Erarahastamine ja energeetika tulevik

Erakondade lubadused teadus- ja arendustegevuse ergutamiseks

URMAS VARBLANE, ERKKI KARO

Viimastel aastatel on koos olnud mitmeid poliitikuid, ametnikke, teadlasi ja ettevõtjaid ühendavaid töörühmi ja aruteluringe teadus- ja arendustegevuse (T&A) rahastamise ja korralduse parandamiseks. Teaduste akadeemias, haridus- ja teadusministeeriumi töörühmades, teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames, sh eelmise aasta novembris riigikogus toimunud konverentsil „Eesti teadus meie riigi kestlikkuse hoidjana: väljakutsed ja võimalused“, on poliitikutele edastatud justkui sõnum: „mis toond on meid siia, see edasi enam ei vii“. Vaja on teadus- ja arendustegevuse süsteemi struktuurseid ümberkorraldusi ennekõike ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning teaduse sotsiaal-majandusliku mõjususe tugevdamiseks. Kuid ilma rahastuse kasvuta ei kannata Eesti T&A süsteem tõenäoliselt järjekordset raha ümberjagamise reformi välja. Head teadlased lähevad lihtsalt minema.

Kas erakondade valimislubadused on seda sõnumit arvesse võtnud?

Kes on teadlased ära kuulanud? Pea­aegu kõik erakonnad, v.a Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, on oma valimisprogrammis pühendanud kõrgharidusele ja teadusele suhteliselt suure osa. Kõik need erakonnad nõustuvad praegu kehtiva „Teadmistepõhise Eesti“ strateegia ja peaeesmärgiga suurendada T&A rahastamist kolme protsendini SKTst (sh riik suurendab rahastust ühe protsendini ning loob stiimuleid ja võimalusi erarahastuse kasvuks kahe protsendini). Samuti on kuulda võetud teadlaskonna killustatud, projektipõhise riikliku rahastuse probleeme. Pea kõik erakonnad lubavad praegust süsteemi tasakaalustada, suurendades baasrahastamise osakaalu. Hea on ka mitme erakonna soov luua paremad tingimused teadlaste järelkasvule – Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond lubavad suurendada doktoranditoetust 80 protsendini keskmisest palgast (ka Reformierakond lubab doktoranditoetusi suurendada, kuid jätab arvud täpsustamata).

Samal ajal ei ole teaduse rahastamise suurendamise puhul tegemist kuigi suurte lubaduste ja programmiliste muudatustega. Juba kolmandat „Teadmistepõhise Eesti“ perioodi järjest räägime samast eesmärgist, kuid alates 2009. aastast kuni 2015. aasta alguseni ei ole riiklik (loe: mitte Euroopa Liidu tõukefondide põhine) teaduse rahastamine suurenenud (inflatsiooni arvesse võttes on hoopis vähenenud). Skeptilisemad teadlased või teadusest hoolijad võiksid seega poliitikutega kohtudes küsida: kas tõesti? Millal ja mille arvelt teaduse rahastamise kasv tuleb? (Jõudmine ühe protsendini SKTst tähendab teaduse rahastamise kiiremat kasvu kui SKT-l.)

Kes on ettevõtjaid kuulanud? Samamoodi on peaaegu kõik erakonnad võtnud üheks prioriteediks ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning (riigi majanduse huvides) tehtavate rakenduslike uuringute korralduse parandamise. Vabaerakond pakub välja üsna tervikliku vaate ettevõtete ja ülikooli koostöö edendamiseks: „Loome kahepoolse motivatsioonisüsteemi teaduse ja ettevõtluse koostööks. Arendame välja mõlemale osapoolele kasutatava andmebaasi teaduse võimaluste (laborid, spetsialistid, õppekavad jms) ja ettevõtete vajaduste (praktikakohtade pakkumised, tööjõuvajadused, arengusuunad jms) valdkonnas.“

Leidub ka konkreetseid ettepanekuid. Näiteks Sotsiaaldemokraatlik Erakond pakub välja: „Erakapitali tõhusamaks kaasamiseks teadus- ja arendustegevusse loome riikliku teadusosaku. Osakut saab taotleda konkreetsete teadus- ja arendusprojektidega tegelev ettevõte.“ Ega IRLi soovitus palju erine: „Rahastame ülikoolide teadustööd osaliselt ettevõtjate kaudu ehk eraldame innovatsiooni toetamiseks mõeldud raha ettevõtjatele, kes tellivad teadusasutustelt teenuseid.“ Lisaks räägib IRL tehnoloogiapaktist, mis tuleks sõlmida era-, avaliku ja kolmanda sektori vahel, et tuua rohkem noori tehnoloogiavaldkonna erialadele õppima ja töötama. Kui Reformierakonna soov luua ülikoolide ja ettevõtete koostöö soodustamiseks „Euroopa riikide parimaid kogemusi arvestades lisamotivaatoreid erakapitali kaasamiseks teadus- ja arendustegevuse rahastamisse“ on üldsõnaline, siis idee algatada „arvestatava auhinnafondiga ideekonkursid Eesti teadlastele ja ettevõtjatele ärilahenduste leidmiseks millenniumiprobleemidele (globaalne rahvastikukasv, vananemine, kliimamuutused ja migratsioon, ressursidefitsiit, ebavõrdsus jm)“ on juba Euroopa hea praktika ülevõtmine.

Heakskiitu väärib siin see, et mitu erakonda hakkab üle saama senisest lihtsustatud arusaamast, millised on riigi võimalused „oma“ T&A asutuste ja ettevõtete koostöö soodustamiseks.

Kes lubavad teadus- ja arendustegevuse kilbile tõsta? Euroopa T&A poliitikas on rahastusperioodil 2014–2020 tekkinud uus paradigma: investeeringud teadus- ja arendustegevusse peavad olema selgemalt suunitletud, peab toimuma nutikas spetsialiseerumine ning ka suurem keskendumine n-ö ühiskonna megaprobleemide (grand challenges) lahendamisele. Kõik erakonnad lubavad siin suuremat pühendumist. Kui „Teaduse“ peatükkides on see tihti pigem üldise lubadusena leppida kokku nutika spetsialiseerumise valdkondades (IRL) või suurendada nendes valdkondades rakendusuuringute rahastamist (Reformierakond), siis programme tervenisti lugedes leiame muude teemade alt valdkondi, kus erakonnad lubavad konkreetselt teadus- ja arendustegevust tähtsustada või isegi suurendada rahastust.

Reformierakond lubab seda teha meditsiiniuuringutes ning pühenduda ka tulevikuvaldkondadele, nt taastuv­energia. Keskerakond rõhutab põllumajandust, toiduainete töötlemist, kaitsevaldkonda (viimast rõhutavad ka rohelised). Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubab toetada rakendusuuringuid põllumajandusmaastike kaitsealuste liikide säilimiseks ning arendada välja taastuvenergia innovatsioonisüsteem. Kõige põhjalikumalt on suutnud prioriteete sõnastada ja ka sisuliselt põhjendada IRL, kes tähtsustab loodusvarade, põllumajanduse, energiasektori teadus- ja arendustegevuse potentsiaali.

Eranditult kõik erakonnad lubavad ka hoida-toetada-tugevdada eestikeelset kõrgharidust ning teadus- ja arendustegevust.

Viktoriiniküsimus: kellelt tuleb selles valdkonnas kõige konkreetsem lubadus – suurendada „Eesti Keele Instituudi eelarvet vähemalt 50%, sest tegemist on maailma ainsa teadusasutusega, mis arendab eesti keelt“?*

Kes lähevad teadus- ja arendus­tegevuse poliitika pärast tülli? Üldistatuna võib öelda, et valimisprogrammid on kehtiva „Teadmistepõhise Eesti“ suundade ja eesmärkidega kooskõlas. Ainsana on töö jätnud tegemata EKRE. Vabaerakond ja rohelised on suutnud oma üldised suunad ja eesmärgid küllaltki hästi edasi anda. Riigikogu neli suurt erakonda on läinud kõige detailsemaks, osaliselt seetõttu, et võrreldes uute tulijatega ollakse lähemal poliitika ajamisele ja ametkonna igapäevategevusele ning osatakse häid juba töös olevaid või töösse minevaid ideid oma programmi loominguliselt üle võtta. IRL on opositsiooniaastat hästi kasutanud ning suutnud pakkuda kõige analüütilisema seisukoha (millega valija ei pea muidugi nõustuma).

Kui enamik erakondi lubab strateegia teostamist (valija otsustada on, kes on lubaduse täitjana kõige usaldusväärsem), siis ainult Reformierakond lubab, et „algatab Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“ eesmärkide täpsustamise“, kuid ei täpsusta, mida on vaja täpsustada. Seega, jälle hea küsimus, mida valmisdebattides ja kohtumistel riigikokku pürgijatelt küsida.

Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et teadus- ja arendustegevuses on vähemalt kaks põhimõttelist valdkonda, kus erakondade vahel võib tekkida sisulisi vastandumisi.

Üks selliseid valdkondi on küsimus teaduse ja kõrghariduse seostest ning kõrghariduse rahastamisest. Reformi­erakond lubab kaaluda erarahastamise tagasitoomist kõrgharidusse, seega vastanduda IRLi tasuta kõrghariduse mudelile. See omakorda võib aga teki­tada probleeme teaduse ja kõrg­hariduse eesmärkide sidumisel, sh üli­koolide vastutusvaldkondade, dublee­rimise jms küsimustes.

Teine suuremaid võimalikke konfliktikohti on energeetika- ja põlevkivisektori tulevik, sest on erakondi, kes näevad seal olulist potentsiaali (nt IRLi rõhuasetus põlevkivisektoris õlitööstuse arendamisele), kuid enamik erakondi näeb põlevkivis pigem keskkonnaprobleemi kui unikaalset, kodumaiselt kontrollitud-juhitud ja suure arengupotentsiaaliga väärtusahelat.

* Vastus: Keskerakond.