Ehituskivid kannatavad kõike

Vabaduse väljaku rulakeelust ja linnahalli seinamaalingutest peegeldub soov kasutada ruumi võimu põlistamiseks ja ideoloogia levitamiseks.

MERLE KARRO-KALBERG

Kui nüüdsed valimistulemused välja olid kuulutatud, sattusin ühismeedias postitusele, kus tõdeti nördinult, et omavalitsustesse kandideerivad poliitikud keskendusid sel aastal parkidele, tänavatele, hoonetele ja muule tilulilule ning olulised teemad, nagu lastehoid, huviringid, eakate toetamine, hoolekandeteenused, jäid hoopiski tagaplaanile.

Ühest küljest tuleb nõustuda, et ruumi üle vaieldi ja arutleti sel aastal tõesti omajagu. Teisest küljest tahaksin pigem rõõmustada kui kurvastada, et oleme jõudnud selleni, et ruum on valimisarutelude osa. Mitte ainult ruum ja selle ülesehitamine, vaid vaidlused ka selle üle, milline keskkond meid ümbritsema peab. Kui eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste kampaania­perioodil keskenduti pigem mõõdetavatele suurustele (sada kilomeetrit rattateid, renoveeritavate koolimajade arv) ja mõõdeti miljoneid, mida on tarvis teede laiemaks ehitamiseks ja parandamiseks, siis nüüd räägiti suuremates linnades pisut ka sellest, milline peaks meid ümbritsev ruum olema, s.t väärtustest. Millist Reidi teed pealinn vajab? Kilbile tõsteti Tallinna peatänava projekt kui linnasüdame nüüdisajastamise vahend, lubati linnaaedade arendamist, arutati, millised peaksid olema Tartu pargid ning kas nüüdisarhitektuur riivab linnakodanike maitset, solvab neid või hoopiski rikastab ja tänapäevastab linnaruumi.

Loomulikult lubati ka lihtsalt uusi maju, väljakuid ja taristuobjekte: kunsti- ja raamatukoguhoonet Tartu kesklinna, Tallinna ja Helsingi vahelist tunnelit, sadat uut mänguväljakut, Tallinna haiglat, uute elamurajoonide avamist ja rohkem parkimiskohti. Mõni valimisliit koonduski pelgalt ühe ruumilise idee ümber, näiteks ühendus Tartu Eest võitles Saku suurhalli koopia, Tartu Arena, ehitamise eest Raadile (ei saa mainimata jätta, et vaatamata mitme tasuvusanalüüsi negatiivsele hinnangule võttis Reformierakond valimisliidu koalitsiooni ning Tartu mõõtkava ja rahvaarvuga mittearvestav ruumiline suurushullustus seisab koalitsioonileppes sees).

See kõik on nähtav poliitika tegemise osa, see, mida avali ja avatult valimistel lubatakse, mida valijatele pakutakse ja mida valima minnakse. Mõnes mõttes justkui aus kaup.

Võim on ikka ennast ka ruumiga ehtinud, selle abil ennast taastootnud ja põlistanud. Varasemalt on see juhtunud otseselt ülalt alla meetodil: keegi kusagil kaugel Moskvas otsustab, kui palju ruumi me siin elamiseks vajame, milline on standardiseeritud köök või WC, arhitekt otsustab ainuisikuliselt, kuidas majad uues elamurajoonis asetsevad, kui palju seal on n-ö elamisühikuid, kui laiad on teed ning millist liikumisvahendit eelistada; keegi valitsejate seast otsustab, millised on linnaväljakud ja kes on väärt seal monumendiga rahva mällu jäädvustamist. Elukeskkonna ja ruumi kvaliteet ei ole olnud midagi sellist, mida lihtkodanikuga arutada.

Nüüd on kõik näiliselt demokraatlikum ja valida saab väga erinevate mõtteviiside vahel: kas sõidad autoga või liigud jalgrattaga, eelistad kultuurikeskust ja spordisaali kesk- või äärelinnas, tihedalt hoonestatud või hõredat, kuid rohkete parkidega linnasüdant, Reidi teed kiirele transiitliiklusele või Reidi tänavat mõnusaks patseerimiseks mere ääres. Lõpuks me saamegi selle, mille oleme valinud. Jälle justkui aus kaup, oleme ise häältega selle ruumi kinnitanud. Näiline valikuvabadus on siiski meid ümbritseva ehitatud keskkonna jäämäe tipp, väga palju ruumiotsuseid sünnib läbi rääkimata, võim teostab ennast ja avaldub hoopis teistsugustes, suuremates ja väiksemates detailides.

Kui avalikus ruumis eelistatakse ühtesid kasutajaid teistele, siis kõneleb see võimu domineerimisest ja kuritarvitamisest. Pildil plakatid Vabaduse väljaku meeleavalduselt rulakeelu vastu.

Laura Oks / Postimees / Scanpix

Ruum kui sotsiaalne toode

Ühest küljest kaasatakse rohkem, inimesed tahavad ja oskavad oma kodukandi kavandamises kaasa rääkida, teisalt sünnivad kõrgetes klaastornides otsused, mille abil kas vilistatakse kokkulepitud reeglitele, teeseldakse sõbralikkust või valatakse betooni hoopis eelnevalt kokkulepitule vastupidine maailmavaade ja otsus. Kuigi klassikaliselt käsitletakse võimu ja ideoloogia taastootmise kanalitena poliitikat, meediat ja haridus­süsteemi, kehtestab võim (ja mitte ainult poliitiline) ennast tasahilju ka avalikus linnaruumis.

Prantsuse filosoof ja sotsioloog Henri Lefebvre hakkas eelmise sajandi 1970. aastatel vaatlema ruumi kui sotsiaalset toodet. Kui varem oli ruum olnud muust ühiskonnast irdne anonüümne taust, pelgalt ühiskonna mahuti, siis Lefebvre käsitles raamatus „Ruumi tootmine“ ruumi ühiskondliku tootmisprotsessi tulemina, mis kujuneb väga paljude mõjutate koostoimel. Ruum ei olnud enam neutraalne nähtus, vaid seda hakati uurima kui poliitilist ja ideoloogilist konstruktsiooni, mis mõjutab ühiskonda ning kujundab ideoloogiliste väljendusvahendite kaudu omakorda ühiskonna alateadvust. Lefebvre näitab, kuidas ruum tekib, õigemini kuidas seda toodetakse: ruumi kasutamise, ruumi kujutamise ja igapäevaelu kogemuse kaudu. See oli esimene kord, kui ruumist hakati otsima ideoloogilisi vihjeid ning arutlema selle üle, millise grupi huve üks või teine detail väljendab.

Keele ja kultuuri uurimiseks kasutatakse diskursuse analüüsi, vaadatakse keele ja kõne konteksti, nende funktsiooni, kuidas kasutatakse keelt reaalsuse ja sotsiaalse maailma loomiseks ning sellest arusaamiseks. On ju mõtlemisviisi vahe, kas räägitakse kaasamisest (kui passiivne ülalt alla peale sunnitud osalemisvorm) või osalemisest (vabatahtlik õhinapõhine tegevus), töövõimetusest või osalisest töövõimest. Ühiskonnauurija Teun A. van Dijk on visandanud mõtte, et suurem võim on sellel huvigrupil, kes kontrollib juurdepääsu laialt levinud mõtteviisidele ning lubab ainult kindlate teadmiste-arvamuste väljendamist ja laia levitamist. Nii garanteerib see eliitgrupp oma võimuhaarde, suurendab seda, taastoodab iseennast ning pöörab kogu ühiskonna endale sobivas suunas. Enamasti tehakse seda verbaalselt, näiteks kui ruumiloojad räägivad heast avalikust ruumist, siis mõistavad nad selle all kindlaid ruumiloome võtteid, mis aga valdkonna sees mitte olijale ei pruugi nii ilmselge olla. Sellesarnaseid vihjeid ühe mõtteviisi kehtestamisest, grupi uskuma panemisest saame otsida ka füüsilisest ruumist.

On politolooge, kes arvavad, et poliitika tegemine on asi iseeneses, see ei puutu tunnetesse, igapäevaellu ega puuduta mittepoliitikuid argipäeva­tasandil (Carl Schmitt). On aga ka neid, kes leiavad, et poliitilisel ja sotsiaalsel ei saa vahet teha, olukorda ei saa vaadata nii, et ühel pool on poliitiliselt tegutsev valitsus ja teisel pool argiste muredega argielu elav rahvas (Jacques Rancière). Rancière leiab, et „poliitika raamistikku ei määratle esmajoones seadused ja institutsioonid, vaid esmatähtis poliitiline küsimus on see, milliseid objekte ja subjekte institutsioonid ja seadused puudutavad“. Kui võtame vaatlusealuseks objektiks füüsilise linnaruumi ja toetume Lefebvre’i ruumi kontseptsioonile, peame vaatlema ka seda, kuidas võim ja ideoloogia lisaks avalikule valimislubadustele ruumi loovad ja oma mõjuvõimu suurendamiseks juba demokraatlikult kokkulepitut kasutavad ning enda heaks väänavad. See aasta on õnneks, või hoopiski kahjuks, pakkunud nii mõnegi juhtumi, mille põhjal võimu kehtestamine eriti eredalt silma hakkab.

Vabaduse väljak ja linnahall

Küllaltki kaua on avalikkuse ees olnud Vabaduse väljaku rulatamise keelamise juhtum. Vabaduse väljak on avalik ruum par excellence, vanalinna ja uue linna piiril on see (nii sotsiaalne kui linnaehituslik) sidekude, kuhu paljudel on asja ning kus kõigil peaks olema õigus viibida, kust kedagi, kes otseselt kuritegu ei soorita, ei tõrjuta. See ongi avaliku ruumi sisu: see on avalik hüve, mis kuulub kõigile, see on kohtumispaik, kuhu mahub palju tegevusi, mõtteviise ja inimesi.

Rulatamise keelamisest hakati rääkima juba 2011. aastal. Vaatamata avalikkuse vastuseisule ja protestiaktsioonidele astuti tõsisemaid samme nüüd. Oktoobris teatas Riigi Kinnisvara AS, et väljaku graniitääristele paigaldatakse kaitseministeeriumi soovil rulatamist peatavad tõkked. Ruumikasutust ei reguleerita enam ainult keelavate siltide abil, sõnades, vaid keskkonna füüsilise ümberkujundamise kaudu. Võimusuhe on ülalt alla põlistatud, demokraatlik ruum on veidi vähem demokraatlik. Avaldub kontrollimisiha ja hukkamõist, mitte mõistmine. See on ilmselge signaal tõrjumisest, ühe ühiskonna­grupi marginaliseerimisest ja teise (kaitseministeeriumi kohaselt justkui umbmäärane avalikkus) eelistamisest. Siinkohal meenub meeleolu New Yorgi kaksiktornide monumendilt. 2011. aasta 11. septembril terroristide juhitud lennukitabamuses hävinud kaksiktornide ümbrus on kujundatud justkui avalikuks ruumiks, kuid sealne õhkkond on omajagu skisofreeniline. Keelatud on kõva häälega rääkimine, jooksmine, purskkaevu serval istumine, turvamees teeb märkuse suitsetamise korral ja nii edasi ja nii edasi. Ollakse justkui avalikus linnaruumis, kuid pidevate käskude ja keeldude meelevallas, lõpuks hakkab kõhe ning ebamugav ning pole vahet, kas oled New Yorgi kesklinnas või kirjutamata reeglitega getos, kus peab pidevalt kartma, et tehakse midagi valesti. Avalik ruum pole enam ühiskonna sidekude. Van Dijki järgi on domineerimine võimu kuritarvitamine ehk mittevabatahtlik võrdsus, mingi ühiskonnagrupi allasurumine. Sellise signaali Vabaduse väljaku (aga ka superministeeriumi väljaku) rulakeeld ka läkitab.

Huvitav on ka linnahalli seinamaalingute juhtum. Märt Sultsi aktsioon on iseenesest väärt uurimismaterjal, sest juhtunu sütitas arutelusid ning seadis kahtluse alla nii mõnegi häguse piirjoone. Linnahalli juhtumi põhjal võib küsida mälestiste väärtustamise kohta laiemalt. Kellel on kohustus mälestiste eest hoolt kanda, kas ja miks meile füüsilist pärandit vaja on? Mida linnahall arhitektuuriteosena üldse märgib ja mida selle juures väärtustada? Taas saab kahtluse alla seada Tallinna kui merelinna kuvandi. Mõtiskleda selle üle, mis on grafitikunsti iseloom. Avaldada arvamust, kui ilusad või koledad olid linnahalli seinamaalingud. Lüüa kokku, kui palju see maksma läks ja kas maalingute eemaldamine oli otstarbekas tegu. Nihutada autoriõiguste piire, sest kui linnahalli arhitekt annab maalinguteks loa, siis kes on autorist üle ja milline otsustusõigus autoril oma teose üle lõppude lõpuks on. Lõpuks võib ka küsida, kas muinsuskaitseamet tegutses õigesti ja õiglaselt, kas suhtlemine avalikkusega ja selgitustöö oli piisav. Aga seda võib ka vaadelda kui küünilist ühishüve (väärtusliku hoone) ärakasutamist oma mõjuvõimu laiendamiseks enne valimisi. Kui avalikkuse teenistuses olev endine koolidirektor rikub avalikkuse raha eest teadlikult, ennastõigustavalt ja võimul oleva erakonna vaikival heakskiidul kokkulepitud reegleid (seadusi), siis ei saa seda pidadagi muuks kui eesmärgipäraseks ruumi kuritarvitamiseks, sest 459 häälega pääses Märt Sults taas Tallinna volikokku.

Siia võib veel lisada ka Tartus hiljuti lõppenud Uueturu pargi arhitektuurivõistluse tulemuste üle korraldatud avaliku hääletamise. Žürii valis võitja välja juba enne valimisi, kuid linlaste pahameele kartuses paisati valmiste järgselt kohalikku meediasse esialgu kõik tööd ja inimestel paluti oma eelistustest teada anda. Võitja oli olemas ja hääletamisest enam midagi ei sõltunud. Näilise kaasamisega teeseldakse demokraatiat, avatud osalemisprotsessi ja jäetakse mulje heatahtlikust linnavõimust, mis tegelikult manipuleerib osavalt, sest kardab oma otsuse tagajärgi ning on maskeerinud ennast vastutulelikkusega.

Need üksikud näited kirjeldavad, kuidas võim ruumi enda huvides väänab ja painutab. See on avalik võim, mis peaks siiski seisma avaliku huvi eest, nende ühiste hüvede eest, milles on juba üheskoos kokku lepitud. Teame ju, et Vabaduse väljak on kõiki võrdselt kohtlev avalik ruum ja linnahall arhitektuuriline väärtus, mille kasutamiseks on kehtestatud kõigile kehtivad reeglid. Peaksime rohkem rääkima sellest, et linnaruumile ja elukeskkonnale tuleb rakendada poliitikafilosoofi John Rawlsi algpositsiooni ideed: kõigil inimestel peab olema võrdne õigus põhivabadustele ning hüved tuleb võrdselt jaotada kõigi kodanike vahel sellisel põhimõttel, et need toovad suurimat kasu neile, kes on kõige halvemas olukorras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht