Egotrip homoseksuaalsusega

IVAR SILD, endiselt naiivne homo

Minu meediakuvand alates 1999. aastast on gay-luuletaja, s.t. viis aastat avalikku homoks olemist. Homona olen ma tookordse väljatuleku üle uhke, luuletajana on mul kahtlusi, et toimisin veidi ennatlikult. Kui minu eesmärk olnuks kuulsaks saada, siis oleks kõik lihtsalt suurepärane, võiksin oksmaalikult rõõmustada, et mind teatakse: nii homod kui heterod tulevad kätt suruma kunagise Ekspressi artikli ning Kahvli saate pärast, väites, et ma olevat hirmus sümpaatne olnud. Luuletajana olen ma mõnegi arvates ?keeruline? elik intellektuaalsusega poosetav, seega loevad mind suhteliselt sügava kirjanduskiiksuga inimesed. Ja arvamisel on tõepõhi all, sest ma tõesti ei suuda kirjutada lihtsat teksti, kui minus kobrutab kujundi ja seoste küllus.

Kuid homona üritan ma pigem mingi lihtsustatud malli järgi käituda ja olla, sest lihtne ja sõbralik ?naabripoiss? on mõistetavam kui poeet vandlitornist. Ehkki Emil Tode on n.-ö. esimene ametlik gay-kirjanik ja kultuuriringkonnas hinnatud, ei ole ta võtnud endale võitleja rolli, sest ta on tagasihoidlik ja sügavalt intellektuaalne inimene. Sellisena ei suudaks ?rahvas? teda kiiresti ?omade? hulka võtta. Täpselt nagu ei võeta omaks äärmuslikku Arnold Oksmaad, kelles on võimendunud suurem osa negatiivsest homo-kliðeest: naiselike maneeridega, kileda häälega, edev ja klatðihimuline. Täpselt või enam-vähem samasugust ärritavat pilti geidest kohtame ka kinolinal või pornoajakirjades.

Inimesed ei aimagi, et naiselik mees ei tähenda ilmtingimata homo ja et geiringkonna enamuse moodustavad täiesti tavalise välimuse ja olekuga mehed, kes ei roni püünele, vaid on õnnelikud, kui neid ei nähta ega kuulda. Nõnda ongi avalikkuses silmapaistvate ?lillekeste? ülekaal ning justkui polekski tarvidust vähemuste olukorda süveneda.

Seega võimalust ühiskonda homode suhtes sallivamaks muuta justkui polegi. Ent ma ei suuda jätta reageerimata halvustavatele seisukohtadele ajakirjanduses ning selle tagajärjeks on aeg-ajalt püüd kuidagi suhtumist parandada.

Positiivse kuvandina on mõjusam olnud advokaat Silvar Laanemäe: mehelik, sportlik, ametialal edukas, jõukas (on tal ju oma klubi ning hästi tasustatav amet), väga hästi kattuv sellega, mida tavakodanikud meediast otsivad. Ja kui juba selline sümpaatne mees on homo, eks võib siis ju teisigi selliseid olla, vilksatab mõnelgi peast läbi. Lihtne propagandanõks nagu tuntud inimeste kasutamine erakondade sümpaatsemaks muutmisel. Ainult et tihti mõttetu, kuna alati ilmub välja keegi, kes oma lollustega toob esile medali teise poole. Kuradi raske on luua positiivset pilti homodest kui Oksmaa või Hillar Kohv kaikaid kodaratesse loobivad. Ehk tegelikult tuleb ausalt tunnistada (ja endale pidevalt meelde tuletada), et mitte kõik kaaskondlased pole ühtemoodi kenad ja edukad.

Usun, et Silvar Laanemäe kaalus väga pikalt ja põhjalikult, enne kui avalikkuse jaoks kapist välja tuli. Mina ei kaalunud. Minu ajend Ekspressi avalik kiri saata, oli Elo Lindsalu üllatavalt kitsarinnaline arusaam minu loomingust. Olin sinnamaani kindel, et kultuuriringkonnas pole mingit geiprobleemi.

Nõnda olin lumepalli veerema pannud ja sellest tekkinud laviinikese vang: hakkasin kirjutama homodest ja homodele, et kuvand oleks õigustatud (sinnamaani polnud ma luules seksuaalsust peaaegu puudutanudki). Oma vitsad olen saanud sellega, et ilmunud arvustustes arutletakse alati selle üle, et olen homo ja et see on hirmus tähtis osa loomingust. Mitte pole tähtis see, mis tunded-mõtted inimesi ühendavad või mis vahenditega ning kui mõjusalt ma oma siseilma edasi annan, see leiab pigem vaid mainimist. Ka selle eest saan piki pead, et olen kõiki homo-teemaga ära tüüdanud ning ekspluateerin seda liialt. Minu seksuaalsus jätvat halli ja sogase kihi mu luulele?!

Tihti esitatakse väide: intelligents teab niikuinii, kuidas asjad homoseksuaalsusega on. Ent kui mulle vajub Kukus ligi purjus kunstnik ja ütleb põlastaval toonil, et ?ma tean sind pisikest pedet küll? ning lisab mõned ?meeldivad? väljendid vähemuste aadressil. Või kriitik usaldavalt õlale patsutades, et muud väärtust su asjadel polegi kui homosus ja ?suured? kriitikud sind ei arvusta. Kusjuures seesinane pole ise mu asju siiani lugeda viitsinud. Või tekivad kolleegi tekstidesse raudpeded ja hiljem sõnasõdides kriitikuga käib vastastikku pedeks sõimamine (s.t. homo on alaväärne elik sõimusõna). Või kui ma pean lugema järelehüüdest kuulsale kunstnikule, et tema seksuaalsus ei häirinud meid ning polnud pealetükkiv; kena on, et ta hoidis ennast varjus nagu suurem osa homosid. Kuidas ma peaksin aru saama, et intellektuaalid sallivad geisid, et nad on mõistnud Anton Nigovi kirjeldatud hirmu (homohirmu) üksinduse ja hüljatuse ees? Seda tunnet, et mingigi jõud ei garanteeri sulle püsisuhet inimesega, kelle sa suure vaevaga oled oma ahtast valikuvõimalustest leidnud. Isegi enesepettust pole, et lapsed või abielu võiksid kestva liidu turbeks osutuda.

Ma pole ka töökohtades varjanud, kes ma olen. Algul on seljatagune sisin, siis tulevad julgemad uurima, et kuidas ikka mehed seda asja omavahel teevad ning miks ikka naised ei meeldi. Mõni käib kauges kaares mööda, mõni naeratab. Ent aja möödudes jõutakse järelduseni: ?Tead, Ivar, sa oled üks lahe pede!? Selline järeldus, ilma sügavama arusaamiseta jääb laeks tavaliselt ka paljude intellektuaalide puhul. Sallivus on vaid isiklikul suhtetasandil. Kuid sallivus peaks olema üldisem ja hoopis loomulikum, mitte mingi pidev enesetõestus selle ärateenimiseks.

Kõige teadlikum kompliment, mis mulle tehtud, tuli ?paduisaselt? transamehelt. Teine Arnold oli juba oma Kroonika leidnud ning suutnud inimesi vihastada-hämmeldada. ?Ivar, kui sa peaksid klubis Oksmaad nägema, siis anna meie poolt ka üks tubli tutakas. Me teame, et kõik homod ei ole sellised!? ütles ta mulle kohe pärast Kroonika ?paljastuste? lugemist.

Muidugi ei saa ma kindel olla, et minu soov ? jalutada oma kallimaga ümbert hoides avalikus kohas ? on vajalik kõigile homodele. Kuid usk (ja lootus, et saan selle täitumisele kaasa aidata), et inimesed ei peaks elama pidevas hirmus oma suunitluse väljatulemise ees, on minu jaoks piisav põhjus, et ikka alustada vestlust (Kalev Kesküla väitel) nõnda: ?Tere, mina olen homo!?; ja minna geiparaadile, et näidata: homo küll, aga polegi ?lilleke?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming