Elujõuline Eesti etnoloogia

K?ud Maarja Kaaristo

Etnoloogia hetkeseisu ja tuleviku üle arutlevad Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Terje Anepaio, Ajaloo Instituudi etnoloogia osakonna juhataja vanemteadur Aivar Jürgenson, Tallinna ülikooli antropoloogia õppekava juht Timothy King ja Tartu ülikooli etnoloogia õppetooli professor Art Leete.  

 

Missugune on teie arvates Eesti etnoloogia hetkeseis ja millised on peamised mured?

Art Leete: Eesti etnoloogia (ka kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia) olukord on põnevam kui kunagi varem. 1990. aastatest peale on esile kerkinud hulgaliselt noori uurijaid, viljakalt tegutsevad ka vanema põlvkonna uurijad. Käsitletavate teemade ring on avardunud ja mitmekesistunud. Samas aga kummitab Eesti etnoloogiat akadeemilise teaduse kitsas kandepind. Ajaloo instituudi etnoloogia sektor on hulk aega olnud teatud mõttes poolhääbunud olekus, Eesti suurim etnoloogiakeskus Eesti Rahva Muuseum (ERM) ei tegutse päris teadusasutuse staatuses (millel on küll ka omad plussid etnoloogia rakenduslikku külge silmas pidades). Murettekitav on doktorikraadiga teadlaste ebapiisav hulk, eriti kogenud uurijate seas.

Terje Anepaio: Koos 1990. aastail toimunud ühiskonna ja piiride (ka teadusele) avanemisega kasvas  distsipliin etnograafiast etnoloogiaks.  Tegemist ei olnud lihtsalt “nimekohendusega”, väga tugevalt muutus teadusala teoreetilis-metodoloogiline baas. Etnoloogia arenes tunduvalt kiiremini ja eelkõige avatumalt kui mõnigi suurem distsipliin, teadusala uurimisfookus on tuntavalt laienenud, kuid distsipliini kõlapind Eesti ühiskonnas laiemalt on  jäänud veel kitsaks ja nõrgaks.

Aivar Jürgenson: Poliitilised sündmused Eestis (ja kogu idablokis) 1990. aastate alguses on Eesti etnoloogiat mitmeplaaniliselt mõjutanud. Ühelt poolt muutused, mis tabasid kogu teadust: ideoloogilise diktaadi kadumine, detsentraliseerimine, rahastamisskeemi muutused. Teiselt poolt spetsiifilisemad arengud, mis puudutavad etnoloogiat kui sotsiaalteadust ning seostuvad eelkõige uute väljakutsetega kas või uurimistemaatika valikul.

Timothy King: Olles Eesti sotsiaalteaduste maastikul uustulnuk, on mul raske olukorda hinnata. Kuid kindlasti on antropoloogiale alati veel ruumi. Tihti on antropoloogia teadusmaailmas alaesindatud ja laiem avalikkus kipub seda vääriti mõistma. Mulle meeldiks näha rohkem antropoloogiat nii siin kui ka mujal.

 

Missugune on (või peaks olema) etnoloogi ja etnoloogia roll Eesti teadusmaailmas ja  ühiskonnas tervikuna?

A. L.: Arvan, et etnoloogidel on ühiskonnas oma unikaalne ning põhimõtteline roll kultuurierinevuste tõlgendamisel. Distsipliinil, mille esindajad uurivad mitmesuguseid maailma rahvaid ja ka Eesti ühiskonnagruppide kultuurilisi eripärasid, on võimalik mitmeid asju näha laiades suhetevõrgustikes ning kultuuridevahelises perspektiivis. Ehk siis lihtsalt öeldes: nad saavad kaasa aidata sallivuse ning empaatia kasvule.

Akadeemilises kontekstis tuleb märkida, et viimase rahvusvahelise teaduse eval­vee­rimise tulemusel saavutasid Tartu ülikooli ja ERMi etnoloogid koha Eesti sotsiaalteadlaste juhtgrupis.

T. A.: Etnoloogia ei ole teisteski maades nii-öelda tooniandev teadus, vaid teadus, mille eeskujude ja meetodite juurde teised distsipliinid aeg-ajalt “tagasi” pöörduvad. 2000. aastate alguses näiteks võis kohati tunnetada seda, et etnoloogias näevad nii humanitaar- kui sotsiaalteadused omamoodi “päästerõngast”. Kui seega rääkida etnoloogia kohast Eesti teadusmaailmas, võib väita, et “oma koht” on kätte võideldud.

Mõeldes etnoloogi rollile ühiskonnas, tahan märkida, et paraku ei paista iga etnoloog ühiskonnale välja kui  etnoloog. Näiteks inimene, kes töötab mõnes teises muuseumis kui ERM või vabaõhumuuseum (neid kahte seostatakse tavaliselt etnoloogiaga) ning loob seal teadmist etnoloogia meetoditega, kuid ühiskond ei näe (ei oska näha) temas etnoloogi. Kuna etnoloogid on oma ettevalmistuselt ja “objektile” lähenemiselt väga hea muuseumiettevalmistusega, soovin siiralt, et muuseumides töötaks rohkem etnolooge ning et ka hariduse tellija sellest aru saaks.

A. J.: Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas peab ilmselt iga humanitaaria või sotsiaalia valdkonna teadus endal pidevalt mingit teravat asja istumise all hoidma ja küsima, milleks mind vaja on. Või vähemalt: kuidas mind vaja on? Mida antakse teoreetiliselt ja metodoloogiliselt ühiskonda ja kultuuri mõtestada püüdvasse diskursusesse? Etnoloogi asi on analüüsida sotsiaalset tegelikkust, mis on sümbolitest paks. Globaliseeruvas maailmas kasvab etnoloogi missioon ühiskonna teravate nukkide väljauurijana üha olulisemaks. Läänes on etnoloogid juba ammu uurimisinstituutidest ja ülikoolidest välja tulnud ning tegutsevad suurtes asutustes, omavalitsustes jne nõustajatena, etnilis-kultuuriliste pingete maandajatena.

T. K.: Kõige üldisemalt uurib sotsiaal- ja kultuuriantropoloog (eelistan seda terminit “etnoloogi” asemel) inimesi. Meie töö on uurida inimesi ja ühiskondi, minevikku ja olevikku, mõista, mis toimub, ja uurimistulemustest ka teistele teada anda. Antropoloogid saavad ühiskonnal aidata mõista iseend ja oma minevikku. Suur osa antropoloogiast on pühendatud inimkonna kui terviku mõistmisele, selle väljaselgitamine, mis on “inimlik” ja mis on kõigile inimestele ühine. Niisuguste küsimuste üle mõtisklevad kõik inimesed ja antropoloogiateadus püüabki neile vastata.

 

Mida peate praegu Eesti etnoloogide kõige viljakamateks uurimissuundadeks?

A. L.: Tugeva asendi on tänapäeval noorema põlvkonna etnoloogide seas võitnud elulugude ning kollektiivse mälu uuringud XX-XXI sajandi ühiskondlike muutuste kontekstis. Teiseks teatud määral ühte koondunud uurimissalgaks võib pidada põhjarahvaste uurijaid, keda huvitavad põhjarahvaste seas toimunud kultuurimuutused kõige laiemas mõttes. Traditsiooniline Eesti etnoloogia peamine uurimisala, esemelise kultuuri analüüs, mille tõttu etnoloogias nähakse läbi huumoriprisma karuäkke- ja õllekapateadust, ei ela just kõige paremini. Kuid viimastel aastatel on selleski vallas märgata taas teatud elavnemist. Eesti etnoloogias on päevakorral palju muidki teemasid, näiteks arusaamad kaasaegsest kodust, eestlaste usuelu, regionaalsed ja etnilised identiteedid, maaelu muutused, eestlaste juriidiline praktika vallakohtute näitel, eestlaste diasporaa nii idas kui läänes, Interneti-kultuur. Tõsist teadust on tehtud Ladina-Ameerikas ning tunnetuslikult kombatud piirkondi Okeaanias, Indias ning Aafrikas.

T. A.: Eelkõige kindlasti mälu-uurimist ning arktiliste kultuuride uurimissuunda. Mõlemad on teoreetilis-metoodiliselt arenenud viljakal interdistsiplinaarsel koostööl ning seetõttu pälvinud nii teadusalavälist laiemat tunnustust Eestis kui ka tunnustust teadusmaailmas laiemalt. ERMis on viimastel aastatel esile kerkinud kultuuriökoloogiline uurimissuund. Veel nimetaksin nõukogude perioodi argikultuuri uurimist, mis kahtlemata on laiema avalikkuse silmis atraktiivne. Esiletoomist väärivad nii kaasaja argikultuuriuuringud kui ka vähemuste ja osakultuuride uurimine.

A. J.: Tegelikult sunnib elu ise peale uusi teemasid ning vanade teemade uusi mõtestusi. Viimasel kümnendil on eesti etnoloogias üheks oluliseks suunaks elulugude, mälu ja kultuuri, mälu ja ajaloo seoste uurimine. Miks just nüüd? Kas enne ei mäletatud? Mäletati ikka – keegi pole midagi unustanud, inimestel on vanad asjad meeles, aga alles nüüd on tekkinud tingimused rääkimiseks, avalikult rääkimiseks. Mitmeid uurimusi, nii etnoloogidelt kui folkloristidelt, on ilmunud migratsiooni teemadel. Eesti etnoloogial on pikaajalised traditsioonid soome-ugri sugulasrahvaste uurimisel – hea, et see edasi kestab.

T. K.: Uurimisvõimalustele kas või põgusalt mõeldes tuleb pähe tohutu hulk teemasid: kuidas võtta vastu “globaalne kultuur” oma kultuuri kompromiteerimata ja kaotamata, majanduskasv ning selle sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud, ühiskonna “taasloomise” viisid, poliitika ja majanduse mõjud keelele, Eesti erinevate kultuuride omavaheliste suhete dünaamika, kuidas eestlased mõtestavad oma minevikku ja tulevikku ja kuidas mõjutavad kultuurilised ja majanduslikud muutused siin elavaid inimesi.

 

Kas ja kuidas erinevad omavahel etnoloogia, kultuuriantropoloogia ja sotsiaalantropoloogia?

A. L.: Mina vaatlen neid termineid sünonüümidena laias mõttes kultuuri uuriva distsipliini või vähemasti paljuski kattuvate erialade tähistamiseks. Samas respekteerin ma kolleegide arvamusi, mille kohaselt on tegemist põhimõtteliselt erinevate lähenemistega kultuuri ja ühiskonna käsitlemisele. Erinevus on kindlasti uurimistraditsioonides, millest need terminid lähtuvad. Kultuuri holistlikul tõlgendusel põhinevat distsipliini nimetatakse angloameerika traditsioonis kultuuri- või sotsiaalantropoloogiaks, Mandri-Euroopa kontekstis peamiselt etnoloogiaks. Peale selle nähakse kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia kujunemise ühiskondlik-poliitilise kontekstina kolonialismi ning kristlikku misjonit, etnoloogia puhul aga rahvusluse diskursuse kujunemist XIX sajandil. Kuigi teatav rõhuasetuste erinevus on tänapäevalgi täheldatav, pole nende erialade omavahelised piirid tõsikindlalt jälgitavad. Antropoloogid ei uuri ammu enam ainult eksootilisi põlisrahvaid, nagu ka etnoloogid pole keskendunud vaid kohalikule kultuurile. Ka uurimismeetodites ei näe ma üksteist välistavaid piire.

T. A.: Lühidalt vastaksin, et erinevus on eelkõige teadustraditsioonis ja ajaloos. Prantsusmaa ja Ameerika teadustraditsioonis näiteks määratletakse etnoloogiat kui antropoloogia osa. Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas on etnoloogial rahvusteaduse traditsioon ning Eesti vastav distsipliin paigutub ajalooliselt sellesse raamistikku.

Muidugi on Euroopa etnoloogia mõjutanud enamikku Eesti etnoloogidest, sest teadusala õpetusele on see meil enim mõju avaldanud.

T. K.: Eesti sotsiaalteaduste mõistmine oli alguses üsna raske, suur osa sellest segadusest oli semantiline. Eriti Ameerika Ühendriikides tähistab “antropoloogia” üldisemat inimest uurivat teadust, millel on neli aladistsipliini: sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia, lingvistika, füüsiline antropoloogia ja arheoloogia. Ilmselt lisandub neile peagi ka geneetiline antropoloogia. Minu jaoks on kõige segadusse ajavam termini “etnoloogia” kasutamine Eestis. Traditsiooniliselt tähendab “etnoloogia” teatud tüüpi sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat, mis keskendub eelkõige materjali kogumisele ja ühiskondade võrdlemisele. Etnoloogia (sõna traditsioonilises tähenduses) on inimeste mõistmiseks kasulikke töövahendeid andnud, kuid pole kaugeltki mitte ainus sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiliste meetodite kogum. Usun, et ka Eestis hakkab terminoloogia peagi muutuma.

A. J.: Üldlevinud arusaama järgi erineb etnoloogia kultuuriantropoloogiast esiteks suuremal määral rõhutatud ajaloolise dimensiooni ning teiseks regionaalse suunitluse poolest. Seega siis uurib kultuuriantropoloogia võõrast ja etnoloogia oma kultuuri. Mis aga on oma – see on üks problemaatiline mõiste, mille vastuolulised juured on erinevates uurimistraditsioonides. Tänapäeval muutuvad piirid etnoloogia ja kultuuriantropoloogida vahel üha ähmasemaks, antropoloogid on oma uurimisvaldkonda jõuliselt laiendanud ka euroopalikesse ühiskondadesse – või on etnoloogid end lihtsalt ümber nimetanud kultuuriantropoloogideks.

 

Lõpetuseks, missugusena näete Eesti etnoloogiateaduse tulevikku?

A. J.: Tänase etnoloogia ülesanne on uurida kultuurilisi seoseid lokaalsete sündmuste ja ühiskonna makroprotsesside vahel. Küsimus, milleks üldse rahvateadust vaja on, on kindlasti õhus. Aga samamoodi võiks küsida kirjandusteaduse, ajaloo, lingvistika jt “pehmete” alade kohta, mida pidevalt kummitab representatsioonikriis: kes uurib, kes kirjutab, kelle kohta, kelle jaoks, milleks? Ma ei ole nõus nendega, kelle meelest teadus on asi iseeneses, suletud maailm, kus valitud persoonid võivad rahulikult pensionieani maksumaksja raha eest oma uudishimu rahuldada, mõtlemata, mis kasu ühiskond sellest saada võiks.

T.A: Kindlasti inim- ja materiaalsete ressursside poolest rikkamana. Loodan, et tulevikus eksisteerivad mitmed tugevad uurimisgrupid, mis aitavad noori teadusse integreerimisel ja toetavad nii neid kui ka kogenumaid uurijaid edasises uurijakarjääris. Siin tuleks märkida, et ERM plaanib noori integreerida mahukamate ja põhjalike, s.t mitmeaastasel uurimistööl põhinevate näituseprojektide kaudu. ERMi juurde on kavas välja arendada visuaalse antropoloogia keskus, sest olemas on vastavad traditsioonid ja kogemused ning rahvusvahelise festivaliga “Maailmafilm” on ERM asunud jõuliselt kasvatama visuaalse antropoloogia huvilist publikut.

T. K.: Antropoloogia eksisteerib suuresti vaid akadeemilises sfääris – kahjuks jõuab meie tegemistest laiema avalikkuse ette väga vähe. Samuti on antropoloogi elukutse valinutel väljaspool teadusmaailma väga vähe rakendusvõimalusi. Kuid see on muutumas. Näiteks Silicon Valleys on Interneti-firmad mõistnud palgalise antropoloogi eeliseid. Antropoloogiateaduse enda sees saab üha ilmsemaks, et ühele aladistsipliinile spetsialiseerudes on suureks eeliseks algteadmised kõigis neljas valdkonnas. See pakub antropoloogile rohkem töövõtteid ning allikaid, mille kallal töötada. Seepärast hakkame niisugust õppekava sisse seadma ka Tallinna ülikoolis, eesmärgiga anda tudengitele võimalus õppida tulevikuantropoloogiat.

A. L.: Näen seda kujunenud võimaluste kasutamise ning valdkondliku avardumisena. Toimub akadeemilise distsipliinina tugevnemine, arendatakse välja rohkem nii Eesti-siseseid kui ka rahvusvahelisi uurimisprojekte, Eesti-sisene koostöö tiheneb etnoloogide seas omavahel ning ka naabererialadega, osaletakse intensiivsemalt rahvusvaheliste kõrgharidusvõrgustike kujundamisel ning noored kasutavad agaramalt globaalseid õppimisvõimalusi, rakenduslik valdkond areneb jõudsalt, potentsiaalne töökohtade arv kasvab. Seega tahan öelda, et tulevikus areneb Eesti etnoloogia/antropoloogia veelgi tõhusamalt kui seni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming