Erinevus ehmatab

Toomas Paul

William James, Usulise kogemuse mitmekesisus. Uurimus inimloomusest. Tõlkinud Indrek Meos, toimetanud Siiri Ombler. Ilmamaa, 2013. 514 lk. Erinevus rikastab. Mida rohkem partnereid ja poose, seda uhkem. Kuigi, ega erilist vahet ei ole, kumm on kumm. Kes tahab tutvuda praegusest steriilsest plastmaailmast millegi tõepoolest erinevaga, võiks võtta ette William Jamesi uurimuse inimloomusest Indrek Meose suurepärases tõlkes. Näiteks – keskaja pühakute püsikaaslased olid tüütud täid. Assisi Franciscuse lambanaha kohta loeme, et „pühaku kaaslane tõstis selle riideeseme tihtipeale lõkke kohale, et seda puhastada, selgitades, et ingellik pühak ise ei pidanud täisid vaenlasteks, vaid hoopis hoidis neid enda läheduses, kandes au ja uhkusega neid taevaseid pärleid oma riietes” (lk 319). Eks ole – praeguste lemmikloomade pidajate ja loomakaitsjate maitsest erineb see ehmatavalt.

Tegemist on 1902. aastal Edinburghi ülikoolis peetud kahekümne Giffordi loenguga. Suur osa on pikad, vahel mitmeid lehekülgi täitvad väljavõtted usundite loojate ja reformijate autobiograafiatest, mida psühholoog kommenteerib. Halastamatult – näiteks kveekerite religiooni rajaja George Foxi kohta ütleb ta, et kuigi kõik, kes temaga kokku puutusid, alates Oliver Cromwellist kuni vangivalvuriteni, näisid tunnustavat tema hiilgavat vaimujõudu, oli ta ometi „oma närvikava poolest psühhopaat, pesueht détraqué” (lk 22).

Ebanormaalsuste vaatlusel on see eelis, et nad isoleerivad vaimuelu teatud elemendid ning võimaldavad viimaseid uurida, ilma et tavapärane ümbrus neid varjutaks. Nad mängivad vaimuanatoomias sama rolli mis skalpell ning mikroskoop keha anatoomias. Selleks, et asjast õigesti aru saada, peab seda uurima nii tavapärases keskkonnas kui ka sellest eraldatult ning tutvuma kõikvõimalike variatsioonidega.

Selgub, et usuliidritel esineb psüühilist hälbelisust rohkemgi kui teistel geeniustel, neile on eranditult omane kõrgendatud emotsionaalne tundlikkus. Tihti on nende siseelu vastuoluline ning nende päriskaaslaseks melanhoolia. Dégénéré supérieur on inimene, kellel on tavalisest raskem oma „katusealust” korras hoida ning ree peal püsida (lk 181). Ent emotsionaalsus on moraalse tundlikkuse eeltingimus; talle on omane jõulisus – see aga on moraalse tarmukuse olemus; talle on sümpaatsed metafüüsika ning müstika – see avardab tema huvisid kaugemale meelelise maailma pealispinnast. „Ongi loomulik, et just seesugune inimene juhib meid religioosse tõe juurde, universumi äärealadele. Kõik see jääb igavesti varjatuks filisterliku närvikavaga, endaga rahul oleva inimese jaoks, kes on uhke oma tervise üle ning tänab taevast, et iga tema rakuke pakatab heaolust” (lk 39).

Kui on olemas selline asi nagu kõrgemast reaalsusest lähtuv inspiratsioon, siis Jamesi hinnangul võib just neurootiline temperament olla sellise inspiratsiooni peamine tingimus. Erakordne intellekt näib seisnevat peamiselt sarnasusassotsiatsiooni võime kõrges arengujärgus. Kas „haige geenius” Uku Masing rikastas või risustas eesti kultuurmaastikku?

Usutunne tähendab indiviidi elu absoluutset avardumist ning uute jõuallikate lisandumist. Me näeme Jamesi florileegiumis, kui lõputult kirglik võib olla religioon oma avaldumisvormides. Nagu armastus, raev, lootus, auahnus, armukadedus, nagu üldse iga instinktiivne impulss lisab ta elule veetlust, mis ei ole ratsionaalselt või loogiliselt millestki muust tuletatav. Seda lummust, mis on kui kingitus – füsioloogid väidavad, et organismi kingitus, teoloogid, et Jumala armu kingitus –,

kas on või ei ole. On inimesi, kellele selline lummusest osasaamine ei ole tõenäolisem kui käsu peale armumine.

Nagu aneemiline organism ei võimalda inimesel ka kõige parema tahtmise juures olla tüüpilise sangviiniku kombel muretult elurõõmus, nii võib mõni inimene vaid imetleda ja kadestada teiste usku, kuid ei saavuta kunagi seda vaimustust ja rahu, mida naudivad selleks sobiva temperamendiga tüübid. See võib olla ka ajutine võimetus, mõni sulab hiljem üles ja avaneb religioossetele tunnetele. Just säärased juhtumid panevadki mõtlema, et äkiline pöördumine on ime. Seni, kuni neid juhtumeid on, ei saa rääkida inimeste lõplikust liigitamisest.

Religioossete elamuste võimalikkus näitab, et universum on palju mitmetahulisem, kui seda peab võimalikuks ükskõik milline sekt – olgu see või teadus. Mis muud on siis meie verifikatsioonid kui mitte kogemused, mis on kooskõlas meie mõistuse loodud teooriaga? Kuid miks peaksime eeldama, et vaid üks ja ainus seesugune teooria võib olla tõene? Maailma võib mõista erinevate teooriate valguses ning inimesed mõistavadki maailma igaüks isemoodi. Miks ei võiks maailm olla niivõrd keerukas, et koosneda paljudest üksteisega põimunud reaalsustest, mida tuleb ka erinevalt käsitleda?

Jamesi arvates saab tegelikult tõestada väga väheseid asju. Tõesti, 2+2=4, valge erineb hallist vähem kui mustast jms, need on kindlad tõed, kuid nad räägivad abstraktsete ideede vahelistest seostest. Hume’ist lähtudes nimetatakse neid analüütilisteks tõdedeks. Muudes valdkondades peame piirduma vaid usutavusega. Faktid võivad olla kooskõlas vastandlike emotsioonidega, sest sama fakt võib eri inimeste ning ühe ja sama inimesegi puhul eri aegadel esile kutsuda täiesti erinevaid tundeid. Pole olemas loogilist seost fakti ning tunnete vahel, mida see fakt ajendab. Praktiliselt on igaühe reaalne maailm, iga indiviidi toimiv maailm kokkupandud maailm, milles kombineeruvad lahutamatult objektiivsed faktid ja emotsionaalsed väärtused.

Kuigi seda ei olnud tal kavas meile esitada oma raamatus, võime usulise kogemuse mitmekesisuse hulka lisada ka William Jamesi enda oma. Ta on tõeline relikt. Sajand tagasi leidus veel selliseid. Richard Dawkinsi teatel: „Tänapäeva Briti teadlaste hulgas kerkib alati esile kolm nime, mis kõlavad mõnusa tuttavlikkusega justkui vanemosanikud mõnes dickenslikus advokaadibüroos: Peacocke, Stannard ja Polkinghorne. [—] Religiooni kaitsekõnelejate pingutusi silmapaistvate usklike teadlaste leidmiseks ilmestab kerge meeleheitehõng, mis tekitab tünnipõhja kraapimist meenutava õõnsa tunde.”

Kuidas siis sai olla aus teadlane ja samal ajal uskuda Jumalat, s.t loota, et universumil resp. elul on mõte? Tunda põhjalikult inimloomuse veidrust ning ometi olla usklik mitte oma mõtlemisvõimest hoolimata, vaid just terase mõistuse tõttu? See on võimalik, kui ei olda stsientist, vaid alandlik agnostik. „Ma tõesti ei usu, et meie või üldse keegi surelik inimene võiks meie käsitletavas religioonivaldkonnas mingil hetkel jõuda absoluutse tõeni” (lk 345).

Jamesi arvates on religiooni puhul pragmaatiline käsitlus kõige adekvaatsem. „Ma ei tea, mida kujutavad endast spetsiifilised jumalikud faktid lahus tegelikust energia juurdevoolust usu või palve seisundis. Mina olen aga valmis tegema panuse uskumusele, et nad on olemas. Kogu mu haridus suunab mind veendumuse poole, et meie praeguse teadvuse maailm on vaid üks paljudest olemasolevatest teadvuse maailmadest ning et need teised maailmad sisaldavad kogemusi, millel on ka meie elu jaoks tähendus. [—] Olles truu sellele uskumusele, näin ma säilitavat rohkem tervet mõistust ja tõde.” Ja lõpetab: „Kes teab, äkki võib inimeste truudus oma isiklikult eelistatud uskumustele siin maa peal aidata olla Jumalal tegusalt truu oma kõrgematele eesmärkidele?” (lk 523).

Täitsa pöörane mõte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming