Eksperdi surm Eesti moodi

Irooniaga pooleks võib väita, et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tegemiste ja toimimise uurimisel on tegu tõeliste ühiskonnauuringutega.

AIMAR VENTSEL

Aina sagedamini tuleb meil ühiskonnauuringute vallas tegemist teha kvantitatiivsete andmete, statistika ning küsitlus- ja uuringutulemuste ja nende tõlgendamisega. Sellega kaasneb alati küsimus, kuidas hinnata andmete adekvaatsust ja tõlgenduse usutavust. Palju sõltub andmete esitajast: nii näiteks on sellised kvantitatiivsete andmetega opereerivad analüüsikeskused nagu Pew Research Center või Levada ja analüüse avaldavad mõttekojad nagu Brookings Institution soliidse reputatsiooniga asutused, kelle usutavuses pole põhjust kahelda. Maailmas on aga palju andmeid, nende kogujaid ja tõlgendajaid, kelle puhul tuleks rakendada kriitikameelt. Tuleks vaadata, kas esitatud statistika tegelikult ka kinnitab analüüsi tulemusi, tutvuda uurimisasutuse või konkreetsete inimeste profiili, kvalifikatsiooni ning teatud juhtudel ka andmete kogumise meetoditega.

Huvitavaks läheb aga asi siis, kui igat masti eksperte ja statistikakogujaid saab palju ning nende tegevuse viljad valguvad rahvamassidesse. Seega kerkib küsimus, milliseid arve ja milliseid eksperte uskuda. 1963. aastal üllitas USA ajaloolane Richard Hofstadter raamatu „Ameerika antiintellektuaalsus“ („Anti-Intellectualism in American Life“), kus ta püstitas teesi, et hariduse demokratiseerumise tõttu hakatakse järjest skeptilisemalt suhtuma sügavuti haritud spetsialiseerunud eksperti, seda just ühiskonna küsimustes.

Eksperdi usutavust vähendavad tema liigne haritus, kuulumine ühiskonna eliiti ja liigne seotus eksperdi teadmisi kasutava võimuga. Hofstadteri argumendi viis järgmisele tasandile endine USA asepresident Al Gore, kes väidab oma 2007. aastal üllitatud raamatus „Rünnak mõistusele“ („The Assault on Reason“), et USA võimueliit on faktide ja analüüside aktsepteerimisel vägagi valikuline: Bushi administratsioon uskus vaid eksperte, kelle jutt ühtis sellega, mida taheti uskuda. Gore läheb veel kaugemale, väites, et konservatiivsele ilmavaatele on üldiselt omane uskuda n-ö mugavaid ebatõdesid, selmet pingutada probleemsete küsimuste lahendamiseks.

Alternatiivmeedia süstib põhjendamatut skeptitsismi igasuguse vähe ametlikuma arvamuse suhtes.

Kuvatõmmis

Ekspert on teatavasti inimene, kel on põhjalik ülevaade mõnest kitsast valdkonnast. Hinnangu andmisel lähtub ta tervest hulgast detailidest, mille ta asetab laiemasse konteksti, vältides sellega lihtsaid, mugavaid ja must-valgeid seisukohti. Muidugi on alati lihtsam lähtuda kõhutundest ja öelda, et „meil on ekspertidest kõrini“, nagu seda tegi Brexiti pooldajast Briti justiitsminister Michael Gove. Kasvava tendentsi mitte usaldada eksperte kõigil ühiskonna tasanditel on võtnud kokku US Naval War College’i riikliku julgeoleku professor Tom Nichols oma hiljuti ilmunud raamatus „Ekspertteadmiste valitsusaja lõpp“ („The Death Of Expertise“).

Põhimõtteliselt väidab ta, et tänapäeval on pigem voorus, kui fakte ei teata ega osata neid ühendada, ning et viimasel aastakümnel on peale kasvanud uus ekspertide seltskond bullshit experts, nagu nimetavad neid majandusteadlased –, kes ammutavad oma teadmised suvalistest blogidest ja Wikipediast. Nichols nimetab ka valdkonnad, kus igaüks paistab olevat ekspert. Nendeks on poliitika, meditsiin, majandus, maksud ja haridus. Need ja paljud muud valdkonnad paistavad lihtsad ning hõlmatavad, ehkki asi on vastupidi: mida aeg edasi, seda komplitseeritum on ühiskonna organiseerimine igas valdkonnas ja tasandil.

See komplekssus tekitab aga ühiskonnas vastureaktsiooni, arusaama, et eksperdid ajavad lihtsa asja liiga keeruliseks. Ühesõnaga, järjest enam on hakatud rääkima n-ö eksperdi surmast ehk ühiskonna laiade kihtide soovist kuulda lihtsaid ja mugavaid tõdesid. Nende lihtsate tõdede defineerimiseks on kasutusele tulnud isegi termin „alternatiivfakt“ ja räägitakse tõejärgsest ühiskonnast. Lihtsate ja mugavate tõdede esitajad ning nende pooldajad ignoreerivad tõsiasja, et keegi ei saa olla asjatundja kõiges. Kui minna tagasi Nicholsi juurde – tsipake haridust on ohtlik asi, väidab ta.

Kui rahvusvahelises elus annavad arutlusainest Brexit ja Donald Trumpi presidendiks valimine, siis meil on oma väike mullistus, et polemiseerida tõejärgsuse ja eksperdistaatuse üle. Eesti Vabariigis tegutseb MTÜ Ühiskonna­uuringute Instituut, mis ilmus suhteliselt äkitselt avalikkuse ette kui ühiskonnas toimuvaga seotu ekspertiisi väljendaja. Antud MTÜ tegeleb ühiskonna uurimisega sisseostetud küsitluste toel, publitseerib uuringuandmeid siin ja seal, k.a MTÜ koduleheküljel.

MTÜ kolmest analüütikust kahel pole mingit formaalset kvalifikatsiooni kvantitatiivsete andmetega tegelemiseks: ühe analüütiku erialaks on iidses väljasurnud keeles ilmunud muistse eepose uurimine, teisel aga antiiksete armeede tegemised. MTÜ uuringud (nii nad neid oma kodulehel nimetavad) on viimasel ajal pälvinud avalikkuse tähelepanu ja ka poleemikat kahel juhul: esimeses väideti, et eestlased on palju konservatiivsemad, kui nad seda ise arvavad, ja teises fikseeriti eestlaste valdavalt negatiivne suhtumine samasooliste suhetesse. Eriti just viimane pälvis arvukalt vastulauseid, kusjuures ka professionaalsete uuringutega seotud ja selles valdkonnas kogenud sotsioloogidelt.

Lühidalt on MTÜ-le ette heidetud poliitilist kallutatust ja käpardlikkust. Osutatakse, et uuringu küsimused on asjatundmatult formuleeritud, ka on asjatundmatu vastusevõimaluste jaotus ning küsitlustulemuste analüüs. Üldiselt on avaldatud arvamust, et MTÜ ei kvalifitseeru selletaoliste uuringute läbiviijaks ehk tegu on pseudoteadusega. Kui konsulteerisin kvantitatiivseid uuringuid tegevate sotsioloogidega, seletati mulle, et tegelikult lonkavad MTÜ uuringute puhul ka valimi esinduslikkus ning uurimismeetodid. See teema nõuaks aga pikemat debatti ja selleks pole kellelgi ei viitsimist ega aega. Peale selle on sotsioloogid tõstatanud MTÜ finantseerimise küsimuse, mis on Eesti tingimustes muidugi pretsedenditu: eraannetusena on MTÜ aastas kokku saanud ikkagi kümned tuhanded eurod kui mitte enam.

MTÜ vastused pole lasknud ennast ka oodata ja seal pannakse rõhk laias laastus kahele argumendile. Esiteks väitele, et kõik on korrektne, kuna küsimused on kasutusel rahvusvaheliselt (ehkki ingliskeelsena) ja need on heaks kiitnud ka Turu-uuringute AS, ning teiseks oponentide süüdistamisele arvamusvabaduse piiramises, parteipoliitilisuses ja vasakliberalismis.

Me ei tea, miks leidsid MTÜ kaks uurimust kõigest hoolimata nii suure avaliku kõlapinna ehk miks Eesti elanikkond tahab uskuda eksperte, kelle uskumine „pole õigustatud“. Järgnevalt püstitan mõningad hüpoteesid. Jätan kõrvale küsimuse, kas tegemist on ebaprofessionaalsete susserdajatega või oma agendat läbi suruva seltskonnaga. Mind huvitab etnoloogina hoopis pildi teine pool ehk see, miks sai MTÜst suhteliselt üldtunnustatud ekspert.

Esiteks – sellele juhtis tähelepanu Ahto Lobjakas Postimehes – kasutab MTÜ teaduslikkusele pretendeerivat tiitlit ja retoorikat. Kui mujal maailmas on harjutud kõlava nimega, aga suhteliselt kahtlase sisuga instituutide, analüüsikeskuste ja mõttekodadega, siis Eestis pole see ju niimoodi olnud. Kui selliseid „uurimis- ning analüüsikeskusi” lähemalt vaadata, siis kipuvad need olema kahe kuni viie liikmega riiuliinstituudid, kes produtseerivad sellele vaatamata suurel hulgal mõtteid, statistikat ja analüüse. Selliste asutuste puhul teeb nalja see, et hoolimata vähesest personalist on keegi seal alati direktor ja asedirektor. Ka esitleb meie MTÜ oma uuringutulemusi konverentsilaadses vormis, millega pretendeeritakse muidugi teaduslikkusele.

MTÜ kahe kõige enam tähelepanu pälvinud uuringu andmeid ei käsitletud mitte ainult n-ö alternatiivmeedias, vaid ka n-ö peavoolumeedias ehk suurimates ajalehtedes ja ERRi uudisteportaalis. Miks ma kasutan epiteeti n-ö? Eesti on selles mõttes huvitav koht, et siin ei saa rääkida sõna otseses mõttes ei peavoolu- ega alternatiivmeediast. Tänu internetile on Eesti meedia väga huvitavas situatsioonis: vahe alternatiivmeedia ja peavoolumeedia vahel hägustub tänu internetile järjest rohkem. Kui vaadata näiteks portaale Alkeemia ja Telegramm, ei teki visuaalselt tunnet, et tegemist oleks millegi näiteks EPLi, Postimehe või Delfi portaalist erinevaga.

Kui nüüd minna esimeste sisse, siis leiame sealt kaks seisukohta. Esiteks, et „ametlikke“ infokanaleid ja seal edastatavat ei saa uskuda, kuna kõik on seal manipuleeritud, ära ostetud ja võltsitud. Põhimõtteliselt süstib nn alternatiivmeedia põhjendamatut skeptitsismi igasuguse vähe ametlikuma arvamuse suhtes. Prantsuse filosoof Jacques Derrida on väitnud, et olulised pole mitte sõnad, vaid öeldu mõju. See kehtib just igat masti nn alternatiivfaktide puhul. Nendest on võimalik välja lugeda, mida igaüks soovib, ning laiendatuna infokandjale pole ka oluline, kas tegemist on nn peavoolu või alternatiivsega. MTÜ puhul on eriti pikantne muidugi asjaolu, et nende uuringuid avaldatakse mõlemas, legitimeerides sellega nii MTÜ kui ka alternatiivi.

„Alternatiivne“ ei tähenda Eesti kontekstis mitte ainult meeldivat sõnumit, vaid ka lihtsustamist. Jooge torusiili, kõik saab korda. Ärge sööge suhkrut, aga selle eest võililli. Eestlased peavad homosuhteid mittepõhjendatuks. Pooltõdesid serveeritakse valede kontekstis ja see manipulatsioon on viinud kriitikameele nulli. Teiseks, sinna juurde korratakse, et ärge usaldage ametlikku teadust: meie ekspert tõestas, et torusiil on tervislik. Ning me oleme jälle tagasi eksperdiarvamuse ja akadeemilise mõiste üleekspluateerimise juures, kuni lõpuks ei teegi keegi enam vahet. Siinkohal tasub meenutada Pierre Bourdieu’ seisukohta, et avalikku arvamust pole olemas, just selles mõttes, et avalikku arvamuse loob kõige muu hulgas avaliku arvamuse uuringute tulemuste publitseerimine.

Tegelikult on väga huvitav just akadeemilisusega manipuleerimine alternatiivsete tõdede kontekstis. Ühest küljest kordavad kõik need Alkeemiad, et teadlased ei tea midagi. Teisest küljest aga leitakse alati mõni akadeemilise tiitliga ekspert kinnitamaks, et puhastusvahendite joomine ja võilillede manustamise tervislikkus on teaduslikult tõestatud. Doktorid ja professorid reklaamivad hambapastat, esitlevad uuringuandmeid, seletavad lihtsalt ning mõistetavalt ära iga huvitava küsimuse. Eesti meediaruum on muude riikide olukorraga võrreldes väike ja siin mängib kaasa ka karisma. Kui soliidse esinemismaneeri ja teaduskraadiga inimene väidab, kasutades sõnu nagu „kognitiivne“ või „permanentne“, et miski on nii, siis pole ju põhjust hakata kaevama, kas ta üldse kvalifitseerub antud teemal sõna võtma.

Nietzsche väitis, et tõde on ebaloomulik katse fikseerida pidevalt muutuv kõiksus lihtsalt, sest inimesel on vaja ümbritsevast aru saada. Jean-François Lyotard, prantsuse filosoof, keda seostatakse sõna „postmodernism“ leiutamisega, kirjutas juba 1970ndate lõpus, et religioon ja totaalsed režiimid seletavad kõik ühiskonna probleemid ära lihtsate metanarratiividega. Peale selle ennustas Lyotard, et teadlased kaotavad ajapikku oma positsiooni legitiimsete ekspertidena. Tänapäeva maailmas on näha, et esimene postulaat kehtib ka väljaspool religiooni ja totalitaarset ühiskonda, teine on aga edukalt rakendunud meilgi.

MTÜ-teemalisi artikleid lugedes on mul järjest enam tunne, et siit saaks kohe mitu väga huvitavat doktoritöö teemat kokku panna. Me arvame, et tunneme Eesti ühiskonda, kuid see pole nii. Irooniaga pooleks võib väita, et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tegemiste ja toimimise uurimisel on tegu tõeliste ühiskonnauuringutega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming