Eesti Teadusagentuur sügistormis

Andres Koppel

Vastuseks Halliki Harro-Loidile teadusraha jagamise asjus Eesti Teadusagentuuri tegevuse esimene poolaasta on kulgenud üpris tormiselt. Esimese aasta ülesannete loetelu, mille alles märtsis iseseisva asutusena käivitunud teadusagentuur haridus- ja teadusministeeriumilt kaasa oli saanud, oli suur. Esmane ning kõige olulisem ülesanne oli läbi viia eelmisel aastal teaduskorralduse seadusega ette nähtud muudatused teaduse rahastamise süsteemis. Uue asutuse loomine tähendas ka asutuse enda ülesehitamisega seotud arvukate tehniliste pisimurede ja personaliga seotud suuremate probleemide lahendamist. Üsna algusfaasis kandis agentuur oma esimese kaotuse – Tartu ülikool valis mai lõpus agentuuri juhi Volli Kalmu rektoriks. Juuli lõpu poole valis nõukogu agentuuri juhatuse esimeheks allakirjutanu. Eesti teaduse administreerimisega pikemat aega kokku puutunud inimesena olin teadlik, et sügisel läheb tormiseks mitte ainult Läänemerel, vaid ka agentuuri ümbritseval maastikul. Tormi tekitab teadupoolest suur rõhkude vahe ja sügiseks on tavapärasest suuremad rõhkude gradiendid juba tekkinud. Agentuur on langetanud esimesed suuremad rahastamist puudutavad otsused institutsionaalsete uurimistoetuste kohta ning ette on valmistatud ka teine põhimõttelisi muudatusi läbi elav personaalsete uurimistoetuste korraldusmehhanism. Mõlemal juhul on sarnaseks printsiibiks liikumine täiskulu mudeli poole, st senisest suurematele toetustele, mis automaatselt tähendab konkurentsi kasvu.

Lootsin, et enne päristormide algust jääb pisut aega avalikkusele muudatuste sisuliseks selgitamiseks. Hoolimata kevadistest infopäevadest on teaduspoliitika tegijate (haridus- ja teadusministeeriumi), selle täideviija (praeguses kontekstis teadusagentuuri), teaduskorraldust ülikoolides ja instituutides korraldavate administraatorite ning teadlaskonna esindajate vahel infovahetust ilmselgelt liiga vähe olnud. Esimesed suuremad iilid tulid järsku ja väga kurjakuulutavate sõnade saatel.

Sirbis 14. septembril avaldatud loo on Halliki Harro-Loit pealkirjastanud üpriski lopsakal moel – „Teaduspoliitika lambakarjatamise meetodil”, mis võiks kõmulise loomuga päevalehes publiku ligimeelitamiseks hästi sobida. Teadlane kui lammas on vägev konfliktiloov metafoor – teadlane on ju kujutluspildis iseseisvuse ja isepäisuse sümbol. Jõud, kes kogu teadlaskonna lambakarjaks teeb, peab ikka määratult suur olema. See tähendab ka, et konflikt on suur. Paraku tuleneb loo sisust, et autor on tõepoolest veendunud, justkui suunataks Eesti teaduspoliitikat sihikindlalt hukatuse teele – regulatsioonid on tehtud kiirustades, selleks et tahtlikult olukord segaseks ajada; otsustamise võim koondub suletud ringi kätte ning teadlaskond on juba tasalülitatud või vaikiv ajastu kohe saabumas.

Selline olukorra kirjeldus on väga karm. Otse väitlusse asumata püüan olukorda kirjeldada pisut laiemas plaanis, sest asi pole vahest mitte nii lootusetu.

Miks reform üldse ette võeti?

Nagu iga eluvaldkonnaga, on Eesti teaduse käekäigu üle arutamisel võimalikud erinevad vaatepunktid – väljaspool Eestit peetakse meie teaduspoliitikat väga edukaks ja Eestit tuuakse teistele riikidele eeskujuks kui teaduspoliitika rakendamise musterõpilast. Konkurentsipõhine ja rahvusvahelisele kvaliteedihindamisele rajanev rahastus- ja hindamismehhanism on kasvatanud lihtsasti mõõdetavaid teaduse edukuse indikaatoreid. Artiklite ja viidete arv ning edukus Euroopa Liidu grandi- või teadusja arendustegevuse projektide avatud turul on pidevalt kasvanud. See on juhtunud kõikides teadusvaldkondades. Riigi ja ettevõtjate kulutused teadustegevusele on samuti tõusnud. Teise vaatepunkti esindajad, kelle häält on ajapikku vähem kuulda, leiavad, et Eestis on teaduskorraldus vilets, raha vähe ja andekatel puuduvad siin väljavaated.

Miks siis eduka korralduse juures oli vaja midagi muuta? Põhjus, miks 2009. aastal teaduskorralduse muudatused algatati, tulenes sellest, et nii Eesti Teadusfondi grantide kui sihtfinantseerimise esialgne mõju ja tähendus olid ajapikku teiste lisandunud teaduse rahastusviiside kogumis kahanenud ning ebamääraseks muutunud. Lisaks olid nad muutunud üksteisest vähe eristuvateks uurimistoetusteks, millest kumbki ei võimaldanud iseseisvat uurimistööd lõpuni katta, sest nad ei sisaldanud kõiki tehtud kulutusi. Sihtfinantseerimist kritiseeriti ka kui mehhanismi, mis ei arvestanud teadustöö tulemuslikkust – maailma tippteadlane ja vaevu üle kvaliteediläve jõudnu said pea ühepalju uurimisraha.

Miks muutusi tehti kiirustades?

Halliki Harro-Loit on oma artiklis suure osa pühendanud sellele, et institutsionaalsete uurimistoetuste rakendamine käis kiirustades. Paraku tuleb siin temaga nõus olla – jah, nii see oli. Kiirustamise kahjulikkuse kohta on varnast võtta hulga vanasõnu. Kiirustamisega on päris raskes ja ebameeldivas olukorras nii teadusagentuur asutusena, tema hindamisnõukogu otsustajana kui ka teadlaskond toetuste taotlejana. Regulatsioonide hõredad kohad tekitavad ebakindlust, mitmetimõistetavusi ja stressi kõikidele osalistele. Võiks ju otsida süüdlasi – kes andis käsu, see on süüdi. Võib üles ehitada konspiratsiooniteooriaid – kellele see kasulik on?

Võin kinnitada, et kellegi karvast kätt siin mängus pole. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muudatuste arutamiseks ja ettevalmistamiseks käis koos väga lai esindajate ring, nagu moeks on öelda – „sotsiaalsete partnerite” töörühm, kaks aastat. Seaduse muutustega seotud määruste ettevalmistamiseks kulus samuti päris laial teadlaste ja asutuste esindajaskonnal veel peaaegu aasta. Kuhugi tuleb tõmmata ajapiir ja jõuda tõdemuseni, et ülikond tuleb teha tellija materjalist. Hea oleks, kui suudaksime kõik regulatsioonid põhjalikult ja kiiresti välja mõelda. Institutsionaalsete uurimistoetustega me paraku seda ei suutnud. Selle asemel, et kaarti lõpmatult täpsustada, on vahel mõistlikum teele asuda ka ebatäpsema kaardiga ning seda teel olles täpsustada.

Omaette küsimus on see, kas muudatused on planeeritud õigele ajale – suuremaid ümberkorraldusi on lihtsam teha siis, kui raha juurde tuleb. Eesti teaduse riigieelarveline finantseerimine (kui jätta kõrvale ELi tõukefondide ja nende riigipoolne kaasfinantseerimine) kasvas tormiliselt ajavahemikus 2006–2008, siis olnuks muutuste korraldamine olnud lihtsam, kui on nüüd, masujärgsel ajal. Vaatamata reformile jäi raha hulk samaks ehk nii palju kui rahastati 2007. aastal, rahastati ka praegu. Taotlusi oli aga oluliselt rohkem, kuna taotlesid nii need, kellel sihtfinantseerimine lõppes, kui ka need, kellel see veel lõppenud polnud, ja ka uued tegijad.

Kes tegid?

Eesti teaduskorralduse seniseks tunnuseks on olnud see, et reeglite tegemisel on väga suur sõnaõigus olnud teadlaskonna esindajatel. Niisugune olukord on risti vastupidine H. Harro-Loidi maalitud lambakarja-metafooriga. Pigem on taoline olukord loonud teiselaadse ohu – meie teaduspoliitika kujundamisel on akadeemilise teaduse hääl niivõrd domineerinud, et pole veel selgeks saanud, milline on riigi tellimus teadusele väljaspool akadeemilise uudishimu ehk üldise teadmistebaasi edendamist. Ehk kellele adresseerida üks H. Harro-Loidi artikli alguses esitatud küsimus: millist teadust vajab meie riik?

Et sellele vastata, on vaja küsimust täpsustada. Kui küsime, millise kvaliteediprooviga teadust vajab riik kõrgharidussüsteemi toimimiseks, on vastus olemas – sellise kvaliteediprooviga, mis vastab rahvusvaheliselt üldtunnustatud kvaliteedile. Kui kõrgharidus ei toetu heale teadusele, on tegemist kõrghariduse raiskamisega.

Palju selgemalt saaks küsimuse sõnastada näiteks nii: „Millist teadust on vaja teha X valdkonnas Eesti riigi huvides ja kui palju raha ministeerium X kavandab selle jaoks oma eelarves?” ning esitada see ministeeriumile X, mis vastavalt teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusele vastutab oma valdkonnale vajaliku teadustegevuse korraldamise ja eelarves selleks vajaliku raha kavandamise eest.* Samamoodi, spetsiifiliselt suunatuna saab küsimuse, millist teadust vajab meie riik, esitada ka ettevõtjatele. Erasektori ja igasuguste fondide haaratus teaduse rahastamisel on praegu minimaalne.

Teadusagentuuri kaudu ei saa kogu Eesti teaduse rahastamist ära lahendada. Rakendusuuringute ja Eestile oluliste probleemide majandamiseks peaks vahendeid ka mujalt tulema, ennekõike teiste ministeeriumide haldusaladelt. Regionaalsete probleemide ja Eesti majanduse analüüs ning paljud muud Eesti riigile olulised sotsiaalteaduslikud uuringud võiksid tulevikus olla sotsiaalministeeriumi rahastada. Sama puudutab kaitse-, keskkonna-, põllumajanduse ja muid uuringuid. Need on aga poliitilised otsused, mida ei saa langetada teadusagentuuri hindamisnõukogu.

Kas ja kuivõrd õppimisvõimelised me oleme?

Esimene institutsionaalsete uurimistoetuste taotlusvoor on praegu pooleli. Hindamisnõukogu on oma esialgsed otsused sõnastanud ja taotlejatele arvamuse avaldamiseks kättesaadavaks teinud. Taotlejad ei esitanud argumente, mis oleks andnud alust otsuseid muuta, kuid välja joonistusid mitmed kitsaskohad praeguses institutsionaalse uurimistoetuse taotlemise ja hindamise korralduses. Samuti moodustas hindamisnõukogu töörühma, kes analüüsis esimeses voorus ilmsiks tulnud mehhanismi puudusi. Teadusagentuur kutsus eelmisel reedel kokku hindamisnõukogu ja suuremate ülikoolide, teaduste akadeemia, haridus- ja teadusministeeriumi esindajate nõupidamise, kus osalesid ka omal ajal ETFi ja teaduskompetentsi nõukogu juhtinud prof Jüri Allik ja prof Martin Zobel kui oma otsustuskogude nimel reformi algatajad.

Üsna üksmeelselt leiti, et institutsionaalsete uurimistoetuste regulatsioonis on vaja muutusi teha. Praegu on institutsionaalsuse ja asutustes tehtava teadustöö jätkusuutlikkuse määratlus liiga vähe sisustatud, mis teeb keerukaks selle kirjeldamise ja hindamise. Teisalt on vaja lihtsustada ja selgemaks muuta hindamisjuhendeid ja -vorme ning vähendada hindamiskriteeriumide hulka. Teadusagentuur ja tema hindamisnõukogu asuvad taolisi muudatusi täpsemalt sõnastama.

Kas usaldusväärne suhe on Eesti teaduspoliitikas võimalik?

Teadusagentuurile on pandud väga vastutusrikkad ülesanded. Märkimisväärse osa Eesti teadlaskonna uurimisraha kohta tehakse otsused või valmistatakse sellised otsused ette agentuuris. Agentuuri ülesandeks on kujundada oma regulatsioonid ja tavad sellisel moel, et tema otsused mitte ainult ei oleks õiglased, vaid ka reeglitekohased ja teadlaskonnale arusaadavad.

Teadusagentuur on sukeldunud esimese poolaasta tegevuste argiellu ja pole veel jõudnud fikseerida etableerunud asutustele omaseid tunnussõnu, näiteks seda, mis on tema jaoks suurimad väärtused. Minu jaoks on teadusagentuuri põhiväärtus ammu klaar – iseenesest mõistetavalt on esimene tunnussõna usaldusväärsus. Teadusagentuuri eelkäijatel oli oma aastatepikkuse tööga päris kõrge usaldusväärsus välja teenitud. Paraku teadusagentuuri usaldusväärsuse ehitamise lähtepunkt ei ole just kiita.

Kuidas usaldusväärsust kasvatada? Reeglid paremaks – parandame jätkuvalt rahastamise regulatsioone ja püüame reegleid lihtsustada. Räägime rohkem. Tutvustame oma tegevust ja reegleid. Põhjendame otsuseid hästi. Seda, et avalikustame tulevikus kõik taotluste kohta antud retsensioonid, ei saa ma lubada, sest senini on retsensendid teadnud, et nende nimesid ei avalikustata.

Konkurents kasvab, raha ilmselt mitte oluliselt, kui üldse, mis tähendab, et rahulolematuseks saab jätkuvalt põhjust olema. Mõningaid süüdistusi tuleb aga ilmselt paratamatult ka tulevikus taluda ja ühtejärge selgitusi anda, sest on lahendusi, mis on väikeses riigis paratamatult keerukad. Näiteks on rahastamisotsuste tegijaid korduvalt süüdistatud selles, et nad olevat „korrumpeerunud”, sest nad on nende otsustega kuidagiviisi seotud. Aga Eestis on ju pea kõik teadlased omavahel kuidagi seotud.

Huvide konflikti vältimine on meie teaduskorralduses algusest peale olnud väga põhjalikult arutatud teema, millele on tänavu ka senistega võrreldes täiuslikem lahendus leitud. Asjaga pealiskaudselt kokku puutunud inimesel on alati pakkuda hea variant – ärgu otsustajad enda või enda lähedaste, sugulaste ja sõpradega seotud otsustusprotsessides üldse osalegu. Hea plaan, aga siis peaksime otsustamise tellimagi välismaalt, sest neid teadlasi, kes pole siin kellegagi seotud ja erialaeksperdina asja jagavad, meil ju pole.

Institutsionaalsete uurimistoetuste taotluste retsenseerimisel osales 116 väliseksperti ja 25 Eesti eksperti. Hindamisnõukogu otsus tõstis või langetas arutelude tulemusena mõnede taotluste ekspertkomisjoni hinnet kuni 0,5 punkti võrra.

Teadusagentuuris kasutatav huvide vältimise konflikti mehhanism sisaldab palju elemente: hindamisnõukogu esimees ei hääleta, vaid juhib koosolekut; hindamisnõukogu liikmed vahelduvad – kolme aasta järel peab neist vahetuma vähemalt kolmandik ja üle kahe korra järjest ei saa keegi selle liige olla; hindamisnõukogu liikme nimetab minister asutuste poolt esitatud kandidaatide seast; kandidaatidele on esitatud väga kõrged nõuded, st nad peavad olema parimad ja laitmatu eetilise reputatsiooniga teadlased; hindamisnõukogu liikmed ja eksperdid allkirjastavad dokumendi, milles on kirjeldatud, kuidas vältida huvide konflikti (inimesed annavad tõotuse ausalt käituda); taotlust uurimisteemale, mille juht või põhitäitja on hindamisnõukogu liige, ei hinda ministri määruse kohaselt hindamisnõukogu, vaid selleks moodustas teadusagentuur eraldi hindamiskomisjoni, kuhu kuuluvad doktorikraadi omavad teadusagentuuri ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, samuti kaks taotlusega mitteseotud hindamisnõukogu liiget.

Avalik väitlus mistahes teemal on kahtlemata edasiviiv jõud, arutelust ei saa loobuda ka teaduse rahastamise puhul. Hirmu kättemaksu ees pole ma kohanud ning siiralt loodan, et seda ka ei teki.

* TAKS § 13. Teadus- ja arendustegevuse riiklik korraldamine ministeeriumides
(1) Kõigi ministeeriumide ülesanded teadus- ja arendustegevuse valdkonnas on:
1) oma valitsemisalale tarviliku teadus- ja arendustegevuse ning selle finantseerimise korraldamine, arvestades evalveerimiste tulemusi ning nendega kaasnevaid hinnanguid ja soovitusi;
2) riiklike teadus- ja arendusprogrammide väljatöötamine ning nende täitmise korraldamine ning oma valitsemisala teadus- ja arendusprogrammide väljatöötamine ning nende täitmise korraldamine; [—]
4) oma valitsemisalasse kuuluva teadus- ja arendustegevuse finantseerimiseks vajalike vahendite põhjendamine ja määramine valitsemisala eelarve projekti koostamisel ning nende teadus- ja arendusasutuste eelarvete kinnitamine riigieelarves valitsemisala teadus- ja arendustegevuseks eraldatud summade ulatuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming