Elu kui vastukaja olemise kõnetusele

Jan Kaus

Intervjuu Esa Saarineniga Soome filosoofil ja avaliku elu tegelasel Esa Saarinenil on ? nagu arvata oli ? kiire, kõnealuseks intervjuuks on eraldatud kolmveerand tundi, mille sisse peab mahtuma eine. Seetõttu saavad teemad, mida arutleda jõuame, pisut liiga vähe välja arendatud, nüanssidesse ja detailidesse jääb sootuks süüvimata ja mõned teemad lausa puudutamata. Istume Pegasuses, külje all padjad, taustaks Barry White.

 

Paljude mõjukate mõtlejate meelest ei ole filosoofia eesmärgiks argielu muutmine, filosoofialt ei saa eeldada elama õpetamist, see on ikkagi mõistuse ja kõiksuse suunas tungiva sügavama arusaamise harjutamine. Mida ütlete neile, kellele teie määratletud ?elamise filosoofia? polegi filosoofia?

See on üks võimalik, kõige tõenäolisem vastuväide ning selgelt ka valitsev seisukoht. Selle järgi on filosoofia ülikoolides mõistust harjutav, sisuliselt piiritletud ja metoodiliselt paikapandud vorm, mida hinnatakse nagu teisi empiirilisi teadusi.

Kuid minu seisukohalt, minu enda tegevust silmas pidades ? mitte kuidagi ülal mainitud filosoofia praktiseerimise viisi alahinnates ? on igatahes hulga huvitavam teha sellist filosoofiat, mis oleks konkreetselt seotud inimeste eluga, nende argipäevaga ja praeguse hetkega. Selles suhtes näen ma siin filosoofia antiikse lubaduse kinnitust. Seotus kaasaegse elukorraldusega ei seisnud esiplaanil mitte ainult Sokratesel. Nägemus filosoofiast kui asjade laiapinnalisest mõtestamisest viisil, mis rikastaks elamist, mis võimaldaks elada head, õiget elu; võimaldaks luua hea ühiskonna või ühiskonna, kus hea või õige elu oleks võimalik, muutus vähemalt pärast loodusfilosoofe valitsevaks.

Seega vastus antud küsimusele algaks sellest, et ma usun ?nii kui ka naa? mõtlemisse rohkem kui ?kas nii või naa? mõtlemisse. Akadeemiline kõrgfilosoofia on täiesti hea asi, kuid miks piirduda vaid sellega? Minu enda tegevust silmas pidades on olnud üpris üllatav, kuidas ja miks minu lähenemisviis filosoofiale on tekitanud sedavõrd raevukat vastuseisu, kui võtta arvesse, et mu tegevus on lisandus sellele, mis niigi eksisteerib; see praktika ei võta midagi ära, vaid annab juurde, rikastab ja mitmekesistab võimalusi mõtelda ja elada.

On kahetsusväärne ajalooline juhus, et me elame ajal, mil filosoofia sulgub pahatihti enesesse suunatud ja spetsialiseerunud asjatundjate ettevõtmiseks. Keegi ju ei arva ega usu, et näiteks kujutav kunst peaks eksisteerima ja teostuma näiteks vaid muuseumides ja avanema ainult harvadele selle valdkonna pühendunuile.

Ma näen filosoofias just elu mitmekesisuse järele haaravat püüdlust.

Mis siiski võib olla põhjuseks, et mõte filosoofiast kui elama õpetamisest tundub mitmest kandist vastuvõetamatu? Äkki on küsimus keeles? Näiteks Martin Heideggeri kõneldusse tuleb aeganõudvalt süveneda. See nõuab keskendumist, mis tegelikult tähendab just uue keele, uue keelekasutuse õppimist.

See on hea vaatenurk. See on kindlasti ka keele probleem. Ma ise püüan praktiseerida mõtteviisi, mida nimetan ikooniliseks. Siin võiks tuua paralleeli arvuti kasutamisega, kus mõtlemises on kujunenud võimsaks läbilöögiks viis, kuidas noolega mingile kujutisele, ikoonile liikudes ning sellele vajutades hakkab midagi juhtuma. Kuigi pole ju üldse kindel, mis juhtuma hakkab, võib umbkaudu seda oletada just ikooni välimuse või kuju põhjal.

Nii ma mõtlengi just oma mõistestikule ja mõistestikku välja* loenguid silmas pidades, et kasutatavad mõisted peaksid olema ikooniliselt täpsed, tekitades kuulajates kohe mingeid seoseid. Teaduslikult ei saa sellist mõtteviisi aktsepteerida, sest teadlase kasutatavad terminid saavad õigustatud üheti mõistetavusest või üheti tõlgendatavusest, mis selle termini sisu kaudu kusagil eksisteerib. Kuid indiviid, kes kuuleb seda terminit esimest korda elus, ei tea ju selle sisu. Kuna mina ei mõtle filosoofiast teaduse praktiseerimisele lähedal seisvalt, avab see tee ka vabamale keelekasutusele.

Teisalt, kui pidada silmas näiteks Wittgensteini või Heideggeri, kes esmapilgul tundub olevat keeleliselt keerulisem ?juhtum?, siis minu meelest on point selles, et minnakse Heideggeri sisse ja kohe hakkab midagi juhtuma. Üks asi on muidugi Heideggeri õppimine, tema tundmaõppimine ja tema mõistmine, õigesti mõistmine. Kuid minu jaoks seisneb tegelik küsimus õppija enda mõtlemise liikumises. Kui inimene loeb näiteks Heideggeri lauset ?Küsimine on mõtlemise vagurus?, siis oleks ju äärmiselt kummaline, kui see lause inimese mõttes mitte midagi esile ei kutsuks. Kui inimene vaatab näiteks da Vinci ?Püha õhtusöömaaega? või Picasso ?Guernicat?, siis võib ta ju maalidel kujutatud asjadest üht-teist teada, kuid enamasti siiski mitte piisavalt. Aga kui ta on nähtavaga kontaktis, siis juhtub reeglina, et kunstiteosest on vaatajale abi või kasu.

Filosoofias tuleks minu meelest avada just keeleliselt iseennast ülal kirjeldatud ikoonilises suunas, pildilisemas suunas, mis tähendab ka vabanenumat suunda. Esseistlikumat suunda. Essee kasutab ühelt poolt sõnu argikasutusest erineval viisil, kuid samas tagab essee vormiline iseloom selle, et lugejal on enamasti kergem autori mõttega kaasa minna.

Ajakirjanduslikumalt: kas elamise õpetamine tähendab eelkõige eetikat?

Ei tähenda. See on rohkem inimeses peituva maailmaga suhestumise aktiviseerimine, mis pole ohus mitte ainult praegu, vaid on olnud seda kogu aeg. Sellist maailmaga suhestumist iseloomustab teatud mõtlikkus ning elu suhtelisuse ja suhete teadvustamine ? ilma et see viiks välja tegevusetusse või küünilisusse. Seega seisan ratsionalismi ja relativismi teljel viimasele lähemal.

Teisalt tähendab maailmaga suhestumine usku, et mõtlemise mitmekesistamisel muutub inimese haare oma ümbruse suhtes samuti mitmekesisemaks.

Muidugi, pisut kummaline, et elamise õpetamine ei sisalda mingit sisulist teeside kogumit, mille abil saaks asjadele teatud kindlas järjekorras läheneda. Minu arust läbib kogu minu tegevust tegelikult elu valikuvõimaluste, lähenemisviiside lõputuse ja ääretuse respekteerimise, ?teine? olemise teema. Tahan vältida minu meelest mõnikord postmodernistlikule mõtlemisele omast küünilisust või ebaisikulisust; briljantse vormi, näiteks meisterliku keelekasutuse taha maskeerumist. Minu puhul pole tegu mänguga, vaid väga tõsise olekuga. Selles suhtes olen pigem modernist, pisut ehk liiga tõsine, liiga vähe muigav või naerev.

Teie raamat ?Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini? oli ka minu õppematerjal, eestikeelse tõlke toimetaja Ines Piibeleht oli ka minu esimene filosoofia õppejõud. Hiljem on mul endal avanenud võimalus juhatada tudengeid filosoofiasse. Olen oma loenguid struktureerides üritanud hüljata põhimõtet, mille põhjal peaks filosoofiasse sisenemine liikuma mööda filosoofia ajaloo suuri nimesid, lähtunud selle asemel teatud teemadest keelest surmani. Kasutan sageli ?filosoofia? asemel lausa sõna ?filosoofilisus?. Pean selle all silmas teatud meeleseisundit, teatud avatust ja ?küsimises püsimist?, millel ehk on ka ühisjooni teie defineeritud ?argifilosoofiaga?. Seda huvitavam oleks teada, kas olete ka praegu veendunud, et sissejuhatus filosoofiasse peaks tähendama filosoofia ajalugu, sujuvat liikumist piki suurte mõtlejate kronoloogiat?

Kirjutades ?Filosoofia ajalugu tipult tipule?, ei mõelnud ma õieti võimalusele, et sellest raamatust saaks sissejuhatus filosoofiasse või filosoofilisusse. Tahtsin pigem süveneda üksikutesse mõtlejatesse ja selle kaudu filosoofiasse. Selle raamatu kirjutamisest on kulunud 20 aastat. Praegune seisukoht on mõnevõrra muutunud, tegelikult kirjutangi ma hetkel just sissejuhatust filosoofiasse. Raamat on lõpusirgel ja seda iseloomustab teine lähenemisviis. Käsitlen filosoofiat seal sisuliste teemade kaudu, näiteks ?vabadus ja paratamatus? jne. Raamatus on ka üsna suur mõistete register, kus ma avan kaunis õpetlikus vormis teatud võtmemõisteid ja -sõnu, kuigi püüan ka vältida akadeemilisi kli?eid, lahates näiteks ?mõistuse? mõistet pisut avaramalt, õhulisemalt kui tavaks on saanud. Kuid minu jaoks olulisim on tõesti see, et sissejuhatusest filosoofiasse ja filosoofiast üldse ei tuleks mõelda kui mingist pelgast õppematerjalist, õpitavate ühikute jadast, vaid just kui sellestsamast filosoofilisusest; näha filosoofiat teatud lähenemisviisina, hoiakuna. Võiks isegi rääkida hoiakust mõtlemise suhtes. Tegu võiks olla mitte isegi mõtlemisviisiga, vaid pigem viisiga mõtlemisest mõtelda. Elamise mitmekesistamisega mõtlemise abil või mõtlemise kaudu.

Nii et olen libisenud lähemale sinu seisukohtadele. Olen valmivast sissejuhatusest seetõttu vaimustunud, et vorm lubab mul asju pisut rahulikumalt võtta, võin teema mitmekesisuse nimel lisada ka mõtlejaid, kelle raskusastet ei saa praegu ning võib-olla ka mitte kunagi võrrelda Hegeli või Descartes?iga, kuid kelle nägemus annab teemakäsitlusele kindlasti juurde.

Te olete avaldanud umbkaudu viisteist raamatut ja ka mõned heliplaadid. Kas tõstaksite midagi esile (kas või tulevasi tõlkijaid silmas pidades)?

Minu raamatul on teatud omadusi, mis mulle meeldivad. Näiteks meeldivad mulle siiani mu esseekogud ?Ebainimese hääl? ja ?Erektsioon Alberti tänaval?. Neis on teatud hing või meeleolu, mis on minu jaoks väga väärtuslik. Ja raamat Jörn Donnerist, mille kriitika omal ajal täiesti üksmeelselt maha tegi, hindan samuti, kuna enda meelest püüdsin selles raamatus kätte saada just Jörni häält ja olemise viisi. Inimene olemise kõige väärtuslikum tasand on erilisus, mis seisneb üksiku indiviidi hoiakus maailma, elu, keele, kultuuri, teiste inimeste, töö suhtes. Selle väljendamine tähendab mulle palju.

Kuid ikkagi olen seisukohal, et minu töö kõige tähendusrikkam osa on väljendunud loengute vormis. Ma nimetaksin seda esitavaks filosoofiaks või elavaks filosoofiaks või live-filosoofiaks. Filosoofia kui kunstiline etteaste.

Filosoofia kui ühe mehe kontsert?

Just. Kontserdi-filosoofia (naer). Iga loeng kui eraldi sündmus, eraldi etteaste. Minu arust on loeng raamatust suurem väljakutse. Loengus on mind ennast palju rohkem kui ükskõik kui armsas raamatus. Mind häirib lääne kultuuritraditsiooni liigne mõistuslikkusele ja mõistlikkusele rõhumine ? ja seda just tunnete, elutunde arvelt. Loengu situatsioonis on võimalik väljendada tunnete jõudu, panna inimesi mõteldes tundma ja tundes mõtlema. Muidugi mõista võib seda taotleda ka kirjutades. Kuid ma ise tajun ülal kirjeldatud erakordsust paremini just loenguid pidades.

Olete avaliku elu tegelasena kirjutanud, et ?avalikkust ei kontrolli keegi?. Tundub, et tulete oma kuulsusega ilusti toime, kuid kas ikkagi pole just sellesama mõtte tõttu avaliku elu tegelasena tegutsemine pisut hirmutav?

On ääretult tähtis, et just väikestel maadel nagu Soome ja Eesti astuksid intellektuaalid, kultuuris tegutsevad inimesed avalikkuse ette, inimeste teadvusse. Minu arust on see vajalik, juba kas või seetõttu, et see tuletab inimestele meelde, et filosoofid on olemas.

Siiski tähendab avalikus elus osalemine just nimelt tegutsemist avaliku välja tingimustes. Seetõttu tähendab see kultuuritegija seisukohalt kindlasti lihtsustamist, pealispindsust, trivialiseerimist. Avalikule väljale siseneja ei suuda kunagi määratleda enda avalikku persooni just nii, nagu ta ise sooviks, mistõttu peab arvestama olukorraga nagu jalgpallis, kus vastasmängija niidab su jalust ning kohtunikud ei vilista.

Soome avalikkus ja meedia kasutab kindlat loogikat, muutusi pole viimaste aastate jooksul toimunud. Avaliku loogika kesksed iseloomuomadused on: huvi isikute vastu, huvi sündmuste vastu, huvi ühelauseliste kokkuvõtete vastu. Selliste diskursuse vormidega sobitumine on kindlasti mõnelegi humanistile raske, sest peente eristuste maailm, milles liigub humanism, on massiühiskonna loogikaga täiesti vastassuunaline. Ehk just selle tõttu on kas või hetkelised liikumised ühelt väljalt teisele hädavajalikud.

 

*Mõningaid näiteid Esa Saarineni loengumõistestikust: ?007 filosoofia?, ?Jeesuse leiva loogika?, ?muumipõhimõtted?, ?kuuenda käigu filosoofia?, ?luigeanalüüs? jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming