Eestikeelne maailma ajalugu on jälle soomlaste kirjutatud

Toomas Hiio

Seppo Zetterbergi peatoimetatud „Maailmanhistorian pikkujättiläinen“ ilmus esimest korda möödunud ajastu lõpuaastail, 1988. aastal.1 Aasta varem oli trükivalgust näinud „Suomen historian pikkujättiläinen“, mille koostamist oli juhtinud sama peatoimetaja.2 Mõlemad avaldas kirjastus WSOY, vanema nimega Werner Söderström Osakeyhtiö. Pikkujättiläinen – väike hiiglane – on Soome raamatuturul peaaegu samasugune asi, nagu need 100-mida-tahes-teatmeteosed meil, aga tõsiseltvõetavam. Enamiku nii nimetatud raamatuid on välja andnud WSOY ja üks esimesi oli teatmeteos noortele, täiskasvanuile ja õppureile – ilmus juba 1924. aastal. Jari Leskise ja Antti Juutilaise 1999. aastal avaldatud „Talvisodan pikkujättiläinen“ jõudis mõne aasta pärast eesti keelde pealkirjaga „Talvesõda“.3 Kirjastus Varrak on ka „Maailmanhistorian pikkujättiläise“ eestikeelse pealkirja valinud samal põhimõttel: lihtsalt „Maailma ajalugu“.

Maailma ajalugusid üllitavad paljud suured kirjastused. Eesti keskraamatukogudes on paljuosalise Cambridge’i maailma ajaloo4 köiteid. Need on umbes 700-leheküljelised ja nii põhjaliku sarja tõlkimine ületanuks nii kirjastuste võimalused kui ka eesti lugejaskonna ostujõu. Zetterbergi 900 leheküljel teos on seega meile just paras ja sellel on läinud Eesti raamatupoodides hästi.

30 aastat pärast esmatrükki

Esimene suurem eestikeelne maailma ajalugu ehk Kaarle Olavi Lindequisti „Üleüldine ajalugu“ on ka soome keelest tõlgitud. Veel 1980. aastatel oli see vana raamat mõnikord abiks eksamiks valmistuvale ajalootudengile. Lindequist oli Helsingi ülikooli õppejõud nagu Zetterbergki ja ka tema oli kirjutanud üldise Soome ajaloo. XX sajandi alguses jõudis Lindequisti raamat aga eesti keelde kohe pärast originaali ilmumist,5 mitte nagu Zetterbergi teos – alles 2015. aastal.

Ligi 30 aastat pärast esmatrükki on Seppo Zetterbergi „Maailmanhistorian pikkujättiläinen“ niisiis eesti keelde tõlgitud. Soomes on avaldatud hiljem veel kümmekond trükki ning eesti tõlke aluseks ongi 2006. aasta uuendatud väljaanne.6 Kõik peatükid on kirjutanud vastava ajalooperioodi asjatundjad, kokku on autoreid 18. Antero Tammisto on kirjutanud antiikaja osa ja Hannu Laaksonen keskaja peatükid. Teiste peatükid on lühemad. Eestis on rohkem tuntud endine Turu ülikooli rektor Keijo Virtanen, kes on Tartu ülikooli audoktor, ja sama ülikooli professor Kalervo Hovi, kelle raamatuid on eesti keelde tõlgitud. Soome on Eestist viis korda suurem maa ja kirjutamisvõimelisi ajaloolasi on vähemalt samavõrra rohkem. Niisiis pole peatoimetaja ise pidanud kirjutama ühtki peatükki ja on saanud keskenduda paljude autorite paratamatult erinevate käsitlusviiside kokkusulatamisele. Ajalooteadus on veerand sajandiga mitu sammu edasi astunud ning peatoimetaja ja autorid on uuemas väljaandes püüdnud muutustega kaasa sammuda. Kui õnnestunult, peaks olema eraldi artikli teema (ehk on keegi selle Soomes juba kirjutanud?).

Sissejuhatuses kirjutab Zetterberg, et pikkujättiläinen võeti kohe ülikoolide õppematerjaliks. See osutab käsitluse tasemele. Ei ole see päris igameheraamat ja lugemine eeldab ajaloohuvi ja arusaamist, et ajalugu on ka uurimisvaldkond, mitte lihtsalt imeline ajalugu. Teiselt poolt ei eeldata lugejalt aga läbitud ajaloostuudiumi ning teda ei vaevata mahukate viiteplokkide ega pikkade aruteludega olulisemate uurijate seisukohtadest ja argumentidest. Niisiis on see üks korralik käsiraamat haritud ja avara silmaringiga inimesele.

Ajalookoguteose koostajal on valida, kas koondada asjatundjate käsitlused või kirjutada teos algusest lõpuni ise, nagu on seda näiteks Norman Daviese „Euroopa ajalugu“7 või kitsamas valdkonnas Henry Kissingeri „Diplomaatia“.8  Zetterberg ja kirjastajad on otsustanud esimese valiku kasuks. Ainult suure kõnelejaskonnaga keele puhul suudetakse tagada nii suur läbimüük, et kirjutaja saab mitmeks aastaks vaid suure raamatu kirjutamisele keskenduda.

„Maailma ajalugu“ on heas mõttes traditsiooniline käsitlus. Sündmused on esitatud kronoloogiliselt, ajalugu algab algusest ja lõpeb tänapäevaga. Kuigi vaatepunkt on euroopalik, nagu ütleb peatoimetaja eessõnas, ei ole lugu ise Euroopa-keskne. Põhjalikult on käsitletud nii Hiina, India ja Jaapani kui ka Ladina-Ameerika ajalugu. Süvitsi kirjutatakse Aafrikast enne eurooplaste vallutusi. Aeg-ajalt raputavad võimalikud paralleelid me eurooplase enesekesksust: Kanemi riiki Kesk-Aafrikas valitses Sefuwa dünastia 1000 aastat (lk 334) ja seda samal ajal, kui Habsburgid Kesk-Euroopat. Eriti hoolega on valitud pildid. Meie järjest rohkem pildistuvas teabevoos toob see ajaloo juurde neidki, kes enam üle lehekülje teksti korraga lugeda ei suuda. Kaarte oleks võinud olla rohkem, aga need, mis on, on asjatundlikult koostatud. Kahjuks on täiesti puudu skeemid, millest tundsin eriti puudust peatükis, kus käsitletakse Vana-Rooma seisuslikku ja võimukorraldust. Mõne tähtsama lahingu skeem, sõjaajaloo lahutamatu tööriist, oleks ka ehk juurde andnud, samuti veel mõned lisad lisaks kronoloogiale.

Erinevad taustahelid

Ajalugu on Soomes ja Eestis õpetatud erinevalt. Sel ajal, kui Soomes ilmus pikkujättiläise esmatrükk, õpetati ajalugu Tartu ülikoolis äärmise süstemaatilisusega. Esiteks kõmisesid aineprogrammide taustaheliks veel marksismi-leninismi ühiskondlik-majanduslikud formatsioonid, mis kujundasid minevikupilti, kus igal asjal oli tema tagantjärele määratud koht ja ühtlasi roll ettenähtud tuleviku saabumises. Teiseks tuli õppejõududel kogu ajalugu loengus selgeks õpetada, sest emakeelseid õpikuid eriti polnud ja võõrkeelseid raamatuid ei jätkunud raamatukogus enne eksamit isegi neile tudengitele, kes võõras keeles lugeda viitsisid, kuigi neid polnud palju. Seega – konspekt oli a ja o ning peaaegu ainus materjal eksamiks valmistumisel. Niisiis õpiti näiteks pähe Egiptuse vaaraod ning Rooma või ka Saksa-Rooma keisrid ja väiksemad kuningad, kes moodustasid võrgustiku ülejäänud asjade meeldejätmiseks. Ajalugu oli nõnda õpetatud juba antiikajast saadik. Meetodi võtsid tulevased koolmeistrid ellu kaasa ja rakendavad seda koolis kohati tänapäevani, kuigi õpikud on muutunud.

Soome ajaloo käsitlemise ja õpetamise viis on vabale ühiskonnale kohaselt arutlevam. Panin seda tähele just Vana-Rooma peatükis, kus süsteem kohati arutelu varju jääbki. Tõlkimise teeb see raskemaks – soome keeles öeldakse asju sageli teisiti kui eesti keeles –, aga tõlkijad on auga toime tulnud. Lõpuks leiab lugeja vastamata küsimustele vastuse kas entsüklopeediast või siis interneti abil. Eestlane on siin vaeslapse osas, sest oma entsüklopeedia trükkimine on takerdunud, eestikeelse Vikipeedia artiklid on aga lakoonilised ja vahel vigasedki. Arutelu ja faktide süstemaatiline esitus peavad teineteist tasakaalustama, sest arutelu vajab ainet ja faktid nende mõistmist. Lugeja peab teada saama, millest jutt, sest üldkäsitluse kirjutaja ei saa eeldada, et ta juba teab.

Minevikuperioodide käsitluse detailsus kõigub nii üldiselt kui ka allikate vähenemise tõttu kaugema mineviku suunas liikudes. Seda illustreerib lause „Neoliitilise perioodi lõpusajandid, 3500–2300 eKr, olid Euroopas rahutud ajad“ (lk 25). Ühelt poolt mõistab igaüks pärast selle lause lugemist oma argimurede tühisust, sest mis on meie mured 1200 aasta pikkuse probleemi kõrval? Teiselt poolt aga osutab niisuguse väite võimalikkus esiajaloo valdkonnas teistsugustele argumenteerimisviisidele lähemast ja kaugemast ajaloost kirjutades.

Enamik ajaloolasi on siiski keskendunud oma perioodile ja omakorda kitsamale valdkonnale selle sees. Ka „Maailma ajaloos“ on Vana-Egiptuse, Mesopotaamia ja Vana-India kultuuri, aga ka Antiik-Kreeka ja Vana-Rooma ajalugu eraldi peatükkides. Inimesele, kel kõik aastaarvud ja sajandid kogu aeg meeles ei ole, võib jääda märkamata nende kultuuride osaline või täielik kattumine ajas. Kas ja kuidas mõjutasid vaaraode Egiptust ja vastupidi samal ajal eksisteerinud kultuurid ja riigid Mesopotaamias ja Väike-Aasias või isegi Indias ning mis toimus Pärsias samal ajal etruskide tegemistega Apenniini poolsaarel? Sajandite vältel ikka aeg-ajalt peetud omavahelised sõjad on enam-vähem ainus erand, mille puhul paralleelsetest kultuuridest juttu tuleb. Päris head retsepti avaramaks käsitluseks polegi, peale ristviidete, millest selles raamatus on loobutud. Niisiis astubki Hannibal maailmapoliitika mõjutajana esimest korda ajaloolavale juba seoses Makedoonia sõdadega (lk 101), aga kes ta niisugune oli, saame teada alles Vana-Rooma peatükis paarkümmend lehekülge edasi.

Repro

„Maailma ajalugu“ on heas mõttes traditsiooniline käsitlus, korralik käsiraamat haritud ja avara silmaringiga inimesele. Sündmused on esitatud kronoloogiliselt, ajalugu algab algusest ja lõpeb tänapäevaga. Kuigi vaatepunkt on euroopalik, nagu ütleb peatoimetaja eessõnas, ei ole lugu ise Euroopa-keskne.

Repro

Rooma pärandi kandjad

USAd nimetatakse Vana-Rooma pärandi kandjaks (lk 105 ja 123). Uhke paralleel üle kahe aastatuhande, aga kas nii heas kui halvas? Rooma keisririigi pärandikandjaid oli teisigi, Saksa-Rooma keisrid ja nende järel Napoleon tähtsamatena, aga unustada ei saa ka Mussolini ponnistusi. Vana-Rooma ühiskonnakorralduse kauget kaja näeme ka Eesti-, Liivi- ja Kuramaa valitsemiskorras, mille Eestis lõpetas alles 1920. aasta põhiseadus. Balti eraõigus, kus paragrahvides sageli Rooma õigusele viidatakse, kujundas õigussuhteid Lätis ja Eestis kuni 1930. aastate lõpuni.

Rooma ajalugu, esimese Euroopa suurriigi ajalugu, lubab meil tõmmata teisigi paralleele lähemasse aega, olgu selleks siis probleemide keskendumine Vahemere ümbrusse või ka väejuhtide ja tsiviilvõimu suhe pärast võidukaid sõdu Piłsudskist ja Laidonerist Eisenhoweri ja Žukovini. Rooma allakäigu põhjuste üle arutledes kirjutab peatüki autor Antero Tammisto (lk 147), et keiser Aurelianuse ehitusprojektid III sajandi teisel poolel, eriti Aurelianuse müür, ei viita küll Rooma allakäigule, nagu tavakäsitlusis selle ajastu kohta väidetakse. Aga ametliku lõpuni jäigi siis veel ligi 200 aastat. Meie oma pisikeseks paralleeliks suurehituste ja süsteemi allakäigu vahekorrast on Tallinnas XX sajandi lõpul valminud linnahall ja rahvusraamatukogu.

Liigne temaatilisus iseloomustab ka XIX sajandi käsitlust. Kalervo Hovi on kirjutanud põhjaliku ülevaate (välis)poliitilisest ajaloost Viini kongressist kuni Esimese maailmasõja lõpuni, eelistades sageli väliministrite nimede jäädvustamist peaministrite ja kuningate omadele. Sellele järgneb Keijo Virtase sama põhjalik osa industrialiseerimise, teaduse, vaimukultuuri ja eluolu ajaloost samal perioodil. Lugejal võib kaotsi minna nende asjade omavaheline seos: Esimese maailmasõja põhjusteks polnud ainult suuriikide lepingupoliitika ja imperialism, olulised on ka muutused aateilmas, tööstuse võidukäik, raudteede ehitamine ja palju muud. Koloniaalimpeeriumide sünd on aga jutuks juba mitusada lehekülge eespool avastusretkede peatükis.

Veendunud antisovetti rõõmustab bolševike võimuhaaramise käsitlemine ainult Esimese maailmasõja ühe episoodina pealkirja all „Oktoobrirevolutsioon Venemaal ja riigi väljaastumine sõjast“ (lk 596–598). Peaaegu sada lehekülge edasi võetakse jutuks ka NSV Liidu ajalugu enne Teist maailmasõda. Tähelepanelik moodsate mõttevoolude harrastaja hoomab rahuloluga aga kerget Ameerika-vastasust, mis kuulub Soomes poliitilise ajaloo käsitlemise pärandisse nagu Oktoobrirevolutsiooni teatud ületähtsustamine Eestis.

Raamat on algupäraselt kirjutatud Soome lugejale teadmises, et „Suomen historian pikkujättiläinen“ on selle kõrval riiulis. Seetõttu me „Maailma ajaloost“ Soome kohta palju teada ei saa. Saatuse vingerpussina loeb Eesti ajaloohuviline juba terve sajandi Soome ajaloolaste maailma ajaloo üldkäsitlusi, kus on Soomest vähe juttu. Eesti keeles on ilmunud aga ka mitu Soome ajalugu.

Lõpuks kirjutatakse ajaloost sellepärast, et sellest midagi õppida. Zetterbergi „Maailma ajaloost“ leiab hulga läbivaid teemasid, mille otsa põrkab inimkond ikka ja jälle. Siia valisin rahvasterändamise küsimuse, sest murelikud ohked selle võimalike tagajärgede pärast täidavad praegust Euroopa mõtteilma. Ühe esimestest müüridest ehitas vaarao Amenemhet I Suessi oma riigi idapiiride kaitseks juba umbes 4000 aastat tagasi (lk 42). Umbes 3000 aastat tagasi ohustasid omaaegseid kõrgkultuure aramealased, kes „tulid Süüria kõrbest, mis koos Araabia poolsaarega on olnud rahvasterännete lainete hälliks“ (lk 55). Jaakko Hämeen-Anttila kirjutab samas, et nomaadid läksid sealkandis liikvele iga 500–1000 aasta järel, mis on vanema ajaloo käsitlustes vist täiesti väitevõimeline ajavahemik. Järgmisteks suuremateks müürideks, mis on osaliselt tänini püsti ja mis pidid tõkestama teiste kultuuride kandjate sissetungi, olid Hiina müür (lk 166) ja Rooma limes. Mõlemast on osa siin-seal alles, aga vähemalt limes’e mõlemat poolt mehitavad juba ammu rahvad, kes on võrsunud nende seast, keda müür tõrjuma pidi. Araablaste rändamine VII ja VIII sajandist peale tegi muret nii Bütsantsile läänes kui Hiinale idas. Euroopas külvasid peagi hirmu avaarid, bulgaarid ja ungarlased. Järgmise aastatuhande algul pühkisid oma teelt riike ja kultuure ning rajasid uusi viikingid ja ristisõdijad ning seejärel mongolid ja türklased-seldžukid. XVII sajandi Euroopa rahvastikukriisi põhjusi nähakse nii kliima jahenemises kui ka tõusnud abiellumiseas. „Pered jäid väikeseks, kuna naised olid fertiilses eas kaua vallalised“ (lk 416) – teema, mille ümber ka XXI sajandi alguse Eestis käiakse kui kass ümber palava pudru. XVIII sajandil kasvas rahvaarv kiiremini. Sellest sündis uus probleem: maavaldused ja ka talud jaotati järeltulijate vahel järjest väiksemateks ning need jäid järjest vaesemaks. Nii et suur- ja väikemaaomandi küsimus on inimkonda saatnud vaaraode Egiptusest Eesti põllumajandusühistuteni. XIX sajandi prantslaste väikesed perekonnad paralleelselt Saksamaa ühendamisega – Saksamaa rahvastik kasvas väga palju kiiremini kui Prantsusmaa oma – oli üks põhjusi Saksamaa rolli suurenemisel Euroopas alates XIX sajandi teisest poolest. Selle tagajärjeks olid kaudselt mõlemad maailmasõjad ja Euroopa Liidu sünd.

Pisivigu leiab

Pisivigu leiab kõigis peatükkides. Põhja-Ameerika, eeskätt USA ajalugu leiab käsitlemist korduvalt, aga indiaanlased, need XIX ja XX sajandi massikultuuri õilsad kangelased, on autoreil erinevalt Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuridest kahe silma vahele jäänud. Lk 727 väidetakse, et Bulgaaria ja Horvaatia ei sõdinud NSV Liidu vastu. Horvaatia erines Bulgaariast, sest Stalingradi lahingus võitles ja sinna jäigi terve Horvaadi leegion. Lk 736 on Lääne-Saksamaast saanud esimene demokraatlik Saksa riik. Küsimus võib olla demokraatia definitsiooni detailides, aga demokraatlik oli ka Weimari vabariik. Lk 743 sisaldub sama probleem väites, et „ükski Ladina-Ameerika riik ei suutnud luua stabiilset, parlamentaarsel demokraatial põhinevat poliitilist süsteemi“, mis on ebaõiglane Costa Rica suhtes. Seletuseta korratakse ka levinud väidet Boliivia 190st riigipöördest. Kuidas siis, kui praegune president Morales on alles kaheksakümnes?

Koguteoste koostamine ja toimetamine on keeruline ja raske töö. Pealegi on peatoimetaja ja autorid teose 20 aastat hiljem ümber kirjutanud – iga kirjutaja teab, et korra juba lõpetatud asja pole väga tore uuesti ette võtta. Erkki Bahovski ja Elle Vahti tõlge on kvaliteetne ja peaaegu veatu. Tiitellehe andmeil on esimene tõlkinud leheküljeni 557 ja Elle Vaht sealt edasi. Kas tõesti lõppes Bahovski jaks keset peatükki või on tiitellehel viga? Kiidusõnu väärib ka vilunud toimetaja Leino Pahtma. Toimetus on vist algul otsustanud mõnda asja joone all kommenteerida, eriti esiajaloo peatükis, mille autor on juba tosin aastat surnud. Seejärel on aga mõttest loobutud, ehkki ühte ja teist oleks võinud seletada edaspidigi. Viimane märkus lk 241 „Kristlasi on Lähis-Ida riikides ikka taga kiusatud“ lause juurde, mis kirjeldab islamiriikide kristliku vähemuse elu rahus ja kokkuleppes valitseva islamiga, oleks võinud olla kas täpsustavam või üldse ära jääda.

Soomekeelne väljaanne on palju paksem. Kas oli küsimus köitmisvõimalustes, paberi valikus või milleski muus (soome keel on ka pikem), aga pisut väikeses kirjas ja kerge läikega paberil eestikeelne raamat sundis mind ninale tõstma kaheeurosed supermarketiprillid.

Korra kahes aastas maailma ajalugu üle lugeda peaks olema ajaloolaste ja vähemalt gümnaasiumi ajalooõpetajate kutsenõuete seas. Selleks sobib Seppo Zetterbergi raamat hästi. Loodame, et niisuguse üldkäsitluseni jõuab kunagi ka Eesti ajaloolaste ja kirjastajate kollektiiv. Ja seda veel enne XXII sajandi algust.

1   Maailmanhistorian pikkujättiläinen. Peatoim Seppo Zetterberg. Werner Söderström, Porvoo 1988.

2   Suomen historian pikkujättiläinen. Peatoim Seppo Zetterberg. WSOY, Porvoo 1987.

3   Talvisodan pikkujättiläinen. Toim Jari Leskinen ja Antti Juutilainen. WSOY, Porvoo jt 1999; Talvesõda (1939/1940): 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust. Koost Jari Leskinen ja Antti Juutilainen. Varrak, Tallinn 2002.

4   The Cambridge world history, vol. 1–7. Cambridge University Press, Cambridge 2015.

5   Kaarlo Olavi Lindequist, Üleüldine ajalugu, vana-, kesk-, uus- ja kõige uuem aeg. 1.–2. Osa. Tlk J. Muide, J. Aavik ning A. ja H. Prants, täiendanud Eesti ajaloost Villem Reiman. Trükitud P. Schmidti raamatu-kaupluse kuluga, Jurjew-Tartu 1903–1906.

6   Maailmanhistorian pikkujättiläinen. Peatoim Seppo Zetterberg. WSOY, Helsinki 2006. 1188 lk.

7   Norman Davies, Euroopa ajalugu. Varrak, Tallinn 2014. 1255 lk.

8   Henry A. Kissinger, Diplomaatia. Varrak, Tallinn 2000. 1086 lk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht