Ene Mihkelsoni kirjutamisest

Aija Sakova

Mõtted, mis tekkisid Märt Väljataga arvustust “Ma müüsin su, sa müüsid mu” (Sirp  25. V) lugedes.  

Usun, et Ene Mihkelsoni tekstide analüüsimisel ei ole mõistlik lähtuda tavapärastest romaanile esitatavatest nõuetest. Seepärast ei taha ma päriselt nõustuda Märt Väljataga analüüsis esitatud seisukohaga, et “Ahasveeruse une” perekonnasaaga oleks võinud jääda asetamata panoraamsesse konteksti. Mina mõistan neid omavahel loomulikult põimuvate osadena, mis romaani kirjutamise motiividest lähtuvalt lähevad sujuvalt üksteiseks üle.

Olen veendunud, et Mihkelsoni romaanide võlu ja mõju pääseb täiel rinnal esile siis, kui lugeja võtab vaevaks minajutustajaga tema retke(de)le kaasa minna. Seda teekonda, mis viib ühtviisi nii ajaloo- kui ka inimpsüühika sügavustesse, iseloomustab kõige tabavamalt valu.

Sügav isiklik valukogemus on kirjutamise ajendiks: valu, mida põhjustavad okupatsiooni lõhutud perekondlikud sidemed ja ajaloohämarustes hõõguvad (perekondlikud) reetmised. Samuti selle äratundmine, kuidas kaasaja inimesed, aga ka ühiskond laiemalt, ei ole oma käitumistes ja otsustes vabad, vaid seotud mineviku kuritegudega.

Valu on ühtlasi ka see, mida minajutustaja kogeb, kui ta perekondlikke minevikusündmusi lahti harutab, sest mida sügavamale ta kaevub, seda ohtlikumaks olukord ta enda jaoks muutub. Uurides perekondlikke käitumismustreid ja nende ajendeid, tungib ta samaaegselt järjest sügavamale iseenda mälestustesse ja kogemustesse ning muutub seda haavatavamaks.

Seepärast ei olegi imestada, et “Ahasveeruse uni” on kirjutatud mit­mes isikus, mina ja tema pideva (kaitsva) dialoogina. Samuti on “Ahasveeruse unne” kirjutatud keha pained märk mälutöö valulikkusest. Sest inimese keha ei ole ju tema teadvusest lahutatud, vaid reageerib omal moel uutele (taasavastatud) teadmistele. Mitte ilmaasjata ei tõde romaani minajutustaja, et arutluste selgushetkeks on alati lühis ja mitte loogiline järeldus. Ju annavad ka lõputud uned, mis ei puudu ka “Katkuhauast”, võimaluse lühise tekkeks, sest unes ei ole ajaloo eri tasandid, nagu ka ruumid ja maastikud, üksteisest eraldatud, vaid võivad omavahel põimuda ning sujuvalt üksteiseks üle minna.

Kindlasti on selle jälgimine lugejale raske, kuid vaid siis, kui ta tahab eest leida selget süžeed, mitte ei lase tekstil tungida endasse. “Ahasveeruse une” mälestuskildudest ja unedest läbi põimunud kirjutusviis ei tohiks olla võõras inimesele, kes on ka ise ühel või teisel hetkel olnud sunnitud oleviku, mineviku ja tuleviku tegude läbipõimitust tajuma.

Usun, et on täiesti normaalne, kui lugeja Ene Mihkelsoni tekste lugedes tunneb, et ta valutab, et tal on raske. Seepärast ei ütleks ma ka, et “Ahasveeruse unes” on jutustamisviisi ja jutustatavate sündmuste raskus tasakaalust väljas. Pigem on nad täpselt sellises vahekorras, mis selle teksti kirjutamise hetkel oli kirjutaja ja käsitletava materjali vahel võimalik ning vajalik. Minule kui lugejale on see suhe nauditav (olgugi et samal ajal painav) ning esimese hooga tundsin sellest “Katkuhauas” puudustki.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming