EESTLASED KRIMMIS

Aili Künstler, Krimmi erikülgede koostaja

5. ? 11. IX 2004 liikus bussi ja rongiga Krimmis Eduard Vilde 100 aasta eest sooritatud reisi jälgedes ja auks Vilde muuseumi juures tegutsev Vilde klubi. Simferoopolis peeti konverents ?Krimmi eestlased?; et konverentsisaalis pandi üles Amandus Adamsoni töid tutvustav näitus, tegi koos klubiga reisi kaasa ka skulptori Rootsis elav tütar Maria Maddalena Carlson. Krimmis Zamruqi, praeguse Beregovoje küla postkontori seinal avati mälestustahvel Eduard Vildele, kes sada aastat tagasi sealkandis ?Prohvet Maltsveti? jaoks materjali kogus. 1860. aastate alguses olid sinna tatarlaste mahajäetud küladesse jõudnud esimesed kodumaalt Krimmi välja rännanud eestlased, prohvet Maltsveti kuulutuse järgijad ja uue parema elu otsijad.

Nüüdseks ligemale poolteist sajandit kestnud eestlaste kolooniates ei ole unustatud oma juuri ja kodumaad. Keelt küll, sest ümbrus on rahvuslikule kirevusele vaatamata valdavalt venekeelne. Kuid uus ärkamisaeg on jõudnud ka sinna ja eesti keelt õpitakse, vahest võiks öelda ka ?meenutatakse?. Keelega koos taasavastatakse vahepealsete ladestuste alt oma rahvuslik mälu. Zamruqi külas kõneles eestlaste kohalolekust juba enne mälestustahvli avamist postkontori silt, mis oli ukraina- ja eestikeelne; eesti kunsti Krimmi-seoseid meenutab mulle aga mu Ühispanga kaart, millel Johann Köleri 1884. aasta maal ?Päikeseloojang Krimmis?. Mälestis, meelespidamise vahend seegi.

Ladinakeelne sõna monumentum tuleneb tegusõnast moneo, mis tähendabki meenuta­mist, kuid ka hoiatamist, manitsemist, ennus­­tamist kui ka vaimustumist. Keelgi on üks selliseid monumente, millesse on kätketud kõik mainitud tähendused. Keel ongi meenutamine, on mälu. Keel on ühe rahva olemasolust kõnelev monument, ehkki ajas muutuv.

Monumendid on suuresti koloniseerimise märgid. Nagu on seda ka eestlaste maaliliselt stepirohtu kasvanud hauakivid Krasnodarka ehk tataripäraselt Qonçi-Şavva küla vanal kalmistul ja teistes asundustes. Muuseas seisab Vilde reisiga samast aastast Sevastoopolis üks selle sümboliks peetav ?Uputatud laevade? monument, mille autoriks on Amandus Adamson. Mõnigi reisikiri ja giid ei tea ega nimeta selle monumendi loojat, küll aga tähendust: 1854. aastal suleti Krimmi sõjas Sevastoopoli lahesuue vaenulikele vägedele oma laevade uputamisega. Seal säästeti inimelusid oma vara, laevade ja relvastuse hinnaga, kuid vene hinge kohta on Adamsoni skulptuur tänapäevaselt kõnekas ? piisab, kui meenutada võite vaenlase üle kaitsetute inimeste elu hinnaga Moskvas ja Beslanis.

Eesti mälestised Krimmis on rahumeelse, kultuurilise kolonisatsiooni märgid. Need kõnelevad minevikust, kuid nende sõnum on suunatud tulevikku. Need on eestlaste jalajäljed maailmas. Krimmis kõneldakse, et seal elab sadu rahvusi. Mälestised tõendavad ka nende rahvuste head läbisaamist sellisel loomulikul viisil, milleks ei pea korraldama kampaaniaid ega maalima plakateid. Rohkearvuline osavõtt Vilde mälestustahvli avamisest ja eesti päeva peost, kus esinesid paljude Krimmi rahvuste esindajad oma rahvariietes ja oma keeles, oli sellise sõpruse tunnistuseks. Seda võib meenutada vaimustusega.

Tõepoolest ? meenutamine kui vaimustumine!

 

Janika Kronberg,

EKLi Tartu osakonna esimees

 

 

Vilde mälestustahvli autor Anatoli Ljutov, eluaegne raamatukoguhoidja Tamara Torbek, Eesti Ukraina suursaadik Paul Lettens, Sevastoopoli Eesti Kultuuriseltsi liige Elvira Brussetsova, Krimmi eestlaste koduloo uurija Leonhard Salman, Sevastoopoli Eesti Kultuuriseltsi esimees Erich Kalling ja Kiievi Eesti Kultuuriseltsi esinaine Mare Litvinskaja mälestustahvli avamisel.

11. IX paigutati Krimmi eesti asunduse Beregovoje postkontori seinale mälestustahvel, millel kiri: ?Eesti kirjandusklassik külastas 1904. aasta septembris Samruki asundust. Oma reisil kogus ta materjali esimeste Eesti väljarändajate teemalise romaani ?Prohvet Maltsvet? kirjutamiseks.? Pidulikul sündmusel osalesid ka Krimmi AV ministrite nõukogu juures tegutseva rahvusvähemuste nõukogu esimees V. M. Pavlov, Sevastoopoli Rahvuskultuuride Seltsi esimees V. A. Milodan ning Krimmi Eesti Kultuuriseltsi esinaine Meeri Nikolskaja.

 

Krimmi kandideeris kevadel õpetajaks kümmekond, septembris kohale jõudnud Eesti haridusministeeriumi lähetatud uus õpetaja Helle Aunap (25aastase õpetajakogemusega endine Viljandi maavalitsuse haridusametnik) õpetab lastele eesti keelt, kuid on ka seltsielu ja eestluse keskpunkt; sellegi reisi tulemusel jõudis külla kopsakas pakk Eesti Naise numbreid, mida külanaistele ette lugeda või ka vajaduse korral tõlkida. Viljandi pärimusmuusikafestivali fännina on tal kindel plaan ka siinsete eestlaste juured veel sügavamale ajada, ?saksalaulu? juurest pärimusmuusika ja maailma juurde viia. Üsna kurb oli ta sellepärast, et teised rahvad ja riigid pole oma rahvuskaaslaste vastu sama suurt huvi üles näidanud kui eestlased. Muud külalapsed on õnnetud, et nemad eestlased ei ole ja puudub põhjus eesti asjas kaasa lüüa. On sellepärast laste seas naginat ja kadedustki ette tulnud. Ehk õnnestub tal Aleksandrovka kooli rahvuste tubade eestvedajad kuidagi pärimusmuusika tasandil kaasa haarata, ka vene lapsed nõukogude laulust võõrutada? Kes teab? Kuigi, nii kui eestlaste buss õpetaja maja ette külatänavale seisma on jäänud, ütlevad kõik vastutulijad külas võõrastele eesti keeles tere, ka poepidaja tatarlane.

 

Krasnodarka endisest lasteaiast pool kuulub kevadest eesti kultuuriseltsile, Eesti Tareks nimetatu ukse kohal ripub silt ?Krasnodarka Eesti kultuuri selts ?Lootus??.

 

Krimmi reisiseltskonnas oli ka inimene, kes Vilde jälgedes oma esivanemate radadel sai käia. Juta Saron (pildil koos Krimmi eri koostajaga): ?Eestlaste Krimmi väljarändamise teise lainega 1869 läksid Järvamaalt Ambla kihelkonnast ka Ann (s 1838) ja Mihkel (s 1833) Lootus. Võib-olla läks Lootuse priinime kandjaid ka juba esimeste hulgas 1862. aastal. Nime Lootus esineb nii Kont?i-?avva kui Tarhani külas, esimeses on see sagedasem nimi kalmistu ristidel, teises kannab seda praeguseks küla ainus eesti soost inimene. Tundub, et Lootuse juurtega inimesi on Krimmis rohkemgi kui Eestis, olevat olnud lapserikkad pered. Kas sellepärast kannabki Krasnodarka Eesti Kultuuriselts nime Lootus? Ise olen nimetatud Ann ja Mihkel Lootuse viies põlv emaliinis, seega lihtsalt üks väga paljudest Lootuse harudest.?

 

Krimmi Eesti Kultuuriseltsi korraldatud kolmanda Beregovoje eesti päeva sisse mahtus peale Vilde tahvli avamise ja rahvaste sõpruse kontserdi ka rikkalik söömaaeg kõigile kokkutulnuile, sealhulgas muidugi eesti lapsed.

Kolmanda Beregovoje eesti päeva rahvarikast kontserti alustasid muidugi Krasnodarka ja Aleksandrovka lapsed eestikeelsete lauludega, mida esitati siiralt ja ? aktsendiga. Eestikeelse uusärkamisaegse lastelaulu saatel tantsisid nõukogudehõngulise lava ja tõusvate ridadega saali põrandal rõõmsad valgete bantik?utega vene lapsed. Eeslaval lõi suurejoonelise avara emakeelse laulu lahti aserbaid?aani tüse poeg. Jne. Kõigile plaksutati vaimustuses; revolutsiooni küll polnud, vaba rinnaga laulmist aga küll. Uskumatu, et nõukogudeaegne surutisest nõretav rahvaste sõpruse pidu täpselt samas vormis täiesti teise sisu võib omandada! Üks Moskvast odavalt (sööb pansionaadis, elab peres) suvitama sõitnud mammi aga, kellega külatänaval saatus kokku viis ja kes siis koos meiega Vilde tahvlit avama tõttas, kiirustas kärmelt härra Salmani juurde veel mõne saada oleva Vilde reisikirja Krimmi puudutava osa tänavu ilmunud venekeelse väljaande järele. Loomulikult kuulis ta Vildest esimest korda.

Krimmi eesti lapsed Krasnodarka Eesti Kultuuriseltsi esinaise  Rita Kadilkinaga Eestis Lohusuu kakskeelse põhikooli aktusel: Anja Wiedermann, Irina ?orohhova, Marina Kolpakova, Aleksandr Peek, Maksim Pronin, Kirill Torbek,  Jaana Kaplan, Tatjana Püttsepp, Liina Gosti?t?eva.

 

Piret Laidroo pakkus 11. korda Krimmi sõites kaasasõiduvõimalust ka Lohusuu rannakultuuri seltsi juhatuse liikmele Maido Pärnsalule, mille viljana toodi Krasnodarka lapsed kaheks kuuks Lohusuu kooli õppima, kodueestlaste heast südamest nii-öelda. Krimmi Aleksandrovka koolile, kus need lapsed muidu käivad, on peale eesti keele õpetaja andnud Eesti muudki abi: enam ei köeta klasse pisikeste raudahjudega, uue katlamajaga on vähemalt pool majast soe; Kiievi Eesti saatkond kinkis arvuti jmt. Lohusuu koolis on tingimused paremad, lastele osteti peredes, kus nad elasid, riideid ja koolitarbeid, firmalt Ardis Sport saadi spordirõivad ja jalatsid, kuid olulisem sellest on võimalus maailma näha. Vaesunud kolhoosijärgsust oleme ka ise näinud. Krasnodarkas on enamik töötud, mõned käivad üleukrainalise masinaühistu kaudu hooajatöödel, näiteks ka Oleg Peek, kelle poeg samuti Lohusuus õppis. Või ka ehitamas. Kõik naised peavad loomi, korjavad piimatilga hommikul kokku ja viivad kokkuostu. Sellest elataksegi. Ometi tehakse ja pingutatakse kõigiti, et laps ? sedakorda siis Eestisse ? kooli saata. Rita Kadilkina, kes nendega Lohusuus 1. IX ? 22. X kaasas käis, ütles sõbralikult ja vaikselt: ?Ega nad koju ei tahagi, neile meeldib. Kõik viied. Eesti keel läheb eraldi hindega tunnistusele. Teisi aineid õpivad vene keeles ja elavad eesti peredes. Räägivad juba paremini kui mina, peredes nendega vene keeles ei räägita, ainult eesti.?

Juhuse tahtel sattus kaks kanget Krimmi eesti naist Vilde klubis kokku. Ja kohe ?tüligi majas? ? kumba asundust arendada, kas stepiküla Krasnodarkat või suvituslikku Beregovojet? ?Muidugi Beregovojet. Mis teil seal on?? uuris see, kes sealt pärit, kuid 1940ndate lõpust Eestis elanud, kaaskrimlaselt. ?Midagi ei ole, tööd ega midagi.? ? ?Külarahvas peab ise hoolitsema, et midagi tehtud saab. Ega meil siin pensionäril parem ole, ikka peab vaatama, kuidas ots otsaga kokku saab,? on edasijõudnud turumajandusega riigi kodanik varmas õpetama. Vastus on ebalev, nukker: ?Nojah, elektrit ei ole, kütet pole ? ja vett ei ole.? ? ?Aga tehke ometi kaevud!? ? ?Jah, aga vesi on 150 meetrit.? Sellest algas kõik Kont?i-?avva külas ka 141 aasta eest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming