Elusus on kujunemislugu

MIHKEL KUNNUS

Karl Ernst von Baeri (1792–1876) loetuim kirjatükk eesti keeles on kaunis kindlalt vihiku mahtu doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“. See on ühelt poolt mõistetav – kuidas saakski mõni teadusteoreetiline arutlus olla nii üldhuvitav kui üks kõrvaltpilk enesele –, ent sellest on ka kahju, sest see on tõenäoliselt ta kõige aegunum ja väheväärtuslikum kirjutis, mis takkapihta põlistab eestikeelse lugeja teadvusesse meie esindusülikooli suurimast kasvandikust ebarepresentatiivse ja halvas mõttese karikatuurse pildi. Baeri enese sõnadega on sel tööl „umbes sama palju väärtust kui teistel töödel, mis noored kogenematud inimesed kirjutavad – nimelt üsna vähe“(lk 144). Kui vaid tema autobiograafia saavutaks osagi sellest loetavusest! Lausa võrratu oleks aga, kui loetaks juba tõlgitust tema kõnet „Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas rakendada seda entomoloogias?“. Samuti saab mõned pidepunktid olulisemast kätte tema loomingu kõige hilisemast eestindusest, 1830ndatel peetud kõnest „Üldine seadus looduse arengus“. Olgu kiidetud Anti Lääts ja tema suurepärane tõlketöö!

Aga mille pärast Baeri – seda XIX sajandi teadlast – üldse lugema peaks? Selleks on ikka kõige olulisem ja eksistentsiaalsem nähtus üldse – elu! Baeri kirjatööd aitavad heita valgust elu olemusele kõige sügavamas mõttes. Seega iseenesestmõistetavalt ka inimolemusele, inimloomusele. Ning kujutelmad inimolemusest – olgugi et enamikul meist vaikselt sissekasvanud ja sõnastamata – ei tapetseeri ainult eeterlike vaimude vandlitorne, vaid suunavad paljus ka argipoliitilisi hoiakud.

Tsiteerin siin illustratsiooniks ühte Toomas Pauli isiklikumat, otsapidi mälestuste vormi võtnud esseed „Uskumatu Tooma lugu“: „Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi „arengut“ tingib? Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimalik, ning otsima seda, mis on võimalik.“

Kui muudetav on siis inimene?

Küsimus, kui palju on inimene muudetav, on väga mitmeti mõistetav. Kas „inimese“ all peetakse vaikimisi silmas inimliiki, inimühiskonda või inim­indiviidi, kogu inimindiviidi elukaart või mingit lõiku sellest – see on tavaliselt kriitiliselt teadvustamata, ent määrab väga palju. Näiteks rousseaulik jutustus vabana sündinud inimesest ja liialdustesse kalduvad emantsipatsioonilaulud saavad kõlada veenvalt ainult neile, kes peavad tõeliseks inimloomuseks ehk siis intuitiivseks inimese määratluseks sellise nooruki elutunnetust, kes on parasjagu vanemate lõa otsast vabaks rabelenud, ent omaenda laste hooldusorjaks pole veel saanud. Abitul lapsel takistab selle arusaama omaksvõttu puudulik mõistus, vananev või järglaste eest hoolitsev inimene aga tajub sõltuvust teistest ja üksilduse abitust märksa teravamalt.

Samuti paistab hea ja kõneka näitena Hannah Arendti ühiskonnafilosoofia (vt nt essee „Kriisist hariduse vallas“). Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt (siin: baerilikumalt) elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enama kui väga halva metafoorina, mis eksitab rohkem kui seletab.

Baer ütleb otsesõnu, et „[l]oodus paigalseisu ei tunne, vähemalt mis puudutab elavaid organisme. Seepärast, kui usume eluslooduses paigalseisu nägevat, on süüdi selle mõõdupuu väiksus, mida me tarvitame.“ Ent sotsiaalne areng ei saa Baeri arvates kulgeda teisiti kui orgaaniliselt, seega järk-järgult, ning areng saab olla mõistlik vaid siis, kui vajalikud tingimused on täielikult välja kujunenud ja kestnud pikemat aega. Inimliik on väga paindlik – asustab kõrgmäestikke ja orge, kõrbeid ja polaaralasid, pea kõik laiuskraadid on inimasustusega ja elukorraldust toetavad kultuurid on väga erinevad. Seevastu indiviidi paindlikkusega on lood märksa komplitseeritumad. Kui väikelapse ees avaneb võimalike arengustsenaariumide kirev kaardistik, siis märkimisväärseid tagasihüppeid individuaalsel elukaarel siiski teha ei saa.

Iga indiviidi elulugu on kahaneva paindlikkuse lugu. Õppimise sisu terminites „põhiharidus“ ja „elukestev õpe“ on kaunikesti erinev. Pisikestest lasteaia­eelikutest saab vormida kohe väga erinevaid täiskasvanuid, inimene on siin väga paindlik. Näiteks isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt soolisi omadusi ja ka imetoredast pisitüdrukust, kelles särab õigusega suur lapselapselootus, võib saada hoopis turjakas viljatu jõmm, kui ta satub näiteks keskkonda „Ida-Saksa­­maa kergejõustikukoondis“ (NB! Geeni­järjestus sealjuures ei muutu!) ning kui see juba juhtunud on, siis tagasi tava­pärasema naise elurajale enam ei saa. Nagu ei saa tuhandeid tööta jäänud hiliskeskealisi kaevureid koolitada ees­istumise ajaks Euroopa Liidu ametnikeks ja pärast omakorda kellekski muuks.

Arenemisasutused

Baeri eluloo teeb nii huvitavaks ja väärtuslikuks suur plussikomplekt. Esiteks: tegu on tõeliselt silmapaistva suurvaimuga täiesti globaalses mõõtkavas; teiseks: tema kutsumuslik uurimissuund – indiviidi arengulugu ja selle seos keskkonnaga kõige laiemas mõttes – kattub antud juhul objektiga; kolmandaks: tema lokaalsus on juhtumisi meie kodukohas, ta kuulub meie kodulukku. Raamat on kirjutatud enda 50 aasta juubeliks, tähendab, tagasivaatav pilk on tippvormis arenguteadlase oma ning eraldi tasub siin esile tõsta ta väga head ja detailitäpset mälu. Oma arengutingimused suudab ta rekonstrueerida alates väga varajasest lapsepõlvest, samuti kirjeldab põhjalikult haridusteed alates koduõpetajatest ja lõpetades ülikoolidega. Lõikude kaupa võib välja tuua tsitaate, mille aktuaalsus ei ole sugugi kahanenud.

Näiteks meenutab ta, et päris väiksena teda tavapärase kooliõpetusega ei koormatud, lugema õppis pigem hilja ja meenutab võrdlevalt varaküpseks praetud õpetlase Karl Witte elulugu: „Ei tea, kas tulevane professor oli oma isale rõõmsa noorpõlve lühendamise eest ka tänulik, kuid ma kahtlen selles. Selline sõgedus on õnneks haruldane, ent pahatihti utsitavad vanemad lapsi liialt palju õppima ega taipa, et suur sund ei tekita õpirõõmu. Ja kui puudub rõõm, siis pole õpilastelt palju loota – ka see, mis õpitud, läheb peagi kaotsi“ (lk 30).

Heade sõnadega meenutab Baer Tallinna rüütli- ja toomkooli, kus „[s]eisuslikest vahedest või eelarvamustest polnud juttugi. Õpetajad ja kuraatorid olid siis kindlalt seda meelt, et õpilased on ikka õpilased, keda tuleb hinnata teadmiste ja võimete järgi“ (lk 71) ning kuidas talle seal „avaldasid väga soodsat mõju kaks asjaolu. Koduga võrreldes pakkus kool ja linn mulle hoopis rohkem raamatuid. Eriti soodsalt mõjus see, et koolis oli meil sarnaste huvidega noorukite ring“ (lk 73).

Meenutades teeb Baer ohtralt esseistlikke kõrvalepõikeid ning annab nõu, näiteks et „inimesse ei tohi suhtuda kui vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Inimeses on peidus eeldused, mida on tarviis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiks puhkeda. See nõuab aga üldarendavat hoolitsust. Seega oleks ilmne anakronism, kui tulevasele elukutsele pannakse liigset rõhku mõttetöö arvel – iseärnis nooremates klassides, kus koolipingis istuvad veel puhkemata pungad, kelle kohta ei või ka kõige kogenum koolmeister teada, mis neist ükskord saada võib“ (lk 97). Väga tänapäevaselt mõjuvad ka mõtted pedagoogide ja haridusfunktsionäride vahekorrast: „Kui kuratooriumi ja pedagoogide vaated üksteisest liiga palju lahknevad, siis võib see tõsiselt mõjutada kooli käekäiku. Selliste konfliktide vältimiseks ei oska ma anda muud nõu, kui et kooli tuleb võtta võimalikult häid ja tublisid õpetajaid ning seejuures ei maksa ka palgaga koonerdada. Kuratoorium peaks usaldama pedagoogide pädevust ja kogemusi“ (lk 85).

Samuti võib mürgiselt resümeerida, et juba toona õitses vaim pigem ülikoolide administratiivsüsteemi kiuste kui toel, näiteks meenutab Baer: „Enne kaitsmist ja doktordiplomi kaitsmist pidin vastavalt eeskirjadele läbi tegema veel ühe suurema laibalahkamise operatsiooni. Laipu polnud aga anatoomikumis saada. [—] Asjatult püüdsin selgitada, et mul pole ju olnudki võimalust operatsioonikursust kaasa teha ja ja ma ei tahagi opereerijaks saada. Dekaan ei tahtnud sellest midagi kuulda; seadus pidavat kehtima kõigi jaoks. Niisiis jooksin nagu näljane kaaren linnas ringi, et leida mõnd surijat. Ühest sõjaväehospidalist leidsin haige, kes heasüdamliku sõjaväearsti kinnituse kohaselt pidi surema kahe päeva pärast. Tudeng pidi ju vana praktikut ometi uskuma! Kindluse mõttes arvestasin kolme või nelja päevaga ning lasin väitekirja kaitsmise kuupäevaks märkida 24. augusti. Kuid haige ei olnud ka selleks päevaks veel surnud. [—] Mees, kelle surma ma suure igatsusega ootasin, suri alles 26. või 27. augustil, päev pärast seda lõikasin tal jala maha ning lasin selle kohta anda endale tunnistuse, pärast aga pidin Balki presideerimisel sooritama veel eraldi operatsiooni“ (lk 145) .

Millal algab inimese elu?

See küsimus tundub nii mõistlik, et üks meie praegu tegusamaid biolooge, Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets on võtnud vaevaks kirjutada sellele küsimusele vastuseks põhjaliku ülevaateartikli (Akadeemia, 2008, nr 8). Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671). Sellele artiklile järgnenud diskussioon Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr 1), kus Vooglaid süüdistab Maimetsa mitmes akadeemilises patus ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seemne- ja munaraku ühinemine.

Et katoliku taustaga Vooglaid kaitseb (eelkõige aborditemaatika tõttu) sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb diskussiooni just nimelt see, et igati ilmaliku Maimetsa positsioon on milleski sarnane. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on kaunis konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord (või täpsemini – kõik, kes me praegu Maal elame, oleme ühest algusajast pärit).

Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algusest Maimets räägib, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on võimetus loobuda elust kui kristliku hinge sekulaarsest ekvivalendist. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

Siin on vaja tähele panna, et uue indiviidi tekkel pole bioloogiliselt relevantne ei inimese ega elu mõiste! Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liigimääratlus ja seega on sel tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi eri etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene. Samuti ei ületata paljunemisprotsessis kordagi elusa ja eluta piiri, ei ole mingit hetke, kus ainekogumile järsku „elu sisse puhutakse“. Toimub lihtsalt elusate rakkude ühinemine, pärilikkusaine rekombineerumine ja siis omakorda jagunemine ja jagunemine. Kusjuures tuleb tähele panna, et viljastatud munarakk võib ka pärast viljastumist hargneda mitmeks organismiks (ühemunamitmikud).

Von Baer nägi meie paljunemisprotsessi sugulust taimsega väga selgelt: „Aga kui võrsete ja muna[rakku]de vahel pole olulist erinevust, siis ei saa ka kõiki paljunemisi pidada absoluutselt uute olendite sündimiseks, vaid juba olemasolevate eluprotsesside jätkumiseks – võrse iseseisvub lihtsalt hiljem, muna aga varem“ (lk 288). Tõsi, organismi, indiviidi alguse küsimus pole küsimus liigi piirist, pole küsimus eluta ja elusa piirist, vaid küsimus iseseisvuse, ontogeneesi autonoomiast. See autonoomus ei ole kuidagi kvantifitseeritav või loendatav, vaid ühtlaselt kasvav ning selle maksimum sõltub liigist ja elutingimustest. Kusjuures inimisend saavutab autonoomia rekordaeglaselt, ei ole mõtet teda võrrelda suurte rohusööjatega, kes platsentast välja astudes kohe rohtu näksivad või munast kooruvate röövikutega, kes ei vaja mingeid eluõpetusi elukogenumatelt generatsioonidelt. Õigusega on inimlast nimetatud keha­väliseks looteks – võib kujundlikult öelda, et pärast sündi on nabanöör eeterlikum ja perioodilisem, toitub ta ju nüüdki emaihust, kuigi hingab iseseisvalt.

Enamikul meist on ettekujutus, et paljunemises tekivad loendatavad elud, organismid, mis on „otsekui veemullid, mis pole üksteisega seotud. Aga see mõte tekib üksnes inimese ja kõrgemate loomade pealiskaudsest vaatlusest, sest tõeline eluseos läbib tegelikult kõiki järelpõlvi ning kogu jada võib võrrelda pigem kokkusõlmitud nööriga. Viljastamine nimelt ei tähenda uue moodustamist, vaid ümberkujundamist, see on vaid kasvamise erivorm, organiseerumise alamatel astmetel on see osa kasvamisest.“ Tõepoolest, hulkrakulisus ja suguline paljunemine on nii vanad evolutsioonilised leiutised, et nende mehaanika on meil taimedega sama. Niisiis, uue inimese paljunemine pole järjekordse autonoomse (surematu) hinge sisenemine seemne- ja munaraku ühinemisel, vaid pigem üle käte läinud võrsumine, üsnagi taimne protsess.

Mis siis see indiviid on?

Daniel Dennett näitab raamatus „Darwini ohtlik idee“, et evolutsioon on suurepäraselt modelleeritav algoritmina. Tõsi. Ma ütleksin, et Dennett on hiilgavalt täitnud mõtteharjutuse püüda seletada evolutsiooni ja elu nii, nagu elusorganismid poleks elus. Sellel teoorial on ainult üks, aga see-eest ületamatu puudus – see ei vasta tõele. Kuidas ma sellist ülbet hinnangut põhjendan? Ega eriti saagi. See on see koht, kus veendumus kasvab välja, nagu William James ütles, sellest kõige võimsamast eeldusest, mida filosoofilistes aruteludes üldse ei mainitagi, nii-öelda filosoofilisest tempermendist, meie isikupärasest viisist lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet.

Kui filosoof Peter Singer jõuab kohani, kus tunneb, et peab argumenteeritult tõestma, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu, siis teeb ta džentelmenliku žesti: „Lugejad, kelle tavamõistus ütleb, et ka loomad kannatavad, võivad eelistada selle osa vahelejätmist ning liikuda edasi leheküljele 79, kuna vahepealsetel lehekülgedel ei tehta muud, kui kummutatakse seisukohta, mida nad ei jaga.“ Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, s.t seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip.

„Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ – „Sest ta tundub nagu mina.“ Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes saabki elusorganismi modelleerida kui algoritmilist masinat, aga üldiselt jäetakse see epistemoloogiline buldooser siiski oma teadvuse ees seisma ning siis hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise suurprobleemi ees. Baeriliku pilguga vaadates on teadvus loomse virgeoleku spetsiifiline erivorm (mis inimindiviidil pole püsiv – see lülitub välja magades – kolmandik elust! – ja on näiteks keemiliselt mõjutatav lausa taimse koomani), mis on sama sujuvalt ja mitmekesiselt evolutsioneerunud nagu kogu väliselt vaadeldav elurikkuski. Et mitte seda seisukohta von Baerile inkrimineerida, pean tunnistama, et dennetlik analüütiline vaimufilosoofia, mis jändab kujutlustega ajust purgis või kardab, et internet või liiga kiire arvuti hakkab ise mõtlema, tundub mulle hüpertroofiana sellest kognitiivsest puudest, mis vajab pikka formaalset tõestust, et kõhtu pussitatud koer tunneb valu, mitte ei krigise nagu kell, millesse on sattunud liiv.

Kui ma ennist näitasin, et baerilik vaade elule naerab välja küsimuse „millal algab inimene?“, siis võib jääda mulje, et Baer eitab üldse individuaalsust. Tegelikult on muidugi vastupidi. Baer jätab seesmise subjektsuse ka teistele organismidele, lihtsalt subjektsus on protsessuaalne entiteet, mis on seotud eluvormi iseseisvusega, mitte elususega. Lõppeks Baer ju avastas imetaja muna. Baer mitte ei võta inimeselt hinge, vaid jätab selle kõigile elusorganismidele, jätab kõigile seesmisuse, kogemis- ja valikuvõime ehk elu fundamentaalsed tunnused. See vaade on õhtumaise teaduse peavoolule nii võõraks jäänud, et seda aksioomina võttev Valdur Mikita peab end väljendama vigurdades ja keel põses. Näiteks „Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne.“ Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Kalevi Kull. Baeri kõrval on teoreetilisele bioloogiale (ja biosemiootikale) tohutu panuse andnud teinegi kohalik baltisakslane – Jakob von Uexküll. Tema loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis põhjendab, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, hing. Tunne aukartust elu ees!