Eh, elu?

Evi Arujärv

Minu vanaisa oli eluajal rõõmsameelne ja tasakaalukas mees, kes leidis ka igas ebameeldivas olukorras midagi head, lohutas ja sisendas lootust. Kõrges raugaeas suutis ta siiski vaid kurvalt pead vangutada ja pomiseda: see inimese elu, see inimese elu? Pärast kodanike sündsustunnet riivanud kaubanduslik-poliitilisi tehinguid linnavalitsuse väljavahetamisel resümeeris ajakirjandus: vastik ja alatu, aga mis parata ? selline on elu... Agressiivsus ja tapahimu on sügaval inimese loomuses, õpetab meid eelmises Sirbis kirikuõpetaja. Tõsi jah, selline see elu kord juba on?

Eh, elu, mõtled sellest, ja hinge täidab kokteil ülevusest, kurbusest ning vastikustundest. Või sügaval asuv loomus ? teadagi, üksnes surm vabastab sellest. Toredad sõnad need ?loomus? ja ?elu?, lohutavad ja vabastavad vastutusest olukorras, kus valikuvõimalust ei ole. Elu suures plaanis on fatalism tõepoolest vältimatu: meie valikuvabadus suurte süsteemide, eluslooduse ja inimühiskonna osana on pea olematu. Väiksemadki kooslused, lähedusrõõme kinkiv pere ja sõpruskond paraku ka seovad ja tekitavad kohustusi.

Kus peaks paiknema mugandumise ja tegutsemise mõistlik piir, on vana küsimus. Miski tundub aga ülimalt valesti olevat, kui fatalismi jutlustavad institutsioonid, kuhu koondub inimesi esindav võim ? olgu neljas või esimene. Poliitilist või ka moraalset võimu esindavad sõnumid, mis kõlavad nagu surma lävel seisva haige vanaisa ohkamine, on märk ebapädevusest. Võim antakse üldise eluolukorra parandamiseks ja väärtuste kinnistamiseks, mitte filosoofiliseks oleluseks.

Fatalism õilmitseb ka ja eriti ?avatud maailmas?. Mida võimsamad on demokraatia- ja üleilmastumise loosungid, seda enam kosub fatalistlik eluvaade. Ainult pealtnäha on see paradoks. Selge ju, et mida keerulisem ja suurem süsteem, seda jäigemalt on määratud iga üksikelemendi funktsioon. On näha, kuidas ?integreerunud? Eesti valitsus seisab viimasel ajal aina totras või dramaatilises olukorras, kus tuleb otsida viisakaid põhjendusi mujalt juhitud ja juba toimunud sündmustele, laveerides kohaliku avaliku arvamuse ja ?suurte vendade? suuniste vahel. Peaministri mainelangus ei ole üksnes persooni ja partei poliitilise joone küsimus, vaid sõltuvuses kontekstist. Võib kindel olla, et suurte vendade ja superinstitutsioonide mainekujundusbüroo funktsioon saab edaspidigi meie valitsuste põhiülesandeks ja paneb ootamatu miini alla nii mõnelegi järgmisele valitsusele.

Fatalistlikust allaandmisest suurte süsteemide ees räägib valimisaktiivsuse langus integreerunud Eu­roo­­pas. Seal tuntakse muret ka ühiskonna süveneva fragmenteerumise, suletud kogukondliku ja subkultuurse eluviisi pärast, mis muudab ühiskonna hõlpsamini juhitavaks, samas aga ka kontrollimatuks ja plahvatusohtlikuks. Sotsiaalsetest ja kultuurilistest erinevustest tekkivad pinged sunnivad alateadlikult haarama ?saatusega leppiva? eluvaate järele: see aitab ennast säilitada ja kokkupõrkeid vältida. Teisest küljest, eraldatus, loobumine ja identiteedi salastamine süvendavad hirme ja võõrandumist. XXI sajandi ?valgustatud Euroopa?, mis võitleb mosleminaiste pearätikute ja kristlaste krutsifiksiga, on sellise ?integratsiooni? nõiaringi ehe tulemus, meenutades oma nüride hirmudega juba keskaega. Ka meie Lihula ausamba lugu on ühe mahavaikimise tulemus, lõpetamata lugu, mis haakis paljude eestlaste hinges kokku ka Uues Vabariigis lahenduseta jäänud vana vimma ning tänase sotsiaalse surutise.

XX sajandi poliitilise filosoofia kirjutajad on juba ammu tähele pannud ?suurte mõõtkavade? nagu filosoofiliste, majanduslike ja ?üldinimlike? ideoloogiate fatalistlikku sisendust, lukustavat mõju ühiskonnale ja inimesele. Vastukaaluks inimloomuse, elu, majandus- ja loodusseadustest mantrale on Hannah Arendt alternatiivse väärtusena välja pakkunud tegutsemise, inimese sotsiaalse tahteaktiivsuse kui ?imeteo?. Teine filosoof Judith Shklar astub vastu utoopilisele reformismile, ülespuhutud ideedele ?paremast elust?, väärtustades järjepidevust ja mõõdukust. Üleilmse reformismi hüsteerias ei pääse sellised tagasi maa peale tulnud ideed mõjule. Ometi pole kahtlust, et ühiskondlik väärtus number üks saab olla vaid reaalse inimese ?väike tegu? siin ja praegu, mitte haaramatud visioonid, mis lukustavad meid fatalistlikku olelusse, huulil lohutav enesesisendus ?selline on elu?.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming