ERM: Pärast Rahva Muuseumi uue hoone valmimist Raadil

Enriko Talvistu

Võtta sõna veidigi kahtleva suhtumisega Eesti Rahva Muuseumi (ERM ) uue hoone ehitamise koha pealt Tartusse on võrdeline enese hukkamisega selles väikeses Tartu linnas. Seda teemat juba varem arhitektuuri seisukohalt käsitlenud, ei tundu mulle elusolek enam väga kindla ettevõtmisena. 

Meenub veel see aeg, kui 1988. aastal läks tookordne ERM i (siis veel etnograafiamuuseumi) direktor, habe õrris, toonasest EPA saalist (praegu kaitseliidu maja) rahva eesotsas rongikäiguga Raadi mõisa maadele. Kolme erinevat värvi kandsid muinsuskaitse päevade raames kolm Eesti Üliõpilaste Seltsi liiget. Pärast  tuli see koosolek EÜSi maja ette, kus need kolm värvi üheks lõimiti. Oma sõnavõtus EPA aulas mainisin juba tookord, et mõistlikum oleks uue muuseumi ehitamine, mitte vana mõisa hõllanduslik taastamine; see mõte kadus aga rahvusliku sõnamulina sekka lihtsalt ära. Aeg oli selline. Niipalju siis varasematest märgetest. Aga Raadi jäi paljudele kauaks meelde. Eesti muuseume asuti virtuaalselt looma kohe pärast krooni tulekut. Alul tehti kunstimuuseumi  ning seejärel rahvamuuseumi arhitektuurivõistlus. Muud muuseumid võisid oodata. Kumu on üldse esimene muuseumiks ehitatud hoone eesti kultuuriruumis ning ERM saab olema järgmine. Igasugune liialdamine siinjuures betooni ja kellu teemadel jäägu kellegi härra Langi kapsaaeda.       

1993. aastal kodumaisel arhitektuurivõistlusel võitnud kahe noore pärnakast arhitekti  Ra Luhse ja Tanel Tuhali töö „Põhja konn” leidis igati tunnustamist, aga ehitusvõimaluste puudumisel jäi selle teostamine venima. Oma panuse andsid siia pead tõstnud muinsuskaitsjad, kes tähtsustasid üle puumaju Toomeoru veerel ning lõid kõikvõimalikke bürokraatlikke tõkkeid, et takistada muuseumi ehitamist sellele kohale.       

Edasist asjade kulgu on mõnes hiljutises kultuurisaates käsitletud arhitektuurse arengu demokraatliku kuluna, aga ega see tegelikult ikka ei olnud nii. Üks ERM i direktor läks poliitika maile ning tema asemele tulnud etnograaf tegeles rohkem oma lemmikute – Okeaania pisihõimude või siis Lääne-Eesti usulahkudega.  Marika Valk Eesti Kunstimuuseumi direktrissina otsis samal ajal Kumu ehituseks võimalusi ning saavutas oma eesmärgi, mille eest talle keegi eriti tänulik polnud.     

Mingil hetkel tekkis varade tagastamisprotsessi käigus Eestis kiiresti vajadus vabastada Tartu Nevski õigeusu kiriku ja Pauluse kiriku ruumid, kus olid aastakümned tegutsenud  spordimuuseum ja Eesti Rahva Muuseum. Spordimuuseumi ruumidele leiti asendus vabanenud Tartu postimaja näol; arhitektuurivõistlusel võitnud projektist realiseeriti küll vaid pool. Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekt tammus paigal. Andrus Ansipi juhitud linnavalitsusel oli aga varnast võtta asendusvariant, mida soovitas ilmselt rahvuslik-konservatiivsete vaadetega muuseumi majandusjuhatajast Raadi fanaatik. Et kui juba poola restauraatorid  tegid korda osa Raadi mõisa müürist ning väravahoone, siis võiks ju sealseid tallidelautade seinu kasutada kirikutes paiknenud muuseumi hoidlatena. Tehti hädainvesteering, mis pööras lõplikult otsustamise Raadi kasuks ning uue hoone projekt kesklinnas vajus unustuse hõlma. Siin ei saa rääkida mingist asukoha demokraatlikust otsustusprotsessist. Nüüd on läbi uue hoone arhitektuurivõistlus ja projekteerimisfaas ning tagantjärele  rusikatega vehkimisest pole mingit kasu. Kõik eriarvamused jäävad minevikku. Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamine projekteeritud kujul Raadile on otsustatud ning vajab vaid kiiret teostamist. Vastasel juhul väsib nii muuseum kui ka auditoorium ning see suure sisulise potentsiaaliga üritus jääb kiduma ning vajub lihtsalt ära. Seda uut hoonet on aga vaja Tartule ning kogu Eesti muuseumiasjandusele nagu õhku. 

Omaette „agad” tekivad aga edasistes  protsessides, mis toimuvad pärast uue hoone valmimist. Ennustamine on küll tänamatu töö, aga katsun siiski mõelda kahele probleemiasetusele. Esiteks mõju Tartu linna planeeringule ja arengule ning teiseks mõju Eesti Rahva Muuseumi kohale ja tegevusele eesti muuseumimaastikul. Muuseumi praegune direktriss, endine ajakirjanduse uurija ja õppejõud Krista Aru teab ilmselt üsna täpselt, missugustele nuppudele vajutada avaliku arvamuse ja riiklik  poliitiliste otsuste kujundamisel. Eesti Rahva Muuseumi viimine Tartu linna piirimaile, keset endise sõjaväe lennuvälja kuumaastikku ei ole linnaehituslikult pädev seisukoht. Mõne suurema linna mõõtkavas oleks sinna ju tõepoolest kesklinnast jalgsikäigukski vähe maad, Tartu on aga väike linn, mille territoriaalseid arenguvõimalusi elanike arvu silmas pidades kusagilt ei paista. Teisest linna otsast vaadatuna on ju põllumajandusmuuseum  Ülenurmel lähemalgi, aga rada sinna on rohtunum kui ootaks. Ma ei ole kuigi veendunud selles 1930ndate hõllanduses, kus Raadi mõisa park heiastub kui tartlaste armastatud ajaveetmiskoht. Ega Kumu asukohtki pole toonud seda külastusedu, mis sel oleks võinud olla, kui see oleks ehitatud lähemale Tallinna linnasüdamele. Vähemalt Tartus seisame me selle probleemi ees, et mitmete tõmbeehitiste kesklinnast väljaviimise järel ei jää sinna muud  kui tõmbetuul ja autotranspordi transiit.   

Tulevikus algab tõenäoliselt Eesti Rahva Muuseumi uue hoone „kontidele liha ümber  kasvatamine”. Juba on kavandatud selle vahetusse lähedusse linnahall. Räägitakse samuti kaubanduslikust Põhjakeskusest analoogselt Lõunakeskusega linna teises servas. Ajalooarhiivi hoidlad on juba seal ning nüüd pole arhiiv rahul oma Liivi tänava veerul asuvale hoonele pelgalt juurdeehituse tegemisega ning plaanitakse kogu arhiivi väljaviimist samuti Raadi veerele.   

Uue Eesti Rahva Muuseumi hoone valmides jäävad tühjaks Raadile endiste abihoonete seinte vahele välja ehitatud kaasaegsed hoidlad või ma eksin, arvates, et muuseumi kogud mahutatakse uue hoone enam kui kolmekümnele tuhandele ruutmeetrile? On olnud arvamusi (seda tavaliselt meediaintervjuude tasemel), et nendesse vabanevatesse hoidlatesse võiks kolida teiste Tartu muuseumide ruumipuuduses  vaevlevad kogud. Õnneks näevad kunsti-, linna- ja spordimuuseum esialgu oma asukohta siiski linna südames, kusjuures ükski muuseum ei taha oma näitusepindadega eksisteerida kollektsioonide hoidlatest lahus. Muuseum ehitisena on sama keerukas organism nagu raketitehas, kus eri osade koospaiknemine annab tuntava efekti. Seda püüab tõestada uus Eesti Rahva Muuseumi hoone isegi. Endise etnograafiamuuseumi vana nime  taastamisega Eesti Rahva Muuseumiks saanud asutuse puhul on ilmselt ähmastunud ka muuseumi identiteedi määramine. Võimalik, et selline üldmuuseum – igaühele midagi – ongi muuseumi arengu tulevikumudel. Mis siis, et pärit aegadest, kui seoses rahvusriikide tekkega Euroopas oli muuseumide areng alles lapsekingades ning suudeti luua vaid üks muuseum kõigi eriteemaliste kultuurilooliste kogude jaoks. Eesti Rahva Muuseumi kogud  jaotati pärast viimast sõda nelja muuseumi vahel: kirjandusmuuseumisse, Tartu linnamuuseumisse ning kunstikogud saadeti osalt Tartu, osalt Tallinna kunstimuuseumidesse. Järele jäi etnograafia elik rahvakultuur. Viimase tõlgendamine kipub üsna suures osas kattuma ajaloomuuseumi, põllumajandusmuuseumi, vabaõhumuuseumi ja kohalike maakondlike ja linnamuuseumide esitlus-, uurimis- ja kogumisainesega.     

Viimaseks näiteks oli meediakära saatel toimunud Eesti viimase taksofoni mahamonteerimine  ja ERM i kogudesse toimetamine. On see siis nüüd ka tehnikamuuseum? Kas kollektsioonide ainese kaupa jaotamine on edaspidi kaduvik ning uurija-vaataja ei teagi edaspidi, et näiteks kunst on kunstimuuseumis? Eestis kiputakse viimasel ajal kaunis kergesti paljusid esitlusasutusi muuseumideks nimetama. Ühelt poolt on mitmed etendusasutused nagu Ahhaa-keskus või Tallinna nukumuuseum või mitmed pisimuuseumid,  mis keerlevad ühe asja näitamise ümber. Teiselt poolt on kirjandusmuuseumiks nimetatud arhiivraamatukogu, mis tegelikult on kõigi arhiivi tunnustega asutus. Võib-olla see ongi uue ajastu muuseumide arengusuund, kus kogude kui tutvustamist nõudva materjali kõrval on vaja rohkem etendust (et mitte öelda show’d) ning olemasolevate ekspositsioonivõimaluste (ruumidefinantside) ärakasutamist publikuarvukuse  nimel. Pole seda näinud mujal ilmas eriti. Seal jagunevad muuseumid endiselt erialati: kunstimuuseum näitab kunsti, tehnikamuuseum tehnikat ning etnograafiamuuseum rahvakunsti ja käsitööesemeid. Ilmselt olen siinjuures vanamoodne ja eksin. Kumu saal on kujutava kunsti väliste ürituste odava toimumiskohana ehk suuremgi publikumagnet kui näitused, mida saaliürituste külastaja sageli ei viitsigi väisata.       

Aga juba on kuulda olnud, et uue Eesti  Rahva Muuseumi hoone valmides tuleks hakata tegelema endise Raadi mõisa varemete taastamisega. No tule jumal appi! Polnud see Raadi mõisahoone mingi arhitektuuri- ega kunstilooline tippnäidis, mille varemetest ülesehitamiseks peaks lagunevate Alatskivi, Sangaste, Riisipere, Kolga ja teiste mõisapärlite kõrval eesti kultuuri piskut raha raiskama. Räägitakse ka Raadi mõisa parki peaaegu et botaanikaaia tegemisest (vähemalt raadiointervjuudes on  kõlanud, et taotletakse selleks linnalt toetust, kuna uue muuseumi ehitamise rahast ehitatakse ikkagi uus hoone), kusjuures ei puudu ka taluarhitektuuri, eesti rahvamuistendite (nt „nelja tee ristil täiskuu ööl” jne) ja põllukultuuri näited. Meil aga on olemas originaalne vabaõhumuuseum, on olemas põllumajandusmuuseum, on olemas Tartu ülikooli botaanikaaed ja lõppude lõpuks Toomemägi. Viimastele kuluks Tartu omavalitsuse kassa tugi praegu rohkem  ära kui selle suunamine veel olematu Raadi pargi rajamiseks.   

Need on küsimused, mis kerkivad väite – mamma Kiirt tsiteerides – „Nüüd, kus me niipalju juba kahju oleme kannatanud …” kõrvale, nii et Eesti Rahva Muuseum tuleb valmis ehitada, maksku mis maksab. Veidi ettepoole vaatamine kuluks aga samuti ära, enne kui Tartu linnavalitsuses tehakse justkui demokraatlikult ära mõni planeeringuline ja eelarveline otsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming