Eesti teadusfilosoofi suur toiming

Peeter Müürsepp

Füüsikud ei uuri maailma, vaid selle alusel või sellest mõjutatuna konstrueeritud idealiseeritud kujundeid.Rein Vihalemm, Teadusfilosoofilisest vaatepunktist. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 440 lk Möödunud aasta lõppes Eesti filosoofiale tähelepanuväärse sündmusega. Trükivalgust nägi aukartustäratava mahuga kogumik „Teadusfilosoofilisest vaatepunktist”. Seejuures tuleb tunnistada, et kaugeltki mitte kõik oluline, mis äsja auväärse juubelini jõudnud professor Rein Vihalemma sulega kirja pandud, pole vaatlusaluse raamatu kaante vahele mahtunud. Näiteks 1981. aastal ilmunud raamat „Ühe teaduse  kujunemislugu. Keemia arenguteest” väärib kindlasti uustrükki.

Olles jätkuvalt filosoofilises kõrgvormis, võib Rein Vihalemm siiani saavutatuga igati rahule jääda. Eriti rõõmustav on märkida, et tuntus ei piirdu tema puhul koduseintega. Olles vaieldamatult meie juhtiv teadusfilosoof ja -metodoloog, jõudis Vihalemm oma aja ära oodata rahvusvahelise tunnustuse osas ja viia Eesti teadusfilosoofilise mõtte  laia maailma. Paraku ei saa sama öelda näiteks hiljuti meie hulgast lahkunud Eesti teadusfilosoofia looja Lembit Valdi kohta, kelle elutöö saatus kujunes kahjuks teistsuguseks.

Rein Vihalemma tööde kogu on koostaja Ülo Kaevats, tõenäoliselt koostöös autoriga, igati põhjendatult jaotanud nelja ossa. Just nii teeneka professori kirjatööd loomulikul viisil jaotuvadki. Teen siinkohal lühikese sissevaate raamatus käsitletud probleemidesse  ja palun healt kolleegilt ja eeskujult ette vabandust, kui mõni rõhuasetus kõige õigem ei ole.

Raamat algab Rein Vihalemma populariseerivate kirjatöödega, kus teadusfilosoofia ja -metodoloogia problemaatikat on käsitletud võimalikult üldarusaadavalt. See pole kaugeltki lihtne ülesanne. Nagu teadus, nõuab ka filosoofia (teadusfilosoofia kaasa arvatud) erialast ettevalmistust. Mõnikord  arvatakse, et filosoofiline tekst peaks olema igale haritud lugejale või vähemalt teadlasele iseenesest arusaadav. Nii see kindlasti pole. Kas mitte siin pole peidus põhjus, miks nii mõnigi teadlane filosoofiat tarbetuks on pidanud? Ta lihtsalt ei saa sellest aru, kuna puudub vastav ettevalmistus, aga arvab, et tal ei peagi seda olema. Ütlemata on selge, et Rein Vihalemm on osanud teadusfilosoofia ja -metodoloogia kui intellektuaalse valdkonna põhiproblemaatika laiale lugejaskonnale meie emakeeles arusaadavaks kirjutada, täiendades sellega oma juba niigi suurt panust eestikeelse teadusfilosoofia arendamisse, millele lisandub Eesti teadusfilosoofide tööde tulemuslik tutvustamine rahvusvahelisel areenil.

Raamatu esimesest osast tahan eraldi esile tõsta väga huvitava sissevaate alkeemia olemusse: leiame ilusa põhjenduse,  miks alkeemiat ei saa teaduseks (keemiaks) pidada. Raamatu nimetatud alalõik mõjutas mind niivõrd, et laenasin just sealt oma artikli pealkirja. Loomulikult ei taha ma sellega öelda, et äsja nimetatu oleks Rein Vihalemma suurim saavutus. Tema elutöö on suur teadusfilosoofiline toiming hoopis teises mõttes, millest järgnevalt ka juttu tuleb.

Kogu teadus on kas füüsika või  margikogumine

Teadusfilosoofia põhiprobleemiks on teatavasti küsimus, mida pärast Alan F. Chalmersi mõjuka raamatu ilmumist on kombeks sõnastada järgmiselt: „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?”. Rein Vihalemma raamatu teine osa ei anna loomulikult sellele küsimusele lõplikku vastust, mida ilmselt ei leita kunagi. Küll õnnestub Vihalemmal selgitada, millest me siis ikkagi kõneleme, kui  kõneleme teadusest. Just seda osa lugedes saame võimaluse esmatutvuseks autori kõige silmapaistvama uuendusega teadusfilosoofias, milleks on niinimetatud f-teaduse (inglise keeles φ-science) mudeli väljatöötamine. Mudel käsitleb teadust konstruktiivhüpoteetilis-deduktiivse tunnetusviisina. Autori enese sõnade kohaselt „annab  mudel võimaluse välja selgitada teaduse etalonina kasutatava füüsika põhimõttelised eeldused ja piirid”. Teadusega on tegemist siis, kui saame rääkida vastava valdkonna loodusseaduste avastamisest ning seletuse ja ettenägemise võimalikkusest. Seega hoiab füüsika f-teaduse mudeli põhjal oma staatust kvantitatiivteaduste kuningana. Mudel kinnitab Ernest Rutherfordi kuulsat aforismi: „Kogu teadus on kas füüsika või margikogumine”.

Mittepuhas teadus (mitte-f-teadus) on olemuselt klassifitseeriv-kirjeldav-ajalooline. Loomulikult pole mittepuhtus eetilisesteetiline hinnang, vaid teatav formaalne klassifikaator. Asjatundlikus margikogumises pole ju midagi halba ega alaväärtuslikku. Seda pole lihtsalt vaja kutsuda vale nimega. Sama lugu on teadmisvaldkondadega, mis ei  kvalifitseeru f-teaduseks. Nüüd arvab lugeja ilmselt, et kõik, mis pole füüsika, on mittefteadus, st rangelt võttes mitteteadus. Pilt ei ole siiski täiesti mustvalge. Keemia on see, mis teeb maailma värviliseks ja teadusfilosoofia jaoks tõeliselt huvitavaks.

Nagu paljud kolleegid kindlasti teavad, on Rein Vihalemm alushariduselt keemik, täites seega teadusfilosoofile kohustuslikku nõuet. Raske on võtta tõsiselt teadusfilosoofi,  kellel pole põhjalikke teadmisi ühegi loodus- või täppisteaduse vallas. Mis siis ikkagi teeb keemia eriliseks? Sellele küsimusele vastab Rein Vihalemm põhiliselt oma raamatu kolmandas osas, mis on pühendatud keemiafilosoofiale. Olgu kohe märgitud, et filosoofide hulgas on täna valdav arusaam, mille kohaselt ei ole keemiafilosoofia teadusfilosoofia osa, vaid filosoofia iseseisev alajaotus. Miks nii, seda aitab alljärgnev loodetavasti  selgitada.

Konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse (f-teadusliku) tunnetuse puhul on tüüpiline, et loomuliku maailma roll teadusliku teadmise ülesehituses on imeväike või lausa olematu. Loodus on füüsika sisuks vaid nende omaduste, aspektide ja nähtuste puhul, mida on võimalik väljendada matemaatiliselt, mõõta, demonstreerida ja katseliselt taastekitada. Füüsika loob uurimisobjekti  enesele ise, vaadates maailma läbi matemaatilise idealiseerituse prisma. Ei koge me ju enese ümber kerasid, püramiide või koonuseid matemaatilises mõttes. Reaalsed objektid on alati ebatäpsed lähendid ideaalidele. Täppisteadus saab eksisteerida vaid niivõrd, kuivõrd suudetakse määratleda oma uurimisobjekt. Füüsikud ei uuri maailma, vaid selle alusel või sellest mõjutatuna konstrueeritud idealiseeritud kujundeid. F-teaduse eesmärk on uurida tegelikkust loodusseaduste vaatenurgast, keemia seevastu on konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivsete ja klassifitseeriv-ajaloolis-kirjeldavate uuringute segu. Keemia eesmärk on toota aineid, muundades teatud kindlate omadustega aineid, ning avastada mõningaid loodusseadusi nende ainete kohta. Kui puhta f-teaduse (füüsika) saab määratleda loodusseaduste, siis keemiat tuleb määratleda  ainete kaudu. Üksnes siis, kui uurimistöös on näidatud, et aineid saab teatud mõttes ja määral loodusseaduste alusel kujundada ja konstrueerida, saame rääkida keemiast kui f-teadusest. Tõelise f-teadusliku loodusseaduse näiteks keemias sobib hästi Dmitri Mendelejevi avastatud keemiliste elementide perioodilisuse seadus. F-teaduse mudeli väljatöötamine on Rein Vihalemmal kindlasti aidanud täpsemini  mõtestada 1977. aasta Nobeli keemiapreemia laureaadi Ilya Prigogine’i algatatud mitteklassikalist lähenemist teadusele. Prigogine on rõhutanud, et nn uus teadus suudab minna klassikalise teaduse idealisatsioonidest kaugemale, hõlmates seni subjektiivseks või erandlikuks peetud ebastabiilsust, juhuslikkust, pöördumatust,  ennustamatust, ajaloolisust jne. Niisugusest hoiakust jääb mulje, et Prigogine’i uus teadus ei tegelegi enam idealisatsioonidega, ei konstrueeritagi enesele objekti ideaalse f-teaduse kombel, vaid käsitletakse teaduslikult maailma ennast niisugusena, nagu see tegelikult on, tõmmates kaasa veel ka inimese enese. Pigem on siiski nii, et uus teadus ületab  nn klassikalise teaduse müüdi seeläbi, et ideaalpildid tunnistatakse tõepoolest ideaalpiltideks ega püüta neis näha tegelikkust ennast. Loomulikult pürgib mitteklassikaline teadus, nüüd juba Prigogine’i õpilaste eestvedamisel, siit edasi täiuslikuma maailmatunnetuse suunas. Kui edukalt ja kui teaduslikult, seda näitab aeg.

Teadusfilosoofi sotsiaal-poliitilised kirjutised 

Enam või vähem puhtalt teadusuuringuid käsitlevatele osadele lisaks leiame Rein Vihalemma artiklite kogumiku IV osast demokraatia apoloogia. Arvestades lähimineviku pöördelisi sündmusi meie ühiskonnas, ei tohiks tegelikult olla midagi üllatuslikku tõigas, et aktiivse eluhoiakuga intellektuaal on avaldanud ühiskondlik-poliitilise sisuga kirjatöid, kuigi see pole tema põhieriala. Vägisi tuleb siinkohal pähe paralleel  teadusfilosoofia suurkuju Karl Popperiga, keda laiem avalikkus tunneb tänu tema avatud ühiskonna kontseptsioonile pigem sotsiaalfilosoofina. Rein Vihalemma sama saatus vististi ei ähvarda. Tema on teadusfilosoof ja -metodoloog, kes on avaldanud mõned väga huvitavad sotsiaal-poliitilised kirjutised. Vihalemma rolli Eesti sotsiaaldemokraatia taassünni juures on raske üle hinnata. Ühelt poolt näib, et Vihalemma  poliitiline maailmavaade on tema poolt tunnustatud üldmetodoloogiliste printsiipide (iseorganiseerumine) loomulik väljund. Teiselt poolt on teada juhtumeid, kus analoogiline metodoloogiline alus on viinud hoopis paremale kaldunud maailmavaateni. Vaevalt on siin põhjust rääkida kellegi õigetest või vääradest järeldustest. Tegemist on erinevate tõlgendustega, mida ühendab suurepäraselt Popperi sõnastatud sotsiaalfilosoofia  põhiküsimus: kuidas kõige kindlamalt ära hoida diktatuuri, totalitarismi, suletud ühiskonna ohtu ning arendada ja kaitsta kõigi inimeste reaalset vabadust?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming