Elu ja kunsti erakordne segu – “Magnuse” juhtum

Jan Kaus

Ajahetkel, mil Eestis hakati diskuteerima Kadri Kõusaare filmi “Magnus” keelustamise teemadel, viibisin ma Gotlandi saarel Balti kirjanike kongressi aastakoosolekul. Sellega seoses korraldati külalistele mitmeid väljasõite, mis puudutasid saarel elavate või elanud kirjanike elu ja tegemisi. Valisin reisi, mis puudutas Sven Delblanci ning tema romaani “Samueli raamat” (e. k 1985, tõlkija Enno Turmen), mis mulle kunagi väga sügava mulje jättis, kuid mida ma enam väga detailselt ei mäleta(nud). Näiteks polnud mul meeles, et Delblanci kirjeldatud tegelaskonna prototüübid olid seotud Gotlandiga või tegutsesid seal. Üksikasjadesse laskumata – mulle tuli üllatusena, et ettevõtmise korraldajad püüdsid meie väiksele reisiseltskonnale tõestada, kuidas Delblanc oma romaanis vassib ja valetab, moondab oma kasuks tegelikult juhtunut. Minu jaoks polnud sel mingit tähtsust. “Samueli raamatu” puhul oli tegu oli ju romaaniga, fiktsiooniga.

 

Samas oli näha, kuivõrd tugevalt elasid kohalikud inimesed siiamaani romaani ja tegelikkuse vastuolu järellainetuses. Mulle, kes ma Gotlandil ei ela, mõjus see selgitustöö pisut häirivalt, kuna ma ei tajunud romaani tegelaskujude prototüüpe sugugi olulistena. Mu noorpõlve lugemise valguses oli tegu pigem inimolemise, inimese kui “sotsiaalse looma” varjukülgede üldistusega ning tegelaskujusid oli kasutatud nende üldistuste tegemisel.

Kuulun nende väheste eestlaste hulka, kes on näinud Kõusaare “Magnust”. Suhtun minagi filmi pooldavalt – Kõusaar suudab filmitegijana kindlasti palju mõjuvamalt kõnetada kui romaanikirjanikuna. Hoolimata filmi mõningatest nõrkustest (ajuti rabedast ja plakatlikust dialoogist, mõningasest staatilisusest ning liialt osutavast moraalist), on osatud väga asjakohase ja valusalt puudutava sõnumi edastamiseks luua vajalik atmosfäär. Eesti filmidele omane aeglus muutub siin kohati lausa sugestiivseks, atmosfäär meenutab aeg-ajalt Lynchi filme, kusjuures selline paralleel ei häiri, kuna ei mõju filmitegijate suunatuna. Operaatoritööd (poolakas Pawel Sobzyk) on varemgi kiidetud, kuid ka näiteks filmi muusika on hästi valitud (paraku nägin filmi vaid korra, seega pole muusika autor(id) meeles). Paljud stseenid ja kaadrid paistavad silma hoolika läbimõeldusega. Kindlasti sukeldub film ääretult olulistesse teemadesse: perekonna kui institutsiooni lagunemisse, tarbimisühiskonnas kasvavasse apaatiasse, inimeste suutmatusse omavahel rääkida jne. Filmis on suudetud olla korraga poeetiline, sotsiaalne ja psühholoogiline ning näiteks sotsiaalsus ei tähenda siin mingit ebamäärast “kriitilisust”, vaid filmi vaadates peaks igaüks aru saama, et lastesaamine ei taga veel rahvuse säilimist – positiivsest iibest palju olulisem tundub siiski olevat juba sündinute kasvatamise viis.

Seega – kui vaadata “Magnust” viisil, nagu ma kunagi lugesin ja mõistsin Sven Delblanci romaani, s.t unustada kunstiteose võimalikud seosed nende sündmuste ja inimestega, millest kunstiteos tõukus, siis on kindlasti tegemist õnnestunud teosega. Kõusaare rahutu ja ambitsioonikas vaim on leidnud filmikunstis endale sobiva meediumi.

 

Kuid “Magnuse” vaatamine tekitas kindlasti küsimuse just fiktiivse loo ja päriselt juhtunu seostest, sest sellest sai ju alguse kõnealuse teose avalik lugu. Suur osa eestlasi saigi “Magnusest” teada tänu sellele, et see kohtusse anti.

Olen muidugi täiesti nõus Eesti Kirjanike Liidu esimehe Karl Martin Sinijärvega, kes kirjutas Postimehes (5. mai 2007), et “ühe inimese probleem ühe filmiga ei tohiks anda ainest avalikule vaimuhukkamisele. Mitte kuidagi ja mitte mingil juhul.” On ääretult kahetsusväärne, et inimestelt on võetud otsene võimalus filmiga tutvuda ja oma seisukoht kujundada. Seda enam, et seadusepügal on selliste juhtumite hindamiseks reeglina ikkagi liiga jäik. Arutanud asja oma kolleegi Märt Väljatagaga (kes pole filmi näinud), jagan tema seisukohta: “Kohtu sekkumine seal, kus võiks piisata kõlbelisest või kriitilisest halvakspanust, on kuidagi paternalistlik – inimeste eneste hindamisvõimet alahindav. Juriidiliste kaasustega kaasneb veel see asi, et nad ei tunnista vahevarjundeid (jäädakse kas süüdi või mitte), ja nende põhjal vormuvad samas üldised reeglid.” Jah, praegusel juhul on potentsiaalsetelt vaatajatelt võetud võimalus ise otsustada; film tundub olevat süüdi, ilma et arvestataks kõiki neid võimalikke vahevarjunditega arvamusi, mida selle avalik esitamine võiks tekitada.

Seega ei räägigi ma siin niivõrd filmist või selle tasemest (mida mina kindlasti kahtluse alla ei sea), vaid pigem praeguse olukorrani välja juhtinud psühholoogilistest aspektidest; tõsiasjast, mille kohaselt ei saanud ma üle tundest, et emotsionaalselt tunduvad filmi keelustamist taotlenud inimese ajendid täiesti mõistetavad. Kui “Magnuse” näitamise keelustamisel lähtuti sedastusest, mille kohaselt riivab film eraisiku puutumatust, siis minu meelest võib asi hageja seisukohast veelgi hullem tunduda.

 

Peab alustama sellest, et kuigi film räägib loo ühest poisist, kes igatseb oma vanemate armastust ning sooritab seda saamata enesetapu, tuleb nõustuda Merit Kasega, kes väidab 21. mai Postimehes: “Ehkki filmi sünopsis annab aimu, et keskmes on endalt elu võtnud poisi lugu, on see tegelikult tema isa film.” Jah, asjast huvitatud teavad, et Mart Laisk mängib iseennast või vähemalt lähtub näitlemisel kogemustest, mis on sarnased filmis esitatavatega. Ta teeb seda hästi, teatud sordiinialuse säraga, rahuliku bravuuriga. Kui lähtuda vaatajatest, kes ei tea midagi taustast, prototüüpide dilemmast, siis saavad nad filmi lõpuks usutavasti ikkagi aru, et Mart Laisk lähtub iseenda elust. Vormiliselt on “Magnus” lausa üllatusliku osavusega lahendatud: lõviosa filmist kulgeb fiktsioonina ning alles lõpus pööratakse dokumentaalse võttega vaatenurka. Lahendust võib pidada lausa meisterlikuks – võõritusefekt võib avaldada tugevat mõju isegi siis, kui kogu taust (Mart Laisa taust, kohtukeiss ja muu) teada.

Kuid probleem avaldub tõsiasjas, et Mart Laisk on filmi kesksete kujude seas ainuke, kelle rollis on otseseid sarnasusi tema elus juhtunuga. Tõsi, kogu filmi tegelaskonda silmas pidades ei jää ta ainukeseks omataoliseks. “Magnuses”, kust leiab mitmeid mõnusa huumoriga pikitud ja värvikaid kõrvaltegelasi pakkuvaid kohti (näiteks stseen kahe kurttumma ja naerva prostituudiga), teeb väikse, kuid huvitava rolli multimees Aapo Ilves, kes samuti tundub suuresti mängivat iseennast. Kuid Ilvese roll ei ole filmis keskne. Kesksed tegelased on lisaks Mart Laisa isale tema poega mängiv Kristjan Kasearu ning tema ema mängiv Merle Jääger. Vähemalt Eesti kontekstis on mõlemad, aga eriti Jääger, tuntud esinejad.

Jääger suudab talle eraldatud lühidavõitu ekraaniajaga teha poisi emast tõelise koletise. Tänapäevasemalt väljendudes on tegu tõelise bitch’iga. Kui kogu film jääks selgelt fiktsiooni raamidesse, võiks seda rollilahendust nimetada groteskseks. Kuid kui eeldada, et filmi aluseks on päriselt aset leidnud sündmused, siis ei teki emotsionaalselt kahtlusi, miks ema prototüüp on püüdnud kasutada kõiki seaduslikke vahendeid filmi keelamisel – isegi juhul kui filmi tegijad väidaksid, et mingit ema prototüüpi pole olemaski. Poisi emale pole antud võimalust ennast üle mängida, ennast filmis kõrvalt vaadata, enda südametunnistust kunstiliste vahendite abil kergendada. Kahtlemata on Mart Laisa osatäitmine sümpaatne ja julge, ükskõik millised olid ka tema ajendid. Tundub, et ta on valinud tee juhtunut mitte eriti ilustada, rääkida ära tõde. Kuid ikkagi jääb see Mart Laisa tõeks ning ükskõik kui vastuvõetamatult või vastutustundetult tema lapse ema ka ei käitunud, pole temal sarnast võimalust oma käitumist üle vaadata, seda kunstiliselt fikseerida või filtreerida. Kõusaare film mõistab ta hukka, selles pole kahtlust. Ema pole karakter, vaid tüüp – hoolimatu ja edujanuse tänapäeva naise õõvastav karikatuur. Olen täiesti nõus Kadri Kõusaarega, kui ta peab absurdseks mängufilmi käsitlemist dokumentaalfilmi loogika alusel, kuid ometi põhineb osa filmi võlust selle loogikaga mängimisel ja mitte ainult pelgal mängimisel, vaid võimalusel käsitleda Laisa lõpumonoloogi mängufilmi muundamisena dokumentaalfilmiks. Olgu, viimases lauses väljendub asja absurdsus: kui poleks teada “Magnuse” seotus päris-eluga, siis võiks filmi lõpupööret pidada rahulikult puhtalt vormiliseks mänguks, mille eesmärk süvendada sõnumi efekti – “see võib juhtuda ükskõik kellega meist”.

 

Kordan, et nõnda keerulise ning kihilise küsimuse käsitlusel ei tekiks valestimõistmist: ma ei näe siiski mingit põhjust ega tolku filmi kohtulikul keelamisel. Just sellise käitumisega süveneb võimalus, et “Magnust” nähakse üha enam kui päris elust tõukunud lugu ning filmi tegijate sedastus lõputiitrites, mille kohaselt kõik tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik, ei veena suuremat osa vaatajaist. Tuleb ju tunnistada –  teadmine, et fiktsioon on päris-eluga niivõrd sügavalt seotud, teeb “Magnuse” palju põnevamaks.  Pealegi, kuigi on enesestmõistetav, et kindlasti ei saa päriselt juhtunud ja filmis näidatu vahele tõmmata üksühest võrdusmärki, ei mõju sõna “juhuslik” siinses kontekstis veenvana. Emotsionaalselt võib hageja tunda, et see film võib ta karjääri ja elu uppi keerata, kui mitte hävitada.

Seega tundub, et tegu on ikkagi erandliku juhtumiga. Kui ühelt poolt saab – ja tuleb –  argumenteerida, kuidas kohtuliku keelamisega on loodud ohtlik pretsedent, mis võimaldab üksikisikul, kes tunneb, et mingi loominguline teos räägib temast sobimatul kombel, nõuda kõnealuse loomingu keelustamist. Teiselt poolt mõjub aga pretsedendina ka Kõusaare enda film – ohtlikult lähedal päriselt juhtunule.

Keeruline ongi see, et kui unustada kogu see prototüüpide dilemma, filmis kujutatu võimalikud seosed päriselt juhtunuga, võib “Magnust” pidada lihtsalt noore filmitegija tugevaks debüüdiks. Tuleks siiski võimaldada ikkagi filmi näitamine ja mitte ainult selle pärast. “Magnus” oleks õige vahend ja taust vahetada jällegi kord mõtteid elu ja kunsti vaheliste piiride ning nende ületamise, hülgamise või eiramise võimaluste üle, vastasel juhul hakkab “Magnuse” kohtulik s(t)aatus tirima meid enesetsensuuri maailmast tsensuurimaailma poole. Esimene on teisega võrreldes palju plastilisem ning jätab hulgaliselt lähenemis- ja pagemisvõimalusi. Kohutavalt kahju on muidugi ka sellest, et “Magnuse” sisulised teemad võivad tekkinud olukorra tõttu kergesti tagaplaanile jääda – jututeemaks nr 1 kujuneb tegelaskujude prototüüpide küsimus. Karuteene filmile.

Ning “Magnuse” ema prototüübile: filmi keelamine selle tekitatud probleeme ei lahenda.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming