Elu paradokse

Looduse krooni paradoks: inimese suhe keskkonnaga on viinud ökoloogilise katastroofi lävele. Kroon, mis kiiskab keset prügimäge.

JAN KAUS

Eksistentsi paradoks: inimene asub ühtaegu maailma sees ja selle kõrval, ühtaegu elab maailmas ja vaatleb seda, s.t talle ei piisa ainult maailmas viibimisest, vaid ta peab mõtlema, miks ja kuidas ta maailmas viibib. Edasi: maailma kogemine tähendab ühtlasi selle loomist. Inimene loob oma kogemustest maailma kohta pildi, mis asetub tema teadvuse ja tegelikkuse vahele. Tulemus on paradoksaalne: läbipaistev sein. Ka kõverpeegel on peegel.

Siit tuleneb keele paradoks: keel on mõeldud maailma kirjeldama, selgemaks muutma, aga see ei tähenda, et maailm keelelistele kirjeldustele alati alluks. Keel on keeruline küll, aga ikkagi maailmast lihtsam. Keel satub pahatihti iseenda lõksu, peegeldades mitte niivõrd maailma, kuivõrd iseennast. Metafoorid küll elavdavad keelt, ent võivad anda maailmast ekslikke ettekujutusi. Võtkem näiteks väljend „must auk“, mis tähistab augu täielikku vastandit, totaalset mitteauku, kõige tihedamat võimalikku ruumi üldse. Ometi ei saa öelda, et „musta augu“ metafooril pole reaalsusega üldse pistmist – sündmuste horisondil kaob aine nagu … musta auku.

Mõõtkavade paradoks: maakera on muutunud väikseks, 24 tunniga jõuab ühest otsast teise, aga seda ümbritsev ruum haaramatult suureks, inimmeele jaoks lõpmatuks. Mida rohkem me maailmaruumist teada saame, seda vähem meil seda on, st seda kaugemale tervik nihkub. Laniakead, „mõõtmatut taevast“, saame kujutleda ainult võimatust vaatepunktist, kust pole näha mitte ainult Päikesesüsteemi, vaid ka Linnuteed ning kuhu me kehal pole kunagi võimalik jõuda.

Eelnevast tuleneb teine, omal moel vastupidine paradoks: kuigi me keha liikumisvõime on äärmiselt piiratud – Kuu peal on käinud vaid kümmekond inimest –, pole piiratud meie vaimu liikumisvõime. Meie vaim saab liikuda kohtadesse ja aegadesse, kuhu kehal puudub igasugune juurdepääs. Kui kehal on füüsilise maailma reeglite tõttu (termodünaamika II seadus) võimatu liikuda minevikku, kujutab minevik inimese vaimses elus kaalukat osa. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem minevikku mälestuste kujul temasse koguneb. Inimese elu: minevik kasvab, tulevik kahaneb. Keha asub alati olevikus, vaim võib asuda korraga nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus.

Roger Penrose’i võimatust kolmnurgast inspireeritud skulptuur Lääne-Austraalias Perthis, autorid Brian MacKay ja Ahmad Abas.

Wikimedia Commons

Ühiskondlik paradoks: mida keerulisemaks ja komplekssemaks muutub maailm, seda lihtsamaid lugusid inimesed otsivad. Lameda maa retoorika apelleerib haaratavale mõõtkavale, kus kõik tiirleb meie kohal, käeulatuses. Meditsiin hirmutab inimesi just oma keerukuse tõttu, palju lihtsam on uskuda, et kurjade vaimude väljaajamine või üksainus imeline toimeaine teeb elu korda.

Demokraatia paradoks: tegu on süsteemiga, mis võimaldab inimesi ja kooslusi, kes avalikult süsteemi kritiseerivad. Demokraatias pettumist kuulutavad sõnavõtud on igapäevased demokraatia tõttu, mitte kiuste. Huvitav, kui paljud demokraatias pettunud inimesed oleksid nõus loobuma mõne parasjagu kättesaamatu hüve nimel vabadusest olla avalikult kriitiline? Pole vist raske vastata küsimusele, kas oleks parem elada ühiskonnas, kus saab probleemile tähelepanu juhtida või ühiskonnas, kus seda ei saa. Probleemide lahendamisega on muidugi iseasi, aga eks iga sõnastamine on potentsiaalselt lahenduse esimene samm.

Rumaluse paradoks: tihti võib kohata arvamusi, mis põhinevad rumaluse vastasusel. „Rumalust on nii palju.“ „Ma olen pidanud väga palju lollusega võitlema.“ Sedasi võib jääda mulje, et rumalusest kõneleja on ise jäänud rumalusest puutumata, et teda ei ähvarda ükski vaimne vääratus. Aga kuidas Einstein ütleski? Umbes nii: „Maailmas on lõputud kaks asja, Universum ja inimlik lollus ning Universumi osas pole ma kindel.“ Mis tähendab, et kui ma asetaksin ennast väljaspoole rumalust, asetaksin ennast ühtlasi väljaspoole reaalsust.

Suhtlemise paradoks: inimesi paneb suhtlema kaks omavahel vastandlikku tõsiasja – inimeste samaaegne sarnasus ja erinevus. Kõik inimesed otsivad mõistmist, toetust ja üksmeelt, ent iga inimene kasutab selleks viise ja meetodeid, mis pole kunagi täiesti identsed ühegi teise viisi ja meetodiga. Üks tahab alluda, teine allutada, kolmas sõltumatust. Iga inimene on kogenud midagi, mida pole kogenud mitte ükski teine inimene, aga kuna me ei taju sageli teiste taotlusi enda omadega sarnastena, kipume neid paraku võtma vähem tõsiselt kui enda omi.

Läheduse paradoks: olgu lähedus milline tahes, eeldab see õiget kaugust. Mis tähendab, et armas inimene võib tunduda kõige lähedasem just suurelt distantsilt. Alles ajaline või ruumiline kaugus paljastab teise inimese tähenduse. Sestap eeldab läheduse püsimine sageli oskust viibida õigel kaugusel – mõnikord lähedal, mõnikord eemal. Armastus võtab sageli hingetuks, sestap on parem jätta armastatule hingamisruumi. Lähedus ei pruugi kaduda ka siis, kui eemaldumine on lõplik. Vastupidi: just inimese surres paljastub tema tähenduse tõeline kaal.

Inimkeha paradoks: materialism tundub esmapilgul röövivat maailmast kõik imed, kuigi tegelikult on vastupidi. Mis siis, kui olemegi pelgalt masinad, mille peaarvutid – kesknärvisüsteemid – on võimelised välja mõtlema kõiksugu kujutluspilte, mille seos reaalsusega on seda väiksem, mida ülevamad on pildid; masinad, mida ühendab üksteisega kulumine ja lõplikkus? Mis siis sellest, kui elu tekkimine Universumis on kokkusattumuste jada ja inimene oma praeguses olekus vaid lüli arengu ahelas? Kas ebatõenäolise stsenaariumi tagajärjel tekkinud esimene orgaaniline elementaarosake, millest arenesid lõpuks sinivaal, inimene ja elevant, pole veelgi suurem ime kui idee Jumalast? Jumal napsab kõik imed endale, ilma jumalata kuulub elusolemise ime igale üksikule eluvormile. Sel juhul elu ise, elu võimalikkuse fakt ise ime, kõiksus aga üks seinte ja katuseta kirik.

Olemuse paradoks: Kuigi inimene kuulub naha ja karvadega DNA-le ja keskkonnale, kuigi iga isiksus on ennekõike liigisisese selektsiooni ja mutatsioonide tulem, ei tähenda see, et me peaksime loobuma vaba tahte ideest. Vastupidi. Mida selgem on pärilikkuse ja keskkonna mõju, seda olulisemaks saab usk, et selle kahe asja koosmõjus saab igas üksikus liigiesindajas tekkida järjekindlalt „oma hääl“. Ja võimalik, et oma hääl ei teki niivõrd sellest, millest indiviid mõtleb, vaid sellest, kuidas ta millestki mõtleb. Ja enamgi: kuidas väljendub ta mõtlemise viis tema käitumises, tema valikutes. Selge on, et iseendaks on vaja püsivat pingutust.

Siit tuleneb „mina“ paradoks: mida rohkem kuulab ja kogeb indiviid teisi eluvorme, seda selgemaks saab talle tema „mina“, seda suuremaks kasvab tema isedus. Ka üksindusse tõmbunud isiksus on alati isiksus kellegi suhtes, ta kuulub ühiskonda sellest eemaldudes, eraldumine on kuulumise erivorm. Nii et enda erisuse paremaks teadvustamiseks tuleb pidevalt endast „väljas käia“. Võimalik, et mida rohkem käib inimene endast väljas, seda vähem viib maailm teda endast välja.

Siit omakorda järeldub uskumuste paradoks: kaldutakse arvama, et kui me uskumused osutuvad sattumuslikeks ja teisaldatavateks, väheneb kohe nende võimalik mõju. Vastupidi. Kui näiteks mõni kultuurivorm on habras, kasvab vajadus teda hoida. Paradoks on vaid selles, et üht vormi on raske hoida elus teiste arvelt. Liigirikkus ei säili üht liiki teisele allutades. Või vaadates vastupidi: kristluse ja kommunismi ajalugu on tõestanud uskumuste vähest üldsobivust, ent seegi ei tähenda, et nimetatud maailmavaadetes poleks ülepea midagi väärtuslikku – juba vastuseis neile, neile alternatiivi otsimine või selle praktiseerimine on osa nende tähenduslikkusest. Lingvistilisele keelerikkuse sees ja vahel eksisteerib veel teistmoodi keelerikkus – kõik need viisid, kuidas me maailmast räägime. Mõtteviiside rikkus. Asja teeb eriti keeruliseks see, et erinevad mõtteviisid on üksteisega sageli rohkem põimunud, kui meile meeldib arvata.

Looduse krooni paradoks: inimese suhe keskkonnaga on viinud ökoloogilise katastroofi lävele. Kroon, mis kiiskab keset prügimäge. Inimene on ainus liik, kes hävitab ja orjastab teisi liike metoodiliselt, ilma omaenda liiki kaitsva või liigi säilimiseks vajaliku otstarbekuseta, mõnigi kord lihtsalt oma lõbuks. Aga tundub olevat nii, et mida rohkem oma teadmiste hulgalt ülejäänud eluskonnast eristume, seda selgemalt on näha, et inimene on loodusele lähemal, kui ta on harjunud arvama.

Surelikkuse paradoks: elu ajalise piiratuse pidev teadvustamine ei pea tähendama tavapärasest süngemat eluhoiakut, meeleheidet. Vastupidi – just surelikkuse kohalolu peaks andma igale mööduvale sekundile erilise varjundi, igas esmapilgul kõige argisemaski hetkes on peidus elusolemise pidulikkus. Kurb pole mitte ennekõike elu piiratus, vaid see, et suudame elamise voost nõnda vähe kaasa haarata. Suurem osa elatud sekundeid läbib meie ajusid jälgi jätmata. Pealegi, vähene tähelepanuvõime ja oht elu suures osas maha magada ei kaoks ka surematuse korral, pigem vastupidi.

Rahu paradoks: rahu otsing võib olla märk vaimu püsivast rahulolematusest. Eks igaüks teab mõnda inimest, kes ehitab kümme aastat oma unistuste maja ja kui sellega valmis saab, asub kohe juurdeehitise kallale. Täiuslikkus eksisteeribki selle saavutamatuse tõttu.

Kaose paradoks: Igasugune püüe maailma organiseeritult korrastada, puhastada maailma ebasobivusest ja võõrusest tekitab segadust juurde. Kaos pole korra vastand, vaid selle Siiami kaksik, energia kulutamine korra heaks tähendab energia vallandamist kaose kasuks. Võib mõelda ka leebemalt, näiteks ilmateatele: sama palju kui selles on ennustatavust, on selles ka ennustamatust. Tegelikult nauditakse looduse juures sageli just korrapära voolavust, igapäevast ennustamatust, pilvede muundumist taevas, valguse üllatavaid variatsioone maastikul.

Muutumise paradoks: ainus muutumatu asi maailmas on muutumine. Kõik liigub, vahetab kohti, kohad ise vahetuvad, kaovad ja ilmuvad kusagil mujal. Isegi Põhjanael ei püsi paigal. Maa mitte ainult ei pöörle ümber oma telje, vaid ka telg ise pöörleb. Seda nimetatakse pretsessiooniks, üks telje täisring kestab 23 000 aastat. Mis tähendab, et umbes kümne tuhande aasta pärast ei paista Põhjanael enam paigal seisvat, vaid liigub öötaevas ringi. Ja tegelikkuses polegi Põhjanael kunagi paigal seisnud, vaid kihutab koos Päikesega ümber Linnutee keskme. Samalaadses kihilises liikuvuses võiks püsida inimese vaim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht