Ei koos lootusega

Tiit Hennoste

Uut valitsust on juba iseloomustatud paljude kõvade sõnadega. Kõlama on neist jäänud raudne, sõjaväeline käsi. Selles pole kahjuks  midagi uut. Eesti riigi juhtide liikumisest kõva käe ja vaikimise ajastu poole on kõneldud juba kaua. Uus valitsus lihtsalt vormistas selle suuna ministrite valikuga ära. Puudub ainult loosung: „Viime eesti viie vaikivama riigi sekka Euroopas”.          Kõige enam jahmatust on põhjustanud kultuuriminister ja haridusminister. Mõlemad on mehed, kes oma asjad läbi viivad ega karda tanki istuda. Mõlemat iseloomustab teravate avalike ütlemiste ja manipuleeriva demagoogia segu. Aga erinevused on ka. Haridusminister on kuulutanud valetamise  vajalikkust (huvitav, kuidas see idee kooli üle kanda?). Kultuuriminister on kuulus üleskutsega kultuuriministeeriumisse granaat visata. Kui sellised mehed teevad kultuuri ja hariduse oma asjaks, mille eest raudnaelana seista, siis võib loota, et neile aladele hakkab ka raha juurde voolama.    

Aga keskne on ikkagi see, kuhu see raha  läheb. Ja seda ei määra ministrid, vaid programm. Mind ei huvita, kumma partneri lubadused läbi läksid ja kes võitjaks jäi. Koalitsioonilepe on alati kompromiss, kus kehtib reegel: väiksem annab järele. Aga mida nad ikkagi ehitavad seal plangu taga? Kõigepealt on huvitav analüüsida programmi lingvistiliselt: tegusõnade ja nimisõnade kaudu. Esimesed ütlevad, mida tehakse, teised ütlevad kellele tehakse. Programmis  on kahte sorti verbe üsna sarnasel hulgal. Ühed on sellised, mille taga on teod (jätkame maksmist, aitame rahastada), teiste taga reaalseid tegusid ei ole (analüüsime, kaalume, tähtsustame). Kõige huvitavam tegusõna selles seltskonnas on toetame. See on poliitilise hämamise parimaid verbe, sest võib tähendada nii rahalist kui moraalset toetust. Kummast on jutt, jääb muidugi valitsuse otsustada. Nimisõnu on programmis igalt alalt. Aga  tegudeverbidega seostub üsna kindel rühm: kultuuripärand ja regionaalkultuur laulupidudest hooneteni ning kultuurivahendajad veebist raamatukogudeni. See annab üsna selge ideoloogilise signaali. 

Loovisikute keskne küsimus on mujal: kas neile lubatakse rohkem raha? Vastus on ei koos lootusega. Profikultuuri toetusi on lubatud suurendada „eelarvevõimaluste tekkel”  ja preemiaid maksta „vähemalt samas mahus”. Inflatsiooni taustal tähendab see saadava raha ostujõu pidevat vähenemist. Lootust annab aga see, et lubatud on „võtta suund” sellele, et riigiasutuste tegelikud väljaminekud oleksid finantseeritud riigieelarvest ja kultuurkapitali raha läheks ennekõike loovisikutele toetusteks.         

Lubadusi on muidugi eri suundades, silma jäi kaks. Lubatud on edendada filmi, mille taga võib haista head lobitööd või kõigi maailma autokraatlike juhtide arusaama filmi suurest propagandistlikust tähtsusest.  Ja lubatud on viia riigi algatatud arhitektuurikonkursid läbi koostöös valdkondlike loomeliitudega, mille taga võib näha vähemalt soovi sambasaagast õppida. Aga olulisimad on minu arvates kolm punkti. Autorikaitse seadus lubatakse viia vastavusse digiajastu nõuetega. Seni on digiajastu toonud kaasa pigem autorite tasude vähenemise. Kui Lang suudab läbi viia seaduse, mis paneb sellele vähemalt piiri, on see suur  asi. Samas, autorikaitse laias mõttes seostub üsna selgelt nende seadustega, mis Lang justiitsministrina läbi surus ja mille üheks eesmärgiks oli ajakirjanduse lõugade koomaletõmbamine. Kulka aluspõhimõtteid lubatakse mitte muuta. Pole saladus, et sel sajandil on riigiametite mõju seal tasa ja targu suurendatud.     

Lang tahab juhtida ja mitte ainult meediat. Kas loota, et ta suudab ennast siin ohjeldada? Ja lõpuks halvim lause sellest programmist koos minu rõhutustega: „Kaalume võimalust muuta loovisikute seadust selleks,  et lahendada vabakutselistele tunnustatud loovisikutele ravikindlustusega seotud probleem”. Seega, ei mingeid reaalsete tegude lubadusi. On selge, et see pole niivõrd raha kui seaduste küsimus. Ja kui Lang suudab selle kaalumise tegudeks muuta, siis jääb ta kindlasti nende väheste Eesti kultuuriministrite sekka, keda ei meenutata irvitamise saatel. PS Programmis on eraldi osa, milles kõneldakse ilusate sõnadega vajadusest edendada  täpset ja selget eesti keelt. Programm ise on kirjutatud kohati üpris vigases ja uduses eesti keeles. Mind pani näiteks pikalt mõtlema, kuidas tõlgendada lauset „valitsusliidu keelepoliitika eesmärk on tagada eesti keele kestmine ja areng kõigis eluvaldkondades läbi aegade”. Usuna Ansipi valitsuse igavesse kestmisse? 

       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming