus tuli küll hiljem. Tänaseks on sedastatud, et turumajanduse ekspansiivse arengu ja piiratud ressursside vahel on pea ületamatu vastuolu. Kui rahvusriikide raamides on seda vastuolu võimalik kuidagi ohjata, siis üleilmastumise tõttu on olukord peaaegu lootusetu. Kapitalismi jätkusuutlikkusele panustavate roheliste loosung “Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” annab vaid ajutisi ja piiratud tulemusi.

Rooma klubi juba 1970. aastail kaardistatud protsessid aga kulgevad halastamatu loogikaga ja seda vingemalt, mida edukamad on Milton Friedmani õpilased. Libertaarne maailmavaade annab peaaegu vabad käed individuaalseks tegutsemiseks, kuid ei sisalda endas tõhusat võimalust kollektiivsete (rühm) õiguste kaitseks. Mida vabam on majanduse regulatsioon, seda avalikumalt üritatakse “jänest sõita” ükskõik milliste ressursside arvel, mille õigused pole piisavalt kaitstud. Sealhulgas pole ka töötaja või omaniku positsioon selgelt piiritletud (loodusvarud).

 

Eesti  roheline traditsioon?

 

Äsja ajalehtedegi veergudele jõudnud õhkamised selle üle, kui tähtis oli “rohelise” liikumise panus meie iseseisvusliikumises, on optiline illusioon. Looduskaitse oli selgelt osa antikoloniaalsest mentaliteedist. Looduskaitse oli “ideoloogiliselt” neutraalne. Veelgi enam, retoorilisel tasemel moodustas see kindla segmendi “röövkapitalismi” ja kolonialismi kriitikas. Nõukogude Liidu sõjatööstus oli jätmas endast kõrbe. 1980. aastate lõpul sai rohelisusest avaliku protesti ja iseseisvusliikumise kattevari. Samas on tähelepanuväärne, et seos nõukogudeaegse looduskaitseliikumise traditsiooniga oli peaaegu olematu. Uued rohelised (Vello Pohla jt) osutusid nn suures poliitikas karmideks konkurentideks. Üleindustrialiseerimise-vastasest retoorikast sai kohati tegelikult sissejuhatus dekoloniseerimise algatajate tegevusele. Tollest ajast jäi pikemaks ajaks poliitiliselt tegutsema akadeemik Jüri Martini juhitud seltskond, mis lähenes Keskerakonnale kuni ühtesulamiseni.

Rohelised kui massipartei, mis on ka valimistel edukas, saab välja kasvada vaid rohelisest liikumisest, mis on loomult suuresti antikapitalistlik protestiliikumine. Tänase Eesti kõige suuremate vaenlaste ja probleemide allikana esitatakse teatavasti aga “kommareid”. Kui neist saaks lahti, siis tuleks nähtavasti ka “õnn õuele”! Tänased rohelised ei protesti, nad ei taha midagi põhjalikult muuta – nad otsivad oma nišši juba toimivas süsteemis. Pealegi on Eestis avaliku protestimise tava suudetud põhjalikult naeruvääristada. Protestimine, see on luuserite pärusmaa. Kindlasti laieneks see märk ka rohelistele, kes oma habituselt on kindlasti lähemal nn ulaharitlastele kui pintsaklipslastele. Nähtavasti võiks protestiliikumist, kui see ka tekiks, päästa vaid mõnede silmapaistvate intellektuaalide asumine roheliste poolele.

Praegu end lavale sättivad rohelised on kaugelt rohkem mõistuse kui südame partei. Nende algatuste taga pole mitte niivõrd intellektuaalid kui teadlased, kelle lähenemine on insenerlik. See eristab Eesti taassündida üritavaid rohelisi Põhjamaade rohelistest, kelle taustaks on radikaalsed protestiliikumised ja kelle esindajad võib enamasti ka parlamendis kergesti ära tunda. Eestile iseloomulikult püütakse meil aga iga hinna eest vältida vasakpoolsuse varju tekkimist. Ka siis, kui mõned ideed, mida on pakutud konkreetse tegevusprogrammina (näiteks tehingute maksustamine), on vähemalt Eesti oludes tõlgendatavad vaid vasakpoolse poliitikana.

Eesti tekkiv roheliste partei esindab lõhestunud establishment’i. Täiesti võimalik, et kui nad astuvad tegelikku võitlusse ja saavad kellelegi tõsiselt ohtlikuks, siis ei jäeta nii mõnelegi neist kindlasti meelde tuletamata kunagist seost erastamis- ja ärastamistehingutega. Nii mõnegi liituva aktivisti näol on aga tegemist inimestega, kes otsivad juba pikemat aega sobivat nišši, et taas eeslavale tulla.

Aga uut elu ja rohelist värvi oleks Eesti poliitilisel paletil hädasti vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming