Eestis on puudu arutlevast demokraatiast

Valle-Sten Maiste

Hent Kalmo: „Eestlaste identiteedimääratlus on olnud suuresti välistav: päris ise saab olla alles siis, kui omad – eelistatavalt talendid – on kodus ja võõrad on lahkunud.”        Kogumikke nagu „Iganenud või igavene” lugedes on alati tunne, et meie ümber on palju tarku inimesi, kes mõistavad avada keerukaid küsimusi erudeeritult ja huvitavalt.  Ometi teame me nende inimeste tööst vähe. Miks jäävad põhjalikud analüüsid ühiskondliku teadvuse mõjutamise seisukohalt marginaalseks?          Võib-olla pole nende mõju nii silmanähtav. Küsimuse avamine teeb sageli asjad vähemalt esialgu keerulisemaks, ajab segadusse ja nõuab igapäevase eluga raskesti sobitatavas rütmis järelemõtlemist. Tänapäeval kipume me nii kiiresti vastama tormama, et küsimiseks ja küsimuse alla seadmiseks jääb vähe  aega ja kannatust. Kui on vaja graniitrahne Toompeale veeretada, siis ehk ei ole tõepoolest aega mõtiskleda, et mille nimel seda kõike tehakse ja kas see kõik ikka väärib küünlaid. Seda laadi pakilisuse ja kannatamatuse tunde kestmisel ähvardab kriisihetkedel vajalik üksmeele ja ühemõttelisuse nõue aga moonduda mõttelaiskuseks või – veelgi hullem – pseudopatriootlikuks poolt-vastu väljapressimiseks.       

Juristide kohta levib arvamus, et tegu on pragmaatiliste, pigem eraettevõtluses ja ELi struktuurides head sissetulekut silmas pidavate pürjelite kui Eesti ühiskondlikesse ja sotsiaalsetesse debattidesse panustada soovivate tugeva sotsiaalse närviga inimestega.  Silmatorkavaid erandeid pole just küllaga. Või eksin ma sellist stereotüüpi kinnitada püüdes?     

Ilmselt ei heideta juristidele just sageli ette, et nad ei võta piisavalt sõna. Ma ei usu, et juristide sotsiaalne valulävi on silmapaistvalt madal. Ehkki, tõesti, oma elukutse tõttu on nad harjunud pigem kommenteerima õiguseks saanud poliitilisi otsuseid, kui arutlema nende otsuste põhjendatuse üle. On ka tõsi, et Eestis kalduvad juristid ettevaatlikkusele, riigikohtu otsuseid julgetakse siiski harva kritiseerida. Aga on ka neid, kes oskavad ühiskondlike teemade üle  suurepäraselt arutleda, näiteks Ülle Madise, Jaan Sootak, Lauri Mälksoo jpt.   

Kõnealune kogumik õõnestab seda stereotüüpi  siiski kahtlemata. Kas juriste on kerge filosoofilisemat laadi, mitte praktilisest vajadusest nõutud ja makstud tekste kirjutama saada? Kas on loota, et ka juristide hääl hakkab Eestiski humanitaar- ja sotsiaalteemade üle arutledes enam välja kostma?   

Kogumikus ei kirjuta siiski ainult juristid ja see on meelega nii sätitud. Need, kes kirjutavad, on ise harjunud seadusetähest kaugemale vaatama, nii et neid polnud vaja eriti julgustada.   

Teie huvide järgi otsustades näib juura olevat  pigem üks interdistsiplinaarsete vaimuteaduste haru kui detailne spetsiifiline praktiline distsipliin. Kui tavaline niisugune rõhuasetus juristide seas on?   

Igaüks, kes on mõne seaduse kätte võtnud, on saanud veenduda, et juriidiline keel võib olla surmigavalt tehniline. Sageli peabki olema. Kõik seadused ei saa olla nagu Prantsuse tsiviilkoodeks, mida Stendhal kasutas hea stiili näitena. Üks viis juurale n-ö elu sisse puhuda  või, täpsemini öeldes, märgata, kuidas selles peegelduvad formalistlikult terava nurga alt peaaegu kõik olulised küsimused – on uurida õiguse sidemeid teiste valdkondadega. On isegi neid, kes väidavad, et õigusteadust kui iseseisvat valdkonda pole olemas. Mina kaldun pigem arvama, et õigusliku mõtlemise eripära ja iseseisvus avaldub alles siis, kui seda nähakse takerdununa teistesse distsipliinidesse. 

Jüri Alliku sõnutsi peab psühholoog vähemasti kuus aastat stuudiumi nühkima, et üldse millegagi toime tulla. Juristid tuhisevad sageli paariaastase koolituse järel praktikasse,  sageli Nordist tipp-poliitikasse kuni ministriametini välja. Heideggeri meelest ei mõelnud teadlasedki. Kas nii koolitatud juristid mõtlevad, s.t omavad üldse fundamentaalsete küsimuste tõstatamiseks potentsiaali?         

Tõsiasi, et Akadeemia Nordist oli võimalik paari aastaga ministriametisse söösta, räägib eeskätt head selle õppeasutuse kohta. Juristide seas on muidugi alati olnud pürgijaid. Sihid on siin käegakatsutavamad kui näiteks religiooniantropoloogide puhul.         

Kuidas hindate, kui lähedased on juriidilised teemad ja küsimused meie haritlastele? Majanduse või politoloogia osas on  haritlaskonnal mingisugunegi ülevaade nende distsipliinide klassikalistest ja tänapäevastest teemadest ning suutlikkus neid debatte uudiste tasemel jälgida. Juura mis tahes aspektid on inimestest kaugemal. Millega seda seletada, juriste on uuel ajal ju tegelikult ohtralt koolitatud?       

Kahjuks jõuavad majanduslikud debatid Eesti lugejani sageli niisugusel kujul, et nende jälgimiseks ei pea olema haritlane. Õiguslike teemadega on asjad veidi teisiti. Ei ole ju olemas  nii-öelda puhtalt õiguslikke probleeme – need on alati ühel või teisel viisil seotud mõne teise valdkonnaga. Siin seisneb oht pigem selles, et hakatakse pidama õiguslikeks küsimusi, mille lahendamisel peaks kõigil olema võimalus kaasa rääkida. Hea näite selle kohta pakub karistusjärgne kinnipidamine. Kui lugeja ei saa aru, mida see tähendab, siis just seda  ma silmas peangi. Eesti karistuspoliitika seati 2009. aastal uutele rööbastele, langetati põhimõtteline poliitiline otsus, kuid arutelu käigus võis jääda mulje, et tegemist on puht tehnilise, „õigusliku” küsimusega, millesse mittejuristidel poleks justkui eriti põhjust sekkuda. Õigupoolest ei leidnudki mingi eriline arutelu aset. Debatt jäi peamiselt juriidilise erialakirjanduse veergudele ja sealgi peeti  seda pigem kaevikusõja vormis. Riigikogus esitati seaduseelnõu kohta vaid üks tehnilist laadi küsimus. Küsimus ei ole selles, kas 2009. aastal karistuspoliitikat muutes tehti õige või vale otsus, vaid selles, et seaduseelnõud saavad üha sagedamini heakskiidu komisjonides ja sõidavad siis varasema poliitilise kokkuleppe pärituules ilma igasuguse aruteluta riigikogust läbi. Mõningatel juhtudel ongi ilmselt demagoogilise poseerimise vältimiseks vaja, et nõu  peetaks kinniste uste taga, kuid järkjärgulise juurdumise korral võib see loogika muuta parlamendi koguks, mille peamine eesmärk on teha kärarikast katet kuskil tagaruumis sündivale otsustamisele. Esmapilgul tundub, et kõik on korras, sest otsustavad ju lõppude lõpuks ikkagi need, kelle häälele valija on andnud kõige suurema kaalu. Ja mida kiiremini ja tõhusamalt otsustavad, seda parem! Asjale nõnda lähenedes kitsendame me aga demokraatia  mandaadi, s.t võimu allika küsimuseks. Võib-olla just seepärast räägitaksegi Eestis nii palju otsedemokraatiast ja presidendi otsevalimisest kui demokraatia tervendamise vahenditest. Mul on tunne, et otsedemokraatiast enam on Eestis praegu puudu arutlevast demokraatiast. Viimane puudutab mitte võimulesaamise viisi, vaid võimu tarvitamise vormi. Kui otsuseid on vaja sisuliselt põhjendada, kummutada  vastuargumente, mõelda natuke pikemalt järele, siis kipuvad ka otsused olema paremad. Esitades mõnd poliitilist küsimust „õiguslikuna”, puht tehnilisena, ratsionaalselt ainuvõimalikuna jne, üritatakse seda laadi põhjendamissurvest pettemanöövriga kõrvale põigelda.     

Mind on häirinud meie justiitsministri ja ametnike hoiak, et seadusloomet saab kavandada ja põhjendada kitsalt funktsionaalselt ja praktiliselt, seadusloome laiemat ühiskondlikku mõju arutamata, prognoosimata ja selgitamata. Näiteks on kavandatud abieluseadust kohtute töö ökonoomsust silmas pidades ja töösuhteid ettevõtete käekäiku ainumääravaks pidades, arutamata  selliste väärtuste nagu töökollektiiv või elurutiin tähenduse üle. Kuivõrd on meie seadusloomes levinud see, mida Anneli Albi nimetab sotsiaalõiguslikuks suundumuseks juuras, mille puudumine olevat Ida-Euroopale iseloomulik?   

Tuleb öelda, et ei ole eriti levinud. Seaduseelnõudele pannakse kaasa seletuskiri, mis annab sageli päris hea ülevaate valdkonnast ja esitab argumente seaduse kasuks. Samas pole sildu seaduseloojate ja uurimisasutuste vahel, kus oleks võimalik analüüsida seaduse mõju laiemalt. Mitte et pöörataks liiga suurt  tähelepanu seaduste majanduslikule küljele ja jäetakse muud tahud tähelepanuta. Töökollektiivi stabiilsusel võib ju samuti olla majanduslik väärtus. Probleem on pigem selles, et heal juhul hinnatakse seletuskirjas seda, millised on seadusest tõusetuvad kulud riigieelarvele, üksikasjalikumat majanduslike mõjude analüüsi me sealt aga enamasti ei leia. Justiitsministeeriumi ametnikud võivad ära teha suure töö riikide õiguslike lahenduste  võrdlemisel, kuid sellest ei piisa hindamaks seaduse mõju siin ja praegu. Ei piisa ka sellest, kui küsitakse huvigruppide arvamust, sest – veel kord – see ei asenda üksikasjalikku analüüsi. Mõni aeg tagasi võeti näiteks luubi alla SMS-laenud, töötati välja seaduseelnõu, küsiti arvamust Eesti Pangalt,  pangaliidult, advokatuurilt, riigikohtult jne. Tehti ära suur, tunnustust vääriv töö. Peaaegu kõik huvigruppide esitatud argumendid seaduse vastu jäeti aga ilma pikemate sisuliste põhjendusteta arvestamata. Oleks tore mõelda, et seda tehti tarbija huvides, seistes müürina tema ja halastamatute finantsasutuste vahel. Tegelikult on tulemus teatud laadi laenude ärakeelamine, mis võib paternalistlikult meelestatud lugejatele  ju tundudagi hea lahendusena. Tõepoolest, ega põhjaliku analüüsi ja aruteludeta sündinud seadused ei ole alati halvad. Vähemalt ei pruugi olla. Nagu öeldakse, ka seisev kell on kaks korda päevas õige.     

Albi annab mõista, et ELi seaduste kiire ja ebakriitilise ülevõtmisega oleme me võibolla mingites asjades põhjendamatult orjameelsed, kuid üksikküsimustest enam väljendub probleem selles, et oleme minetanud  juriidilistes küsimustes kriitilise debativõimekuse ja -harjumuse kui sellise.   

Mulle ei tundu, et me oleme ELi õigusakte orjameelse ebakriitilisusega üle võtnud. Kui juristide  panust on kuskil tõesti vähe näha olnud, siis eeskätt seletamisel, miks on ELi eeskirju vaja ja mis Brüsselis üldse toimub. Kui palju on neid, kes teavad, et Euroopa parlamendis peetakse praegu tulist debatti uue laiahaardelise tarbijakaitsedirektiivi üle? Ehkki sõnad nagu „direktiiv” kipuvad ajama inimesed haigutama, puudutab see debatt kõigi Eesti elanike õigusi. Võiks mõelda ju ka nii, et las nad seal Brüsselis ja  Strasbourg’is arutavad, meist niikuinii midagi ei sõltu. Ajaloolistel põhjustel olemegi me vist harjunud arvama, et alles siis, kui seadused on kuskil kaugel vastu võetud, alles siis, kui neid hakatakse meie suhtes rakendama, saabub poliitika tegemise tund, siis on aeg nõu pidada ja jalgu lohistada,  selg sirgu ajada ja vastuvõetud eurodirektiivile käsi ette panna. Pole välistatud, et saabub aeg, mil meil läheb tõepoolest vaja stoppmärki, millega panna maksma oma riiklik suveräänsus ka Euroopa Liidu suhtes. Selline stoppmärk on meil põhiseadusesse sõnaselgelt sisse kirjutatud. Igapäevapoliitikas peaksime aga pigem näitama ennast konstruktiivsest küljest ja püüdma kõneleda kaasa juba otsuste langetamisel. Me võime valida nõiaringi ja voorusliku  ringi vahel. Esimesel juhul lööme käega, arvame et meid niikuinii ei kuulata, vaatame pealt – ja seetõttu meid ei kuulatagi. Teisel juhul avaldame arvamust, esitame ettepanekuid, põrkame ehk alguses suurriiklikule šovinismile, kuid senikaua arvame ja paneme ette, kuni meid hakatakse viimaks tõsiselt võtma. Neile, kellele see tundub naiivse mõttekäiguna, tasub meenutada, et Euroopa Liit kujunes organisatsiooniks, millega eestlaste enamik soovis  liituda, just seetõttu, et see ei kaldunud 1960. aastatel n-ö Itaalia teed, mis oleks tähendanud, et iga riik valib, millised õigusaktid talle sobivad ja millised mitte.     

Albi ja teised kogumiku autorid viivad suveräänsuse üle mõtlemise harjumuspärasega võrreldes teisele tasandile. Globaliseerumine ja tehnoloogia areng on kaasa toonud üksjagu keerulisi nähtusi, millega me ei tahagi kaasa mõelda. Anname meid puudutava suvaliselt globaalsete jõudude määrata. On paradoksaalne, et meditsiinis  tuleb elementaarsetegi asjade puhul tõestada aastaid nende turvalisust ja efektiivsust, toidu, tarbeesemete ja elukeskkonna osas võtame aga kõik kohe kasutusele nende pikemaajalise mõju kohta küsimusi esitamata. On kerkinud ka keerukaid ja vähe teadvustatud uusi küsimusi, millele viitavad Agamben jt.     

Üleilmastumine on piisavalt keeruline protsess, et sundida meid mõtlema sootuks uuel viisil väga paljudest asjadest. Kindlasti ei kulge see nõnda sirgjooneliselt, nagu vahel tavatsetakse  eeldada; umbes nii, et piirid langevad, kõik – finantskapitalist nakkushaigusteni – hakkab vabalt ringlema, tekib üha suurem vastastikune sõltuvus, probleemid muutuvad üleilmseks ja varsti vahetabki rahvusriigid välja kas Maailmariik või mingi kõikjale ulatuv Impeerium. Mingis mõttes võib maailm tänaseks tõesti „lame” olla, nagu on väidetud, kuid mitmes teises mõttes on see varasemast märksa tõhusamalt tarastatud. Muidugi võime me esitada  küsimusi sissevoolava kauba ja elukeskkonna muutuse pikemaajalise mõju kohta, kuid ma kardan, et seda mõju ei oska keegi ette näha. Eriti skeptiliselt suhtuksin ma ettepanekusse hakata riigipiire ületavat liiklust sauaga vehkides reguleerima, et eraldada riiklikul tasandil healoomuline liiklus sellisest, mis mõjub halvasti meie elukeskkonnale ja õõnestab jäävaid väärtusi. Veidi lihtsustatult võib üleilmastumist võrrelda olukorraga, kus me saame äkki kahe  telekanali asemel vaadata kahtesadat. Ka sellisel juhul saame me ühes kasuliku ja huvitavaga kindlasti kaasa suure hulga, mhm, kuidas nüüd öelda … saasta. Suveräänse enesemääramisega kaasnev vastutus nihkub sellisel juhul üksikisikule, kes peab muidugi enne olema saanud piisavalt targaks, et osata valida. Ükskõik kui banaalsena see ka ei kõla, üleilmastumise tingimustes langeb suurim rõhk haridussüsteemile. Asjaolu, et tänapäeval enam-vähem kõik liigub  ja on elektrooniliselt kättesaadav, ei tähenda sugugi, et senisest laiemad massid saavad osa võtta uute mõtete ringlusse laskmisest. Pigem vastupidi.     

Kogumikus kohtab üksjagu liberalismikriitikat, ka arusaama, et seadusi on püütud serveerida neutraalsena, kuid ometi kaasneb nendega kriitikavaba ideoloogilisuse sissevool elumaailma? Kas valijad ja kodanikud lihtsalt ei oska oma vabaduse piiratust väga paljudes seostes näha?     

Ma ei usu väga mingisse ürgsesse, ideoloogiavabasse eluilma, millesse õigus piiravana sekkub, samamoodi kaldun olema skeptiline ükskõik millise autentsuse žargooni suhtes. Heideggeri esseed „Miks me jääme provintsi?” lugedes pole lihtne tõsiseks jääda. Raske on ette kujutada midagi globaalsemat ja kõrgtehnoloogilisemat kui põgeneda mobiiltelefoni välja lülitades ja macbook’i koju jättes Vilsandile tõelist vaikust kuulama ja kohalike  kalameestega juttu puhuma. Kuid, jah, hoolimata sellest, et õigus enamasti alles rajabki meie vabaduse, võib see kahtlemata seda ka õõnestada. Venemaal tundub näiteks olevat välja kujunenud süsteem, kus igaüks kogu aeg rikub mingit sätet, kuid see antakse leplikult andeks. Kuni sobival hetkel enam ei anta. Ja siis on riigile raske midagi ette heita, sest rakendatakse ju seadust. Rakendatakse täie rangusega. Sisuliselt on tekkinud peaaegu piiramatu suvavõim,  mis varjab ennast seaduse kirjatähe taha. Kui kuskil teostub Agambeni kirjeldatud suveräänsusvorm, siis just niisugusel puhul. Seda laadi õigusriikluse lipu all seilava õigusriikluse seesmise õõnestamise suhtes peaksime me ka Eestis valvel olema. 

Juba eessõnas viitate ka suveräänsusküsimuse sellele tahule, et riikide käed jäävad  paljude küsimuste lahendamisel lühikeseks? Kui vaatame neid teemasid, nt kas või üleilmse majanduskriisi tahke vms, siis kuipalju on asi selles, et üksik riik põhimõtteliselt ei saa oma kodanikke negatiivsest arengust eemal hoida, ja kuipalju selles, et ei mõisteta neid probleeme lihtsalt piisavalt teadvustada? 

Majanduskriis on väga hea üleilmastumise dilemmade näide. Finantskriiside arvukus on alates 1970. aastate lõpust märgatavalt tõusnud.  Ühelt poolt on raha, eeskätt otseinvesteeringute sissevool 1990. keskpaigast teinud võimalikuks Eesti kiire majanduskasvu. Teiselt poolt võivad väikesed avatud majandusruumid hõlpsasti muutuda oma edu ohvriks, kui raha sissevool järsult katkeb. Eestis algas 2003. aastal suur laenuraha sissevool. Meie vääringusüsteemi iseärasuse tõttu sattusid välispangad sisuliselt keskpanga rolli ja raha pakkumine kasvas hüppeliselt, ilma et Eesti Pank oleks  saanud midagi teha selleks, et sissevoolavat raha, nagu majandusteadlased ütlevad, steriliseerida. Juba 2007. aastal leidsid välispangad, et on liiga kaugele läinud, ja hakkasid rahakraane vaikselt kinni keerama. Paradoksaalne küll, aga järgnenud krahhi ajal päästis meid osaliselt see, et turule polnud jäänud ühtegi suurt kodumaist panka  „rahvusriikliku suveräänsuse kaitsele”. Samas on IM F hiljem hinnanud, et kui võtta arvesse 2009. aasta kukkumine, siis jäi Eesti keskmine reaalne majanduskasv perioodil 2003–2009 alla nende Ida- ja Kesk-Euroopa riikide omale, kes said suhteliselt  vähem väliskapitali. Kas me oleme vähemalt tagantjärele targad? Häda on selles, et me võime kõiki neid probleeme teadvustada, ilma et sellest oleks suurt kasu. Kui me mõtleme ennast tagasi 2005. või 2006. aastasse, siis on raske näha, mida oleks pidanud teisiti tegema. Riigieelarve oli niigi ülejäägis. Loodetavasti on tulevikus lihtsam põhjendada ülejäägi vajadust sellistel tõusuperioodidel. Majandus on muidugi  ainult üks näide, kuidas üleilmastumine võib tuua kaasa väga vastuolulisi ja ootamatuid tagajärgi. Avatus võib olla üheaegselt nii õnnistus kui needus.   

Kas on eksitav arvata, et suveräänsuse näol on tegu pigem paljudest mitte väga teravatest tahkudest koosneva kui ühe ja terava probleemiga? Inimesed ei tunneta ju, et EL või Coca nende vabadust valusalt vähendaks?  Presidentki käsitleb eessõnas raamatu ainest pigem intellektuaalselt huvitava kui pakilise päevaprobleemina? 

Suveräänsusel on väga palju tahke. Sellele võib läheneda väga tehniliselt, rääkida kodakondsusest, immigratsioonivõi rahapoliitikast, hääletamisreeglitest Euroopa Liidus jne, samas võib kõik need probleemid haarata  justkui ühe nimetaja alla, anda neile poliitilise või lausa filosoofilise ilme ja öelda, et neist kõigi puhul oleme tegelikult vastamisi ühe ja samaga – otsustamisvabaduse küsimusega. Niisugune üldistus on vahel selgitav, vahel mitte. Igal juhul on suveräänsuse näol tegu ühtaegu pakilise päevaprobleemi ja mõtlemapaneva teoreetiliste küsimuste puntraga.  Loodetavasti aimub see tõsiasi ka raamatu tekstidest.       

Millised on siis suveräänsuse teemat silmas pidades nn peamised iganemised ja mis on  see igavene, mis jääb?       

Kummalisel kombel näib, et igavene on suveräänsuse juures see, et peaaegu lakkamatult räägitakse selle iganemisest: et riigid sõltuvad üha enam üksteisest, et võim on killustunud, et riigipiirid on kaotanud tähenduse, et Internet on juhatanud meid postsuveräänsesse  maailma jne. Seda laadi väited ulatuvad tagasi vähemalt XVII sajandisse. Juba siis nähti palju vaeva riigivõimu ühtsuse dogma kummutamiseks. Asjaolu, et suveräänsuse mõiste üle arutatakse maailmas praegu rohkem kui kunagi varem, ehkki XX sajandil on pidevalt ennustatud selle mõiste kadumist, ei tohiks meid siiski viia mugava järelduseni, et suveräänsus ongi mingis hoomamatus metafüüsilises mõttes igavene. Teisiti öeldes, suveräänsuse igavest  kestust ei saa mõista nii, et kõigile iseseisvuse läve üritanud riikidele jääks mõistelise paratamatuse jõul alatiseks asjade üle otsustamisel viimase sõna õigus. Suveräänsus pole sõltumatu kõigist neist vastandlikest viisidest, kuidas seda tõlgendatakse ja sisustatakse. Kui saabub aeg, mil riigid ei kaitse ega nõua enam „suveräänsust”, kui selle sõna tähistatavaid mõisteid enam ei kasutata, siis ongi suveräänsus märkamatult minevikku maha jäänud.     

Raamatu suurepärane lõpuessee seob suveräänsuse ja vabaduse mõiste juba biopoliitikaga ja viib lugeja filosoofilistele radadele, mida argiteadvuses harva vabaduse ja suveräänsuse mõistetega seostatakse. Kas niisuguste teemade laiem omaksvõtt  aitaks meie „ühisolemise taju” mingile teisele püüdlemisväärsele tasandile viia?   

Sellele küsimusele oskab kindlasti märksa  paremini vastata Jüri Lipping, raamatu lõpuessee autor. Ka mulle meeldib see essee väga, peamiselt seetõttu, et pöördudes näiliselt peateemast kõrvale, võtab see vaatluse alla poliitilisuse mõiste enda. Üleilmastumisest ja suveräänsusest vabanemisest rääkides tavatsetakse mugandada tavapäraseid mõisteid, laiendada neid tervele maailmale, pidamata silmas, et just tavapärane poliitilise teooria aparaat on tänapäeval sattunud surve alla, ühes sellega  aga ka meie mõtlemine poliitilistest kogukondadest ja üldse sellest, mis on kogukond. „Ühisolemine” on pikka aega tähendanud ühte rahvusesse, ühte riiki või ühte rahvusriiki kuulumist. Sellel pinnal on leidnud määratluse vastandused meie-nemad ja sõber-vaenlane. Ka eestlaste identiteedimääratlus on olnud suuresti välistav: päris ise saab olla alles siis, kui omad – eelistatavalt talendid – on kodus ja võõrad on lahkunud. Riigipiiridel on niisuguses  identiteedimääratluses sissepoole koondav ja väljapoole tõrjuv tähendus. Kui keegi tahab nüüd öelda, et sedaviisi mõeldes hakatakse kõigutama rahvuslikku paati, siis just seda ma peangi silmas pseudopatriootliku poolt-vastu väljapressimise all. Nagu Lipping märgib, on suveräänsuse ja riigi mõiste moodustanud sajandeid lahutamatu paari. Väga hästi väljendas seda sidet Konstantin Päts, kui ütles Asutavas Kogus, et suveräänvõim on „rahvale  riigi näol õiguslise ilme andev võim”. Teoreetikud, kes on püüdnud rajada teed uut moodi suveräänsuseni, on seega ikka ja jälle jõudnud kogukonna mõiste juurde. Agamben kirjutab tulevasest kogukonnast, tehes viipe Jacques Derridale, kes rääkis tulevasest demokraatiast. Märkimisväärselt pühendas Derrida oma viimased seminarid just suveräänsuse mõistele. Neid seminare juhib mõte, et suveräänsusest ei saa lihtsalt loobuda – otsustada, et edaspidi  me seda mõistet ei kasuta ja kõik. Isegi kui see oleks võimalik, ei peaks me Derrida sõnul selle poole püüdlema. Suveräänsuse mõistesse olevat kätketud mõte niisugusest jäägitust tingimatusest, millest kinnihoidmises avalduvatki filosoofia.     

Küsinud Valle-Sten Maiste 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming