Eile nägin ma Eestimaad

Mattias Merilai

Kui vaatasin ringi laupäevasel ACTA-vastasel meeleavaldusel, ei näinud ma seal ainult oma eakaaslasi. Ausalt öeldes olengi keskmisest interneti kasutajast juba veidi vanem. Ent meeleavaldusel kohtasin ka vanemaid ja vanavanemaid. Ringi jooksid lapsed – kuhu neidki jätta –, kes pärast kodus plakateid meisterdasid ja protestimist mängisid. Mul on väga hea meel, et meil on peale kasvamas juba järgmine internetipõlvkond. Lapsed suudavad juba enne neljandat eluaastat iseseisvalt arvutis askeldada. Mul on ka väga hea meel, et ACTA-vastasus pole jäänud ainult noore põlvkonna mureks, keda viimasel ajal „arutelus” in corpore varasteks ja seemnesöödikuteks sõimatakse. Tsiteerin mälu järgi Tartus üles astunud Mihhail Lotmani: „Ma pole ACTA vastu enda pärast, vaid selleks, et mul poleks oma lastelaste ees häbi. ” Laupäeva õhtul, päevane külmumine juba sooja puljongiga ravitud, abistades tuttavaid kunstnikke näituse ettevalmistustes, taipasin järsku: täna nägin ma Eestimaad. Teksaspükstes ja nailonis, oli uus generatsioon oma asja eest väljas. Nummerdatud noorkarjasid, kes olid leidnud enda ja oma põlvkonna identiteedi, koha maailmas. Suvilaid, soome saunasid, millest me kasvanud ja millest me seni jõudu ammutame. Me polnud üksi!

Raske on internetti mõista neil, kes suudavad komistada ideega, et Facebookis võib ruum otsa saada. Raske on internetti mõista ka neil, kes näevad seda ainult vahendina millegi senisest paremini tegemiseks. E-valimised ja online-tulumaksudeklaratsioon on küll väga head asjad, kuid ainult seni tuntud asjade efektiivsemalt tegemine. Ent internet on trikster, kes genereerib kvalitatiivselt täiesti uusi nähtusi just nimelt oma kaose tõttu. Nägemaks, et nii on hea, peab olema sinna piisavalt sisse kasvanud.

Internet on kultuurimootor, mis töötab täiel võimsusel. See elab ja pulbitseb, keeb ja keevitab. Ma tean nii mõndagi noort kunstnikku, muusikut, kirjanikku. Mitte keegi neist ei tee endale illusiooni, nagu oleks internet halb asi. Nagu oleks kopeerimine halb asi. Internet on publikuni jõudmise ja oma loomingu levitamise koht. Kui sul on natukenegi sisu, aitavad ka teised inimesed sul levida. Ärimehed teavad, et käivet ja mainet saab alati kasumiks pöörata; raskusi valmistab vastupidine. Teadusuuringud on näidanud, et piraatlus toob alati kaasa suurema läbimüügi, ja seega on tasuta koopiaid kõige mõistlikum käsitada tasuta reklaamina; autoritele raha andmiseks leiab paremaidki viise.

Mitte keegi noist noortest autoreist ei tee ka endale illusiooni, nagu tagaks praegune autoriõiguste süsteem neile kunagi inimväärse sissetuleku, kehtigu autoriõigus pealegi pärast surma veel 70 või 170 aastat. Kui on tarvis kedagi varasteks sõimata, siis noorem põlvkond teeb seda meediatööstusega. Kui meie autoriõigused on nii head asjad, siis miks elab enamik autoreid juba autoriõiguste ametlikust algusest, 1709. aastast saadik siiamaani peost suhu? Autoriõiguste karmistamine tõstab küll aasta-aastalt meediatööstuse hiigelkasumeid, kuid mitu kirjanikku meil kirjutamisega ära elab? Tundub, et käesolevas süsteemis varastatakse ilma häbitundeta ja seaduste abiga autorite higi ja vaev, ning meil on lausa näpuga näidata, kelle pangakontole.

Et ACTA-vastast raevu mõista, on riigimeestel tarvis mõista, et ACTA ei ole mingi ühekordne nähtus, vaid osa protsessist, mis on pikem kui ainult mõni valimistsükkel. IT-inimesed on juba üle kümne aasta võimetu masendusega jälginud, kuidas meediatööstus üritab internetti tasalülitada. See tööstus pole kunagi uue tehnoloogiaga sõber olnud. Kaheksakümnendatel üritati videomagnetofone ära keelata – hiljem osutusid need suureks sissetulekuallikaks. Üheksakümnendatel üritati ära keelata sämpleid – hiljem osutus hip-hop suureks sissetulekuallikaks. Kunagi üritati ära keelata heli salvestamist! Nüüd tekitab paanikat internet. Uus probleem on muidugi kaunim, sest võrk kaotab ära ka viimased riismed põhjusest, miks me koopiatööstusel üldse tekkida lubasime – koopiate tegemise investeeringumahukuse, mis ei võimaldanud seda teha autoreil endil.

Uue tehnoloogia vastu on protestinud muidugi iga ohustatud status quo. Tuletame meelde, et kunagi oli jääkeldrite pidamine väga suur äri. Enne kõigi maade elektrifitseerimist ei olnud muud võimalust toitu säilitada kui suvi läbi jääd osta. Saabus külmkapp, ja terve tööstusharu oli ajalugu. Postitõld protestis telegraafi vastu, telegraaf telefoni vastu. Telefon protestib meie oma armsa Skype’i vastu. Kas me arvame, et põletikus rudimendid on väärt mingit muud erikohtlemist kui pimesoolelõikus? Hetk, kui mõni tööstusharu kaob ajalukku, pole traagiline, vaid suurepärane. See tähendab, et oleme õppinud midagi palju lihtsamalt ja efektiivsemalt tegema. Oma piiratud ressursse saame nüüd millegi muu olulise peale kulutada.

Käesolevaks oleme siiski jõudnud niikaugele, et meediatööstus julgeb ülemaailmselt demokraatlikke protsesse farsiks muutes enda kasuks seadusi juurde kirjutada. Raha ja mõjuvõimu neil on. Ütles ka Eesti Autorite Ühingu büroo tegevdirektor Kalev Rattus 26. jaanuaril „Foorumi” saates otse välja, et ACTA tuleb kindlasti ja ainult sellepärast, et Ameerika meediakorporatsioonid seda soovivad. Kogemata lendu lastud tõde kinnitas muidugi ainult seda, mida kõik asja vastu huvi tundnud juba ammu teadsid. Nad tulevad meie õue peale kaklema!

Kui me tõlgendame ACTAt nii sinisilmselt, nagu meile riigimehed soovitavad, siis ei pea oma seadusi muutma ilmselt ükski riik, mille seadustes esinevad sõnad „autoriõigus” ja „patent”. Sellisel juhul on ACTA üle maailma mõttetu. Kui me aga tõlgendame ACTAt nii tiheda fooliummütsiga, nagu seda soovitab meile asja taga oleva meediatööstuse ajaloo ja käitumise tundmine, ACTA ümber toimuva salatsemise ja vassimise aura, asja üle otsustajate internetialane kirjaoskamatus ja põhjendamatu retooriline usk, et autoriõigused oma eesmärke teenivad, siis on alust väga mures olla. Kui me oleme sunnitud tunnistama, et oskame küll Venemaa püssi vastu NA TOt teha, kuid oleme relvitud Hollywoodi portfellide ees, on meil põhjust väga mures olla.

Ja noor põlvkond on mures. Me protestime ACTA vastu nagu jalgrattaretk fosforiidi vastu. Me näeme ACTA tõlgendatavust ja loodavat kontrollimatut ACTA komiteed kui uut baaside lepet. Me näeme ACTA saladokumente kui MRP protokolle – meie eest tahetakse peita, mida meie eest otsustatud on. Meeleavaldused hüüdsid kõige endale kalli eest laupäeval appi üle kogu maailma, ja vähesed julgevad meid avalikult tõsiselt võtta.

Internetipõlvkond pole mingi vargajõuk, kes millestki hoolimata lihtsalt muusikat jagada tahab. Vastupidi. Me jagame sellepärast, et me hoolime. Hoolime heast loomingust ja hoolime oma sõpradest, kellele me jagame. Me hoolime ka oma autoritest – lõppude lõpuks on nad ju meie endi seast ja jagavad meile oma vaevaga sündinud loomingut. Me ei hooli aga ajast ja arust seadustest, ja me ei hooli küsitava väärtusega meediatööstusest.

Me ei karda leida uusi viise autoriõiguste eesmärgi täitmiseks. E-tiigril on meie meelest ainulaadne võimalus ja moraalne kohustus uude sajandisse murda. Me soovime oma autoreid toetada nii, et lõviosa ei läheks enam vahendajate taskusse, ja me soovime, et nišitooteks muutunud ärihuvidele ei ohverdataks internetti, inimkonna ilmselt suurimat saavutust pärast koopamaali ja tule taltsutamist. Kui me ei suuda jalga maha lüüa, öeldes, et „siiamaani ja mitte sammugi kaugemale”, kui me ei suuda seda sõda ümber pöörata, siis murdub järjekordne põlvkond teadmises, et
tõesti ka selle maa keel
laulutuules ei või

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming