Eesti vajab majanduspoliitilisi muudatusi

Raul Eamets

Teisitimõtlejad maksupoliitika valdkonnas tambitakse kohe mutta, enne pannakse igaks juhuks veel ka silt külge. Sisulist diskussiooni maksupoliitika teemadel ei kohta.        Eelmise nädala Sirbis ilmunud Indrek Neivelti ettepanekud on väga põhimõttelised ja kõlavad pigem partei majanduspoliitilise manifestina kui ühe inimese ettepanekuna. Kahjuks meil vist sellist parteid ei ole, kes nii laiahaardeliselt majanduspoliitika muutusi ette võtaks või vähemasti lubaks sellel teemal sama palju. Iseenesest on kõik mõtted õiged ja suunatud Eesti elu edendamisele. Nii et olgu juba ette rutates  öeldud, et toetan igati neid ettepanekuid.    

Põhimõtteliselt uus on tsükliliselt tasakaalustatud  eelarvepoliitika idee (kasvu ajal kerges ülejäägis, languse ajal kerges miinuses), mida viljeleb enamik arenenud riike, tõsi, mitte väga edukalt. Probleeme on eriti suurematel riikidel, sest raskete aegade laenamisest ei ole suudetud tänaseks välja tulla, pigem on võlakoormus kasvanud. On ka erandeid nagu Põhjamaad. Kindlasti on sellisel poliitikal aga majandustsükleid tasandav iseloom. 

Koolituse ja õppimise esimesele kohale tõstmine on väga põhimõtteline küsimus. Asi ei ole ju mitte ainult kriisi käigus töötuks jäänud inimeste tagasitoomises tööturule, vaid ka näiteks ettevõtjate koolitamises ja eksporditurgudealases koolituses, alates logistika ja tolli teemadega ja lõpetades kultuuride tundmaõppimisega. Paljud meie tänased keskmise suurusega ettevõtted, kellel oleks potentsiaali kasvada suureks, mõtlevad liiga lokaalselt. Kolmas  oluline idee on riigi aktiivse rolli rõhutamine, riigi kui omaniku tähtsustamine. Päris õigustatud on küsimus, kas Eesti Energia on parem riigiettevõte kui Tallinna Vesi.       

Natuke segiläbi on selles esimese ettepanekute paketis lühiajalised ja pikemad eesmärgid. Mõnede asjadega saab alustada juba homme, nagu näiteks koolitused ning eksporditoetused või Eesti riigi tugevam propageerimine  välismaal. On aga ka pikemaid eesmärke, nagu näiteks 5–10 % töötuse määr, milleni jõudmiseks läheb minimaalselt viis aastat. Oluline on see eesmärk muidugi teadvustada. Eesmärgina on jooksva konto tasakaal muidugi kena, aga praktikas suhteliselt keeruline saavutada, seda enam, et tänases situatsioonis ei ole Eestil majanduspoliitilisi hoobasid, kuidas väliskaubandust tasakaalustada. Nii et see eesmärk on kõige deklaratiivsem ja loosunglikum. Aga jällegi,  kui eesmärk võib see kõlama jääda küll.       

Teine osa ettepanekutest on suunatud maksupoliitikale. Ka Tartu ülikoolis on tehtud uurimusi, mis näitavad, et praegune maksusüsteem ei ole meie sotsiaalkindlustuse süsteemi korral eriti jätkusuutlik. Lisaks sellele on paljud eelarvekulud seadustesse n-ö sisse kirjutatud ehk ette ära fikseeritud ja nende muutmine nõuab suuri poliitilisi kompromisse. Kas me oleme  nendeks valmis (pensionide indekseerimine jt teemad)? Ilmselt ei pääse me tulumaksumäära tõstmisest ning sotsiaalmaksu maksjate ringi laiendamisest, sest kuskilt tuleb leida raha pensionisüsteemi ülevalhoidmiseks, haigekassa finantseerimiseks ning omavalitsuste toetamiseks. Samuti on palju kirjutatud ettevõtte tulumaksu taastamisest mingil miinimummääral, et vältida tulude väljakantimist Eestist. Praegu kaotavad dividendide kõrge maksustamise  tõttu eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtete omanikud, sest neil puudub sageli võimalus oma tulusid mõnes teises riigis dividendidena välja võtta. Kui ettevõtjate seast kostab hääli, et mõneprotsendine ettevõtte tulumaks ei oleks neile katastroof, eriti nüüd, kus majandus hakkab vaikselt jälle kasvutuure üles võtma, siis on natuke lühinägelik vanadest kindlatest poliitikadogmadest kinni hoida.     

Kokkuvõttes: kogu sotsiaalsfääri, aga ka hariduse piisava ja pikaajalise rahastamise tagamiseks  on vaja põhimõttelist maksureformi, sest süsteem, mis sobis enam-vähem kiire kasvu ajal, ei sobi languse ajal. Kui tahetakse ilma välisvõlata hakkama saada, siis tuleb maksude osakaalu SKT suurendada. See ei pruugi tähendada alati maksumäärade tõstmist. Üheks võimaluseks on ka maksubaasi suurendamine või otseste ja kaudsete maksude proportsiooni muutmine, aga midagi põhimõttelist tuleb tulevikus muuta. Eeldusel, et iga keskmine eesti  naine ei hakka äkki viit last sünnitama.   

Seega tuleb igati nõustuda Indrek Neiveltiga,  et ei tohi olla nii kinni mingites majanduspoliitilistes dogmades. Maailm ei ole must-valge ehk eksisteerib minu (minu partei) ja teiste arvamus, üks on õige ja teine on vale, palju on ka halle toone. Igasugused teisitimõtlejad, eriti maksupoliitika valdkonnas, tambitakse kohe mutta, enne pannakse igaks juhuks veel ka silt külge. Sisulist diskussiooni maksupoliitika teemadel ei kohta. Meil on vaja ühiskonnas pikemaajalist vaadet, sellist, mis  pädeks üle valimisperioodide, on vaja koostööd huvigruppide vahel. Niikaua kui suheldakse omavahel manifestide tasemel (loetelu võib pikendada: isand-teener, tark poliitik – loll valija, kommionu-poisijuss jne) jääb ainult loota, et eestlase eeslikannatus saab ükskord otsa ning hakatakse valjuhäälselt protestima, kui avastatakse, et järjekordses valimiseelses eufoorias on kõigi eelarve tulupoole arvude prognoosimisega puusse pandud ja kõik peavad  hakkama 10% püksirihma pingutama. Ma olen nõus, et euro nimel võis seda ükskord teha, aga milline on järgmine valge laev. Kokkuvõttes loodan, et Neivelti programmilised seisukohad leiavad vähemasti arutamist partei tagatubades, enne kui hakatakse kujundama uusi majanduspoliitilisi lendlauseid valijatele meeldimiseks. 

PS Sõbralik soovitus: ärge enam nii primitiivseid lööklauseid nagu „Reeded maksuvabaks” välja pakkuge – teie valijad väärivad natuke paremaid ideid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming