Eesti vajab sõltumatut meediaregulaatorit!

Indrek Ibrus

Rate.ee otseside kaameratega varustatud telefonidega toob paratamatult kaasa ka vajaduse uuesti defineerida privaatsfääri piirid.  

Nii nagu soomlased otsisid Sampot või britid Püha Graali, on eestlased otsinud oma Nokiat. “Kes otsib, see leiab,” tundub olevat selle juba müütilise ristiretke protestantlikult entusiastlik aluspõhimõte. Nokia korporatsiooni tegelikku elulugu jälgides tuleks aga parafraseerida ehk hoopis Loll-Ivani ja teiste vene muinasjuttude poole pöörduda, kus edulood on rajatud vedamisele. Kuid ka selline võrdlus oleks ehk siiski kohatu. Pigem oli loo taga dünaamika, kus oli nii vedamist, taiplikku reaktsiooni, kuid ennekõike targa regulatiivpoliitikaga õnnelikeks juhusteks soodsa ja asjakohast reaktsiooni võimaldava keskkonna loomine.

Põhjala riigid eristusid 60ndate lõpul, ajal, kui mobiilside tehnilised pritsiibid oma USA päriskodus juba lõpliku viimistluse olid leidnud, kogu ülejäänud maailmast selle poolest, et neil oli harjumus üksteisega läbi rääkida ja ühistes asjades kokku leppida. Mobiiliasjanduses sündis maailma esimene rahvusvaheline standard NMT. Standard tõi kaasa ka selle, et tekkis Põhjalas esimene piirideülene mobiilsideteenuste turg. Et see turg vajas riistvara, siis asusid koduturu vajadust rahuldama mõistagi kodumaised tootjad Ericsson ja Nokia. Asjaolu, et oli tekkinud toimiv ja esimene pisut laiemalt jagatud standard, tõi aga loomuliku arenguna kaasa selle, et selle võtsid ükshaaval üle ka paljud teised riigid. Teiste seas ka Eesti, nagu hästi mäletame. Eespool nimetatud mobiilitootjaile, kes valdasid nii kasvavat know-how’d, patente kui ka toimivaid tootmisliine, tõi see aga tasapisi kaasa aina jõudsamalt kasvava turu.

Sellised riikideülesed telekommunikatsiooniteenused hakkasid aga meeldima jõudu koguvale ning toimivast ühisturust unistavale Euroopa Liidule.  Et tehnoloogilise arengudünaamika järgi oli aeg kommunikatsioonivõrkude ja -teenuste digitaliseerimiseks, siis asus EL juhtima uue ühise standardi loomist ning tulemuseks oli ajalugu ehk uus standard GSM, mis viis nii Euroopa operaatorid kui siinsed tehnoloogiatootjad äsja tekkinud üleilmse telekommunikatsioonisektori tippu. NMT najal teenitud õigus istuda GSMi loomisel ninapidi juures ning teha seejuures ka käed mustaks andis Ericssonile, Nokiale ja ennast Euroopa turule õigeks ajaks kohale vedanud Motorolale konkurentide ees tükiks ajaks pika edumaa. Täpsemalt: edu tagas järk-järgult rahvusvahelistuva regulatiivpoliitika tõmbetuultes orienteerumine ning seal edukalt kaasarääkimine.

Euroopa ühtselt reguleeritud ja kasvav turg andis võimaluse ka siinsetele operaatoritele. Teine eeldus oli enamikus Euroopa riikides peaaegu üheaegselt aset leidnud telekommunikatsiooni-sektori dereguleerimine, mis pani aluse konkurentsile avatud  ja piirideülese vaba turu tekkele. Siin on keskseteks edulugudeks Briti sekundaarse operaatori Vodafone’i areng maailma suurimaks mobiilioperaatoriks rea õnnestunud ülevõtmiste tulemusel ning Deutsche Telekomi osav ümberprofileerumine ning uue kaubamärgi (T-Mobile) all sellise strateegia abil teise koha saavutamine.

Kus aga kõigi eelkirjeldatute huvid täna põrkuvad, on nn sisuteenuste turg. Olgu tegu endise tehnoloogiatootja nagu Nokia või sideoperaatori nagu Vodafone’iga, oma kõva plaan kasvavalt sisuteenuste turult oma positsiooni abil matti võtta on kindlasti olemas. Lisaks on sellele turule kibekiiresti end juurde sättimas ka näiteks senised tarkvaragigandid eesotsas Microsoftiga, rääkimata fix-Interneti suurtegijatest nagu Google, Yahoo ja AOL. See tähendab, et endised elektroonika-, telekomi- ja tarkvarahiiud üritavad nüüd ka meediaettevõteteks hakata ning peavad juba praegu selle nimel tuliseid heitlusi. Ülemaailmsele majandusele ja elukorraldusele tähendab see kõik hoopis uusi pidevusi, mis aga varasemaga võrreldes märgatavalt dünaamilisemad – sest lisaks osaliste arvu pidevale kasvule on konstantses muutuses nii nende rollid kui ka omavahelised suhted. Üleilmastuv maailm ei jõua komplekssuse redutseerimiseni veel niipea.

Ent elu tuleb mõistagi siiski kuidagi korraldada. Globaalsel areenil tekib eneseregulatsiooni printsiibil mitmeid ühendusi (Open Mobile Alliance, 3GPP jt), mis püüavad tekkivat uut sektorit kuidagi normeerida kogu selle täiuses, s.t “vanadest” tehnilisest standardiseerimise ja turusuhete korraldamise küsimustest kuni “uute”, näiteks meediaeetika valda kuuluvate probleemideni. Ka Euroopa komisjoni tasandil on juba loomulik, et need küsimused käivad kokku: infoühiskonna- ja meediavoliniku Viviane Redingi kompetentsi kuuluvad täna, nagu ütleb ametikoha nimi, lõimunult küsimused, mis puudutavad nii IKT-sektori korraldamist kui ka näiteks meediasisu regulatsiooni. 

Sellest kõigest järeldub neli peamist asjaolu. esiteks, globaalses majanduses on tekkimas uus sektor, kus lõimuvad mitmed traditsiooniliselt valdkonnad nagu telekommunikatsioon ning kultuuri- ja meediatööstus. Teiseks, kuivõrd antud uus valdkond on loomult ääretult kompleksne ja dünaamiline, siis eeldab see pidevat proaktiivset regulatiivpoliitikat. Kolmandaks, globaliseerunud maailmas eeldab selline regulatiivpoliitika tihedat globaalse ja lokaalse poliitika integreeritust. Ning neljandaks: traditsiooniliselt sõltumatu meedia eneseregulatsiooni lõimumine turu- ja tehnoloogiaregulatsiooniga toob kaasa kogu vastava regulatiivpoliitika suhtelise sõltumatuse riigivõimust.

Eesti kontekstis, s.t üksiku rahvusriigi tasandil, saab neist asjaoludest järeldada seda, et ka meil on aeg luua uus regulatiivne keha, mis koondaks need eelkirjeldatud traditsioonilised valdkonnad ja regulatiivsed tegevused. Avalik organ, millel oleks piisavalt väge ja volitusi proaktiivseks tegevuseks komplekssel turul, mis suudaks pidevalt analüütiliselt jälgida valdkonna üleilmseid arengusuundi ning oleks suhteliselt sõltumatu nii turust kui riigist. Lihtsamaks teeb aga sellise keha asutamine asjaolu, et vastav eeskuju on juba olemas – Ühendkuningriigis kolme aasta eest seadusandja poolt asutatud Ofcom ehk kommunikatsiooniamet, sõltumatu meediaregulaator. Kommunikatsiooniseadus, millega Ofcom ellu kutsuti, tegi maailmas ajalugu sellega, et esmakordselt ei seatud regulaatori esmaülesandeks mitte turusuhete korrastamist ja seal osalevate ettevõtete õiguste ja kohustuste tagamist vaid nn kodanik-tarbija huvide eest seismine. Ofcomi kohuseks on korraga nii lainepikkuste optimaalne väljarentimine, televisiooni-, raadio- ja muude uute elektrooniliste infoteenuste mitmekülgsuse ja kvaliteedi tagamine, auditooriumigruppide kaitsmine sobimatu meediasisu eest ning samuti üksikisikute privaatsuse kindlustamine. Kuid, mis peaasi, kõiki neid laiu küsimusi käsitletakse detailides kompeksselt, üksteisest sõltuvalt.

Kas Eestis oleks selline kompleksne perspektiiv võimalik? Äsja tabas Eestit uudis, et EMT omandas enamusosaluse nn social networking’i portaalis Rate.ee. Sellised võrgukeskkonnad, mille otstarve on just laia kasutajabaasi omavaheline suhtlus ning seeläbi eriilmelise uue meediasisu loomine (näiteks Flickr, YouTube, MySpace, aga ka kõiksugu blogivõrgud), on üleilmsel areenil suhteliselt kuum kaup juba paar aastat ning nõnda polnud EMT sellises käigus midagi ootamatut. Eesti uudismeedia analüütikud nägid selle sammu taga EMT lihtsat soovi tõmmata Rate.ee kasutajad seotud teenuste abil EMT mobiiliklientideks. Tegelikkus on aga pisut keerulisem. Nagu näitavad näiteks Nokia töö oma Lifeblogiga ning mitmete maailma mobiilioperaatorite samalaadsed katsetused, loodetakse just seda laadi meediaformaadist 3G platvormi käimatõmbajat. See tähendab, et EMT ei võida mitte ainult kasvava kliendibaasi tõttu vaid ka võimalusega integreerida mobiilses meedias Rate.ee eksklusiivselt oma Go! portaaliga ning teenida seejärel puhtalt sideteenuse pealt, kui gümnasiastid koolitundides 3G mobiilide abil Rate’is chat’ivad ja üksteise väljanägemisele hindeid panevad.

Kuid nagu me teame, on Rate.ee-l olnud probleeme nii alaealistele sobimatu kui ka rahvustevahelise vaenu õhutava sisu levitamisega. Selle portaali otseside kaameratega varustatud telefonidega toob varem või hiljem paratamatult kaasa ka vajaduse uuesti defineerida privaatsfääri piirid ning niipea, kui kasutajad hakkavad selles keskkonnas meediafaile vahetama, tuleb ka eestlastel hakata rinda pistma sel autoriõiguse uhiuuel rindelõigul. Lisaks tekitaks portaalide lõimimine Euroopa regulaatoritele kindlasti küsimusi ka meedia ristpromotsiooni vallast ning tegelikult peaks seda laadi ostutehing saama mitmel pool esmalt regulaatori loa, et vältida meedia liigset koondumist ühe omaniku kätte.

Kokkuvõttes avaneb meile terve teemade võrk, mis karjub kompleksse käsitluse järele. Ometi puudub täna Eestis organ, kompetentsikeskus, mis suudaks kõigi nende küsimustega korraga maadelda. Kuulub ju meil kogu too lõimunud meedia ja telekommunikatsiooni valdkond täna jupiti ligi kümmekonna ametkonna haldusalasse, alates kultuuriministeeriumist ja ringhäälingu nõukogust ning lõpetades majandusministeeriumi ja sideametiga.

Siit ettepanek: on aeg asuda looma Eesti oma Ofcomi, uut regulatiivset struktuuri, mis vastaks muutunud meediakeskkonna uutele nõudmistele. Ühendkuningriigist eeskuju võttes tuleks koondada kõik üht- või teistpidi meediat ja telekommunikatsiooni reguleerivad ametkonnad sideametist kuni ringhäälingunõukoguni üheks meedia-ametiks, mis korraldaks integreeritult kasvavat meedia ja kommunikatsiooni sektorit.

See oleks amet, mis tagaks meediaruumis arvamuste paljususe ning kommunikatsiooniteenuste vallas konkurentsi, kuid teeks seda ennekõike kodaniku-tarbija huvidest lähtuvalt. Võrdväärse partnerina kõigile samalaadsetele regulaatoritele nii Euroopas kui üleilmsel tasandil oleks selle organi üks peaeesmärke kaotada Eesti kommunikatsioonisektori ja muu maailma kõige vastsemate arengute faasinihe. Nagu näitab päris Nokia arengulugu, võib regulatiivne ajakohasus olla ka Eesti oma Nokia leidmise võti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming