Ei ole loojaid ja ettevõtjaid, on ühiskonna kujundajad

Berk Vaher

Loomemajandus edeneb vaid siis, kui kultuuritegijad ja ettevõtjad on vaimselt võrdväärsed partnerid.

Endine gaasivabrik Amsterdami elamurajoonis on ümber ehitatud kultuuritehaseks. Industriaalne keskkond, monumendid ja modernne park moodustavad multifunktsionaalse ruumi kultuuriürituste korraldamiseks ja vaba aja veetmiseks. Kultuuritehase kompleksi kuuluvad gaasihoidlast tehtud kontserdisaal, tosinkond kontorit, ruumid suurte ja väikeste ürituste, baaride, restoranide, kino, teatri jne jaoks. Kristiina Reidolv

Ehkki loomemajanduse mõiste ei tohiks ühelegi kultuurihuvilisele enam võõras olla, ei ole ka arutelu selle sisu üle saanud päris igapäevaseks asjaks. Aeg-ajalt korraldatakse haldusasutustes ja kultuurikeskustes ajurünnakuid, ent nii loojad kui ka ettevõtjad-poliitikud eelistavad ühtviisi teemat vältida ja võtavad ses vallas omal initsiatiivil sõna vaid konfliktsituatsioonides nagu äsjane käibemaksudebatt.

Seda olukorda on ehk kõige järjekindlamalt üritanud muuta Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond oma iga-aastaste loomemajanduskonverentsidega, mis on osalejatele kujunenud nii muu ilma kogemustega tutvumiseks kui ka omavaheliseks mõttevahetuse paigaks ning mis on õige mitmetel Tartu kultuuriinimestel küllap aidanud säilitada indu ka linna valdkondlike arengukavade ja strateegiate koostamiseks ning nende täitmise järelevalveks. Hõõrumist ja teravusi linnavalitsuse ja loojate vahel on omajagu ja ehk eelistaks nii mõnigi poliitik uimasemat-kinnisemat loovklassi – ent pädevamad taipavad, et Tartu ainus šanss end kuidagi nähtavaks teha seisneb põnevas kultuurielus ning seda saavad kujundada ikka vaid kodanikujulgusega asjatundjad.

Tänavu 27. ja 28. märtsil Athena keskuses toimuv konverents „Loomemajanduse võimalused Eestis” ühtib Tartu loomemajanduse strateegia valmimisega ning võib arvata, et mitmed tööprotsessis tekkinud ja õhku jäänud küsimused esitatakse uuesti ka konverentsi esinejatele Hollandist, Soomest ja mõistagi Eestist. Ent konverentsiaeg on piiratud ja kui ei sünni meediakeskustelu selle ümber, jääb loomemajanduse taas päevakorda tõusmise potentsiaal lõpuni kasutamata. Sestap püüangi siin juhtida tähelepanu mõnele teemale, mida küll ka konverentsil saaks tulipunkti tõsta, kuid millega on vaja edasi tegeleda ka pärast kokkutulekut.

Loomemajanduse arendamise ühe peamise ülesandena näevad nii Eesti kui muu ilma kultuuristrateegid ettevõtluse aluste õpetamist loojatele; Hollandi positiivsetest näidetest saab lugeda ka sellest lehest. Samas on mõistetav ka mitmete loojate skepsis. Mõnel juhul lähtub see puristlikust suhtumisest oma kutsumusse: kirjaniku asi on kirjutada, kunstniku asi on maalida, skulptuure või installatsioone teha ning müüma ja populariseerima peaksid need, kes selle eest kirjastustes-galeriides palka saavad (ja kui looming ei jõua soovitud määral publikuni, on süüdi ennekõike laisad vahendajad). Tõepoolest, eesti kirjanikke väheses populaarsuses süüdistavad kirjastajad peaksid küll ennekõike vaatama peeglisse ja tundma seal ära oma õpitud abituse järjepideva ja sihtgrupiteadliku turundustegevuse osas.

Kuid on ka küllalt loojaid, eriti noorematest põlvkondadest, kes on meelsasti valmis uusi oskusi omandama ning ebausaldusväärsete või koonerdavate suurte „katusepakkujate” asemel ise oma vaimuvilju müüma. Võtkem või väikesed plaadifirmad, millest mitmed (Ulmeplaadid, Umblu, Forwards, Seksound) on loodud muusikute endi poolt ja äratanud oma toodanguga huvi ka Eestist väljaspool. Nii polekski ilmtingimata vaja kutsuda kultuuriinimestele koolitajaid väljastpoolt Eestit või siis „tavapärasematest” ettevõtluse valdkondadest. Kuid pahatihti ei oska riiklikud ja kohalikud kultuurivaldkonna võimukandjad märgata hästi toime tulevat loomemajandajat kodutandril, vaid alahindavad siinsete tegijate võimekust ja suruvad nad mingisse stereotüüpidel põhinevasse alluvussuhtesse.

Usun, et just see kunstlik alluvussuhe häirib mitmeid loojaid „ettevõtluse aluste õpetamise” juures kõige rohkem. Terane, leidlik ja paindlik looja tunneb, et ta ei ole mingi hälvik, keda on vaja „tegelikus elus” järele aidata – tal on mõndagi õppida, kuid ka mõndagi õpetada.

Veel olulisem, ta ei rõhuta üldse seda suuresti vägivaldset vahet „looja” ja „ettevõtja” vahel. Eesti keeles on juba need mõisted ise vaieldavad: paljud „ettevõtjad” peavad end ju just elukvaliteedi/(lisa)väärtuse loojateks, paljud loojad tunnetavad end aga kehtivate väärtushinnangute aktiivsete muutjatena, ettevõtjaid seevastu rutiini takerdunud status quo säilitajatena. Enese andes ja võimekuses kindel oma ala tipp aga ei vaja üldse sellist vahetegemist, vaid suhtleb omasugusega võrdsetel alustel.

Mitte et loomemajanduse temaatika ametkondlik promo seda toetaks. Ettevõtjate vähene kultuuriteadlikkus nagu polekski väljakutse, millega tõsiselt tegeleda – pigem tunnetatud paratamatus. Kui looja põlastab, et pole tal seda müümist ja äritegemist ja projektindust vaja, siis suhtub loomemajanduse eestkõneleja temasse kui korralekutsumist ja veenmist vajavasse lapsesse („kui sa ei söö, siis sa ei kasvagi suureks”); ärimehe purtsatus kultuurikoolituse suhtes („millal mul aega end selle tiluliluga kurssi viia!”) on aga justkui püha ja puutumatu („tasa, ärge segage, mees teeb TÖÖD!”). Kuni sellised väärtushinnangud ei muutu, ei ole loomemajandusel ka erilist tulevikku. Suhe peab tekkima võrdsetel alustel: soov õppida peab olema vastastikune, koolitust peab pakkuma mõlemapoolselt.

Tegelikult on ka ettevõtjate huvi olemas. Tunnen mitut ärimeest, kes siiralt soovivad orienteeruda praeguse kultuuri iseärasustes, mõista, miks üks või teine autor nii kirjutab või mida mõni kunstnik oma epateeriva projektiga taotleb. Aga kas me, loomeinimesed, oskame kosta? Oleme harjunud mingeid asju nii enesestmõistetavalt võtma ja neid väärtuslikuks pidama, et me ei oskagi teisele õpetada nende „lugemise” viisi. Aga just see on kõikvõimalike kultuurikatelde ning ka kultuurimeedia üks peamisi ülesandeid: mitte ummisjalu massimaitsele vastu tõtata, vaid õpetada inimesi tänaseid kultuurisuundumusi mõistma ja tekste lugema. Sest kunsti, kirjanduse, muusika ja teiste kunstivaldkondade praeguste kommunikatsiooniprobleemide põhjus on vähemasti poole osas publiku väheses informeerituses. Ja küllap mõnedele loojatele see meeldib: parem hoida inimesed ignorantsena ja neid selle pärast põlastada kui avada oma looming suurema hulga pädevate hindajate asjatundlikule kriitikale.

Ning see ettevõtjate ja muu „kultuurikauge” seltskonna harimine ei pruugi tähendada mingi kohmakalt utilitaarse leksika omaksvõtmist, nagu Eestis kipub olema. Pigem mõjub kogu too „kultuuritarbijatest”, „loovettevõtjatest” ja „loomeinkubaatoritest” hämamine piinliku pidžinina – ei ole see veenev majanduskeel ega ammugi mitte kultuuridiskursus. Piisab ka lihtsalt erudeeritud ja vaimukast esitusviisist – oivaliseks näiteks on mullu sügisest ilmuv Economisti kultuuriajakiri Intelligent Life. Eestiski on see saadaval, loodan, et Muusa, Muusika ja kunst.ee tegijad loevad.

Kuidas ikkagi tekitada kultuuritegijate ja ettevõtjate vahele vastastikune austus, usaldus ja jõuda vastastikku õppimiseni? Esimene tingimus: nihutada diskussiooni kese eemale kasumlikkuse küsimusest. Nii väikeses ja perifeerses riigis on loomemajandus ummikteel, kui selle arendamise põhimotivaatoriks on riigi ja kohalike omavalitsuste katsed vabastada end märgataval määral kultuurivaldkonna rahastamise vastutusest. „Omal käel toimetuleku” lauspropaganda on just nimelt vastutustundetu valdkonnas, mille prioriteetne toetamine on riigi põhiseaduslik eksistentsi alus. Ei ole mõtet tekitada loojatele nõuet ja investoritele illusiooni, et teatrist, kirjastusest või kvaliteetmuusikat tootvast plaadifirmast kujuneks Eestis mingiks transiidi või kinnisvaraga võrdne kasumitooja. 

Loomemajanduslike ettevõtete eesmärgid on teised. Põhiline, millele loojate ja ettevõtjate vastastikune suhtlus ja harimine peaksid keskenduma, on inimlik eneseteostus ja seda taotlev elukeskkonna ümberkujundamine; inimese harimine vastutustundlikumaks, enese- ja keskkonnateadlikumaks kodanikuks; konfliktsituatsioonide lahendamine ühiskonnas – seda eriti olukordades, kus konflikt ise on sümboolne, aga vajab lahenduseks ka majanduslikku („maksumaksja positsioonilt”) sekkumist. Lühidalt: sünergeetiline suhe, mis kutsub ühiskonnas esile tegelikke positiivseid muutusi.

Kujutlegem näiteks, et mõni ettevõtja või ettevõtjate grupp on loominguvabaduse nimel valmis katma kõik juriidilised kahjud, mis kaasneksid Kadri Kõusaare „Magnuse” näitamisega üle Eesti. Või maksma omast taskust kinni võidusamba rajamise tingimusel, et riik telliks sambale planeeritud 63 miljoni eest hoopis tuhat neljakohalise tiraažiga, korralikult kujundatud ja trükitud raamatut koolidele ja raamatukogudele üle Eesti. Kujutlegem, et Eestis on olemas kultuurikorraldajad, kes suudaksid esimese või teise ettevõtmise sümboolse väärtuse ettevõtjatele selgeks teha ja tekkinud loomemajandusliku võimaluse realiseerida, ning saaksid neist tulu oma edasise tegevuse arendamiseks. Kujutlegem. Mõelgem, kuidas selle poole liikuda. Täna, Tartu loomemajanduskonverentsil ja edaspidi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming