Eeter pole ravim, vaid poliitika

Kaarel Tarand

  Esmaspäeval jõudis pärast pikki vintsutusi lõpuks riigikogu kätte rahvusringhäälingu seaduse eelnõu. Aprillis rääkis kultuuriminister Raivo Palmaru sellest Sirbile antud intervjuus veel üsna mustades värvides (Sirp 28. IV). Eelnõus endas seisab soovunelmlik lõpplause, mille järgi seadus peaks jõustuma 2007. aasta 1. märtsil. Tehniliselt on see võimalik. Kui riigikogus on valimiseelset koostöötahet, siis võib eelnõu kas või kiirkorras läbi hekseldada ja ära kinnitada. ETV ja ER saaksid sellest peamise kasuna kätte võimaluse pikki aastaid kestnud ooterežiimilt tegevusele üle minna. Kindlasti on see valus, kuid parem ikka kui lõputu õudus ehk ootamine ja teadmatus. Eelnõuga kiirustamise korral saaks uut seadust silmas pidada ka riigieelarve arutamisel.

Millegipärast tundub mulle, et nii siiski ei lähe, mis sest, et valitsuskoalitsioonil on eelnõu riigikogust läbirullimiseks hääled koos. Muidugi tingimusel, et kõik lubatakse hääletama. Hoolimata asjaolust, et kõigis riigikogu koosseisudes on endiste teletöötajate esindus olemas olnud, ei ole see toonud kaasa avalik-õigusliku ringhäälingu põhiolemuse mõistmise laia levikut riigikogu liikmete hulgas. On neid, kes ihkaksid isiklikult tegelda iga konkreetse saate sisuga. On neid, kes kujutavad eriti televisiooni põhilise programmilise ülesandena ette poliitiku(te) vaatajatele vahendamist. Sellesse arusaama kuulub parasjagu võimul erakondade käsitluses endastmõistetavalt see, et eetriaega peaks jagama valimistel saadud häälte arvu järgi.

Neil aegadel, kui avalik-õiguslik ringhääling on poliitikute survele alla vandunud, ongi programmid politiseerunud, poliitikute esinemine eetris haaranud endale ebaproportsionaalselt suure osa saatemahust, pikkade otseintervjuudeni põhilises uudistesaates AK. Iga eetrisse pääsenu on siis eetriaega oma maitse järgi kasutanud, kuid eriti infotihedaks pole neid etteasteid küll pidada saanud.

Usk, et televisiooni ja raadio kaudu õnnestub pugeda publiku/valijate südamesse, elab erakondades tugevalt edasi. Paraku läheb mõnelgi riigimehel liiga palju auru sellele, et mõõta, kui tihti ja mitmeks sekundiks/minutiks pääsevad tema konkurendid eetrisse. Kõige vingemale kaikale meediaorganisatsiooni(de) nuhtlemisel on kirjutatud “poliitiline tasakaal”. Mis imeloom see on ja millise masinaga seda mõõdetakse, ühestki seadusest ei selgu. Ka mitte sellest, mida riigikogu nüüd arutama hakkab. Seal on küll kirjas, et igasuguste valimiskampaaniate ajaks kehtestatakse ajutised reeglid, mis peavad tagama kõigi soovijate võrdse juurdepääsu eetrile, aga sedagi reservatsiooniga, et “arvestades valimisliitude ja üksikkandidaatide rohkust, /—/ võimalikult paljudele”. Seega, väiksemad vennad võidakse ikkagi välja praakida. Ja praagitaksegi, kui jõustub ka eelnõus pakutud kord, mille järgi koosneb ajutiste reeglite kinnitaja, s.o rahvusringhäälingu nõukogu, ainult riigikogu liikmetest.

Veel vahvam poliitilise allutamise paragrahv 7 sätestab, et “rahvusringhääling annab esimesel võimalusel saateaega Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja peaministrile esinemiseks riiklikult tähtsates küsimustes, arvestades saateaja andmisel Vabariigi Presidendi, Riigikogu esimehe ja peaministri sooviga”. Kuna see, mis täpselt on “riiklikult tähtis küsimus”, jäetakse aukandjate enda määrata, siis ei saa välistada, et tulevikus võib ükskõik kes riigi juhtkolmikust juhuslikul kellaajal stuudiosse sadada ning seal pajatama hakata kas jumalast ja igavikust või sellest, mida ta hommikusöögiks sõi. Riigijuhi tervis on ju riiklikult tähtis küsimus, või kuidas? Võib ju teha naiivse panuse sellele, et juhtidel jätkub riigimehelikkust oma seaduslikke võimalusi mitte kuritarvitada ja “oma rahvale” igaõhtusest ilmumisest hoiduda. Ent foonil, kus “juriidiline korrektsus” määrab eetika piirid, on riigimehelikkusele panustajad ette kaotajad. Kes meid viimati – ja juba enne uut seadust – esmaspäeva hommikul “Terevisioonis” ärataski?!

Mulle ei meeldi eriti Keskerakonnas ja Rahvaliidus vohav umbusk meedia ja eriti avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes. Kui üldse midagi, siis peegeldab see eneseanalüüsi ja -kriitika võimetust. Nojah, aga millal sa ikka oma tegevust hindad, kui kogu aeg kulub takistusriba “poliitilise tasakaalu mõõtmine – kaebekirjade kirjutamine – kaebuste menetlemine” korduvläbimisele. Tekib küsimus, millal nad oma palgatööd teevad, kui nad peavad päevast päeva tele- ja raadioprogrammi jälgima ja analüüsima. Pealegi, avaliku asja käsitlemine vandenõuna on fundamentaalselt vigane idee. Vandenõu on alati salajane. Mis on avalik, pole saladus. Kodanike, sealjuures oma ala professionaalide grupiviisiline märgistamine kuulub aga üldse eelmisesse aega, mida meist vähesed tahavad hea sõnaga meenutada. Sest enamusel meist oli okupatsiooni ajal elu halb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming