Eliit ja identiteet

Marju Lauristin

Kas ja milleks Eesti üldse vajab eliiti? Kas eliit on Eesti maha mänginud või vastupidi, hoopis edule viinud? Kas eesti rahval on ettekujutus sellest, kes on kuulunud Eestis eliiti XX sajandil? Kas ta tunneb ära oma ajaloo tegelased, või teab ainult ajalehtede kõmukülgede kangelasi? Eliidist on sotsiaalteadlased kirjutanud palju, määratletud on seda nii objektiivselt tipus olevast grupina, kogu ühiskonna seisukohalt olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina” kui subjektiivselt, isikutena, kes on oma eetika ja ideedega kujundanud ajavaimu ja rahva identiteeti. Nimetaksin selliste inimeste kogumit “vaimseks eliidiks”, kelle sekka võib igal ajal kuuluda nii kultuuritegelasi, teadlasi, poliitikuid, vaimulikke kui ka majandusmehi. Kui oluline on eliidi rolli subjektiivne tajumine, eliidina tunnustatud isikute käitumise eetika, vaimne eeskuju, näeme vaidlustest Konstantin Pätsi isiku hindamise ümber.

Erinevalt Pätsi isikust pole Eesti eliiti kui kogumit, tema rolli, valikuid ja mõju rahva eneseteadvusele teadusliku objektiivsusega kuigi palju uuritud ega ajakirjanduslikult läbi vaieldud. Haritlaskonna kujunemise põhjaliku ülevaate XX sajandil on andnud Toomas Karjahärm, kuid tema kirjeldavas vaatlusviisis on haritlaskonna kui rahvusliku eliidi analüüs üpris tagaplaanile jäänud. Vaimse eliidi sündi ärkamisaja koolmeistrite kihina on ajaloolasena vaadelnud Mart Laar, kuid näiteks sõjaeelse Eesti Vabariigi peaaegu täielikult hävinud või emigreerunud poliitiline, majanduslik ja kultuuriline eliit on tänapäeva Eestis isikute tasemel vähe tuntud. Tuntakse ehk üksikute nimesid, mitte ajaloodraamade ja tragöödiate tegelaste mõttemaailma. Isegi Jaan Tõnissoni monumentaalne kuju on taandatud vaid eesti ajakirjanduse ajaloo veergudele. “Eesti mõtteloo” sari ei suuda asendada isikutele pühendatud monograafiate, noortele arusaadavate ja kaasakiskuvate biograafiate, dokumentaalfilmide puudumist. Meil puudub oma suurmeeste austamise traditsioon, seda ei asenda mõne tähtpäeva ametlik äramärkimine. Rahvuslik eliit rahva juhtrühmana, vaimsuse kujundajana kahekümnendal sajandil Eesti ajaloo pööretel on ka kooliajaloos esindatud väga põgusalt. Pigem on kooliõpikute ajaloopilt militaarne, esile on tõstetud mõne üksikjuhi, mitte vaimse või poliitilise eliidi kui kihi rolli. Eesti rahvuslikku eliiti on vaadeldud pigem ajaloo ohvri kui eeskuju loova ja mõtlema paneva ajaloo kujundaja perspektiivis.

Rääkides eliidist tänases Eesti Vabariigis, kohtame üldise hoiakuna vaenulikkust ja umbusku. Rahva ja ajakirjanike seas on laialt levinud kujutlused “õigete” ja “valede” eestlaste pidevast võitlusest Eesti poliitikas. Tänase Eesti eliidi nõukogudeaegne kogemus on avalikkuse jaoks üsna mustvalgete ideoloogiliste skeemidega paika pandud, mis konkreetsemaks minnes ei aita kuigivõrd mõista ei toonase kultuurieliidi tegevust, ei “40 kirja” omaaegset tähendust ega ka Edgar Savisaare, Mart Laari või Siim Kallase rolli taasiseseisvunud Eesti ühiskondlikku õhustikku tugevalt mõjutanud poliitiliste liidritena. Müütidena käibivad ähmased ettekujutused EÜSi ja EÜE vahelisest veelahkmest tänase eliidi kujunemisel. Rein Ruutsoo Soomes kaitstud doktoritöö, üks väheseid sotsioloogilisi eliidikäsitlusi, käsitleb kogu viimase kahe aastakümne ajalugu kolme eliidigrupi, 1960. aastate “komsomoliopositsioonis” vormunud liberaalsete haritlaste, väliseestlaste poolt turgutatud radikaalrahvuslaste ja EKP reformimeelse osa võimuvõitlusena. Samalaadset, kuid teiste märkidega mütoloogiat kujundavad teise leeri vaatenurgast näiteks Lauri Vahtre kirjutised. Müütide varju jäävad keerukamad valikud, otsustamist mõjutanud kontekst, võistlevate aadete ja ideede tegelik taust ja tähendus. Kui sellele lisada klassikaline pilt, kuidas kord on Vestmann peal ja siis jälle Piibeleht, polegi eliidi teemal nagu palju enamat kõnelda.

Postkommunistlikku arengukäiku võrdlevad teadlased on rõhutanud eliidi rolli Ida- ja Kesk-Euroopa maade konkreetsete arenguradade kujunemises. Meie ametlik ja avalik taasiseseisvumise käsitlus on rõhutatult anonüümne, uuritakse rahvahulkade liikumisi, mitte intellektuaalide ja poliitiliste liidrite valikuid, argumente ja aateid. Rahvarinde ja Eesti Kongressi liidrite vastasseisu vimm on tänini takistanud iseseisva Eesti riigi taastajate panuse objektiivset hindamist. Sellel nädalal saab viisteist aastat nii Eesti krooni kui Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtestamisest juunis 1992. Kui me elaksime USAs, oleks igale koolilapsele selgeks tehtud, millist rolli mängis Eesti raha taassünnis väliseestlane Rudolf Jalakas, mille poolest erines “Eesti krooni isade” Otsasoni ja Kallase arusaam krooni tulekust, miks võib Jüri Adamsit pidada tänase põhiseaduse “isaks”, milline täpselt oli teiste Põhiseadusliku Assamblee võtmekujude mõju meie tänase põhiseadusliku korra kujunemisel just selliseks, nagu ta on. Aga ka 88 aastat tagasi tehtud valikute taustad, mis ju ometi piisava ajaloolise distantsiga neutraliseeritud, on samuti kaetud ideoloogilise uduga. Eesti Vabariigi arengu keerukohad, riigivolikogus toimunud põhimõttelised vaidlused, mille sisu oleks tänastegi probleemide arutamisel asjakohane teada, on jäänud vaid kitsa ajaloolaste ringi teadmiseks. Küll aga on tänasesse päeva kandunud tollases ajakirjanduses sündinud halvustavad sildid, nagu näiteks ka põhimõttelisemate poliitiliste erimeelsuste nimetamine erakondadevaheliseks lehmakauplemiseks. Poliitikute tegemisi tõlgendatakse eliidi võimu ja heaolu kindlustamisena, mitte avaliku huvi esindamisena. “Elitaarne” on pigem negatiivne kui tunnustav määratlus.

Eesti tänast poliitilist eliiti tunneb rahvas nimepidi lehtede huumorinurkade ja Normanni paroodiate kaudu, poliitiliste otsuste põhjusi seletatakse meelsasti otsustajate isikliku suva, kasuahnuse või rumalusega. Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamuses nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse. Kui otsuste taga ei nähta ei nende tegijate tegelikke valikuid ja argumente, ei isegi otsustamise juures olnute nägu ja nime, pole ka mõtet oodata vastutust oma otsustamise või otsustamatuse tagajärgede eest. Seal, kus sügavamat teadmist ja tundmist ei jätku, ongi põhjust kuulujuttudeks, anekdootideks ja müütideks.

Võime väita, et erinevalt oma ajalugu ilma katkestusteta läbi elanud soomlastest, rootslastest, prantslastest, ameeriklastest ja teistest rahvastest, kelle eliit on nimeline ja omanäoline ning puhkab panteonides, on eesti rahvas ilma jäetud mitte ainult eliidi järjepidevusest, vaid ka omaenda eliidi tundmisest. Eesti eliit on suures osas jäänud anonüümseks. Teda iseloomustavad pigem ristideta hauad kui nimed marmortahvlil. See tähendab ka rahva teadmatust ja oskamatust hinnata eliidi tegelikku vastutust ajaloo käigu nii või teisiti suunamise eest (või kammerlikumalt – poliitikute vastutust oma hea nime eest). Kas pole mitte eliidi anonüümsus üks palju kurdetud eetikakriisi põhjus?

Poliitilise ja kultuurilise eliidi vahel haigutavat kuristikku demonstreerib rahva usalduse määra kõikumine eliidirühmade suhtes. Eesti rahvas ei usalda poliitikuid ega ärimehi, küll aga teadlasi ja kultuuritegelasi. Nii näiteks usaldas Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna poolt kaks nädalat enne 2007. aasta valimisi korraldatud esindusliku täiskasvanud eestlaste küsitluse kohaselt poliitikuid vaid 9% ja ärimehi 15%, teadlasi aga 67% ja kultuuritegelasi 56% vastanuist.

Poliitikute kui rühma usaldus on püsinud absoluutses madalseisus viimase kümne aasta jooksul, sõltumata üksikute juhtfiguuride populaarsusest. Poliitiline eliit on taandatud erakondade valimisnimekirjadeks, kus silma jäävad vaid esinumbrid. Esinumbrid paistavad silma ka kogu riigi tasemel. Ülejäänud on taandatud parteisõduriteks, kel on puudu eliidi olulisim tunnus – moraalse otsustuse õigus ja isikliku vastutuse kohustus. Liiga sageli näeme, kuidas valitud rahvaesindajad ei julge väljendada oma isiklikku arvamust ega toetuda iseenese parimale moraalsele äratundmisele, vaid kordavad tühjal pilgul etteantud põhjendusi. Riigikogu liikmete kuluhüvitise arutelus tuli moraalse vastutuse kuhtumine ja aumõiste moondumine esile eriti ilmekalt. Tehnokraatlikult lihtsustav ühiskondlike probleemide käsitlus, soovimatus oponentidega sisulisi vaidlusi pidada, teisiti arvajate pidamine isiklikeks või riigi vaenlasteks iseloomustab tänast võimueliiti juba peaaegu samavõrra kui nõukogudeaegset partokraatiat. Sarnane on ka arvamuste institutsionaalne anonüümsus.

Kui rahvas usaldab kõige rohkem teadlasi ja kultuuritegelasi, siis kas on nende sõnal ühiskonnas sellepärast rohkem kaalu? Kui tihti uuritakse, mida arvavad vaimuinimesed Eesti arengust? Kas on neil sõnaõigust, kui võetakse vastu Eesti rahva tulevikku, Eesti pealinna ilmet, Eesti laste haridust, Eesti turvalisust puudutavaid kavasid? Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas “niširühm”. Sellele viitab ka see tasu, mida peetakse õiglaseks maksta töö eest neile, kes jätkavad turumajandusele vastutuult minnes eesti keeles raamatute kirjutamist: algupärase luulekogu või romaani, mille taga on vähemasti aasta, enamasti aga kolm-neli-viis aastat pingelist vaimset tööd, honorar on väiksem riigikogu liikme ühe kuu palgast.

Villu Reiljanile saatuslikuks osutunud lause kultuuritegelaste omade liistude juurde jäämisest on muutunud rahva seas populaarseks kõnekäänuks. Reiljan on küll läinud, kuid omad liistud on alles. Sakala keskuse varemed on selle elavaks tunnistajaks. Niisamuti ei avalda poliitikutele märgatavat mõju majandusteadlaste kriitilised ja hoiatavad seisukohad Eesti vähese innovatsioonivõimekuse ja ohustatud jätkusuutlikkuse kohta. Intellektuaalse kriitika vaikima sundimiseks on käibele läinud poliitilised sildid. Rünnakud “vasakpoolsete professorite”, “meile võõraid läänelikke arusaamasid importivate sotsiaalteadlaste” vastu hakkavad oma tonaalsuselt meenutama vaikiva oleku aega, kus eesti haritlaskond jaotati rahvuslikult mõtlevaks riigitruuks ja vasakpoolseks riigivastaseks osaks. Selle vastasseisu taassündi illustreerivad kujukalt pronkssõduri kriisi järgsed Eesti rahvussuhete tõlgendused, näiteks Lauri Vahtre ja Martin Ehala vastasseis möödunud nädala Eesti Päevalehes 2.

Mida oodata eliidi põlvkonnavahetuselt, mis asendab kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel kujunenud aatemehed ja -naised uute, vabades oludes kasvanud ja lääneliku hariduse saanud arvamusliidritega? Kas demokraatlikult mõtlevatele, avatud euroopalikust Eestist unistavatele intellektuaalidele on oodata tuge pealekasvavalt põlvkonnalt? Kas parempoolne turufundamentalism ja ebavõrdsuse õigustamine asenduvad euroopalike arusaamadega inimeste sünnipärasest võrdsusest ja hooliva riigi ideaalist?

Uurimistulemused seda ei kinnita. Iseseisvas Eestis üles kasvanud uus eliit on valdavalt veelgi parempoolsema ja konservatiivsema maailmavaatega, vasakpoolsem, kosmopoliitsem ja sallivam tiib on küll nooremas põlvkonnas märgatav, eristuv, kuid selges vähemuses. Vasakpoolse alternatiivi populaarsus sai uue hoobi aprillilõpu ööl Pärnu maanteel aknaid puruks peksnud noorukite laamendamisest. Sõjakas uuskonservatism, mis pateetilisel ja karikatuursel kujul ilmutas end Eesti poliitikas “äraostmatute” näol, on õppinud Andrus Ansipilt ja Edgar Savisaarelt pragmaatilisust ning tulemas pronkssõduri varjus uuele ringile.

Vaadates pronkssõduri kriisi järel peaministri ja Reformierakonna lakke kerkinud reitingut, on näha, kui vähe loeb rahva enamusele vaimueliidi kriitiline “virisemine”. Rahvas on õnnelikum ja rahulolevam kui eales varem, näitavad arvamusküsitlused. Just ansiplikke otsusekindlaid juhte, mitte intellektuaalseid targutajaid ja kahtlejaid ta vajabki. Öelgem siis koos Voltaire’iga: me elame parimas võimalikest Eestidest. Küllap varsti hakkavad seda tunnistama ka venelased, kirjanikud ja sotsiaalteadlased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming