ERR ja meelelahutus

Indrek Ibrus

ERRi kui ristmeedialise organisatsiooni meelelahutusportaali positiivne mõju kohalikule kultuuritööstusele tulnuks selgelt kavandada: kuidas hakkab see toetama noori muusikuid, filmiloojaid jt? Lehed andsid kuu aja eest teada, et Ekspress Grupi juhatuse esimees Gunnar Kobin olla kultuuriministrile kirja kirjutanud. Olla kaevanud, et nüüdseks juba paar kuud tegutsenud ERRi uus meelelahutusportaal võib võtta erameedialt leiva. Kultuuriminister vastas kenasti, et ERRi internetitegemised pole tema võimupädevuses, ekspresslased peavad kirjutama uue kirja ERRi nõukogule. Sellest, kas on kirjutatud, pilte veel maalitud ei ole, kuid vahel on saadud ka lihtsamalt. Paari aasta eest seletasid grupi omanik Hans H. Luik ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, et Raadio 2 kui meelelahutusraadio vajalikkusest on raske aru saada. Veidi hiljem võttiski ringhäälingunõukogu uus koosseis Raadio 2 letti ning raputas õige kõvasti – kuni muusikavaldkonna eestseisjate vastuseisu tõttu kanalile ajapikendust anti. Tuletagem meelde, et peamiseks vastuväiteks oli, et Raadio 2 programmipoliitika toetab uut muusikat: uusi bände jm tärkavaid popkultuuri andeid. Küsimus, kas ERR üldse peaks nõnda kultuuritegijatele õla alla panema, on veel siiski lahtine: mõne nädala eest levis uudis, et ringhäälingunõukogu ei toetanud valitud kultuuriürituste (näiteks Nargeni festival) eetrissejõudmist koos sponsorlogode palistusega. Nõukogu liikmete enamuse arusaam on, et tuleb minimeerida ERRi mõju reklaamiturule. Nende eeldus on, et kui sponsorlogod jäävad ETV kanalitel näitamata, ruttab Tõnu Kaljuste Schibstedile või MTG-le ülekandeid tegema ning viimaste leivakannikas saab nõnda siiski päästetud – ja et see üks Eesti riigile hea asi on.

Võtkem kokku: ühendav lüli kõigi nende kriitikamomentide vahel on küsimused, kui palju võib ERRi väljundkanalites olla meelelahutust ja kas sel meelelahutusel või ka kultuuril on seal mõni laiem mõju- ja kasutegur ning, lõpuks, kuidas see kasutegur nõnda kindlalt vankri taha saada, et see „turgude” peenikesi balansse kogemata uppi ei aja. Selle küsimuste puntra lahtiharutamiseks võtkem esmalt osisteks nood eelkirjeldatud üksikjuhtumid. Kõigepealt meelelahutusportaal Menu. Sissejuhatuseks tuleb märkida, et problemaatika pole uus, vähemalt mitte rahvusvahelises plaanis. Küsimus, mil määral võib avaõiguslik meedia veebis meelelahutusturgu sekkuda, on suuremates riikides, seal, kus rahad ja panused suuremad, ammu läbi vaieldud ja vastavate regulatsioonidegagi maha saadud. Meie ringhäälingunõukogu Briti analoog BBC Trust viib juba pikemat aega läbi BBC teenuste nn avaliku väärtuse teste (public value tests), millega hinnatakse, kuivõrd kaalub veebiteenuse sotsiaalkultuuriline kasulikkus üles turul sekkumise negatiivse mõju.

Ka Saksamaal peab iga uue sisupakkumise avalikku väärtust hindama vastav komisjon. Lisaks on seal viimase Rundfunkänderungstaatsvertrag’iga üsna detailselt paika pandud, mida avaõiguslikud ringhäälingud veebis teha tohivad. Muu seas ei tohi nad pakkuda kohalikke uudiseid ega ka detailset tarbijainfot, näiteks majutusteenuste reitinguid. Oma uudissisu ja ka toodetud telesarju ei tohi nad hoida kättesaadavana kauem kui vaid üks nädal ja muud sisu kuni kolm kuud. Ning kindlasti ei tohi nad teha kättesaadavaks filme, mis pole nende endi toodetud. Eesti meediatarbija, kes saab ERRi veebiportaalis juurdepääsu peaaegu kogu rahvusringhäälingu arhiivile ning saab ETV2 veebisaidil vaadata põnevaid välismaiseid dokumentaalfilme ja kvaliteetsarju, on ülejäänud Euroopa taustal igati „või sees”.

Rõhutagem seejuures, et need uued regulatsioonid on ennekõike internetikesksed. Kui tele- ja raadiovallas käis konkurents aastakümneid vaid väheste valitud turuosaliste vahel (need kas said eetrilitsentsi) ja seda rangelt reguleeritud turul, siis konvergentses ja seni üsna vähe reguleeritud internetiruumis käib kõigi sõda kõigi vastu. Sellel suurte võimaluste maal valitseb jätkuvalt kullapalavik, oma jao tahavad kätte teenida paljud, muu hulgas ka endised trükimeedia impeeriumid. Kuna turg on seetõttu väga täis, on suure raha tegemine keeruline, enamik üritajaid jääb tühjade kätega. Sellest ka püüded maksumaksja rahaga turgu sekkuvatele avaõiguslikele ringhäälingutele päitsed pähe panna. Ja seda nüüd ka Eestis, kus masu tulemusena ja reklaamituru hajumise tõttu on eraringhäälingud nõrgas positsioonis.

Pingete pärast netisisuäris on ka ERRi meelelahutusportaali näidatud seni kui vaid veebikeskset probleemi. Ometi, väidan ma, on tegu siiski laiema küsimusega, kuivõrd saab meelelahutus olla üldse avaõigusliku teenuse osa. Seletan: täna on Eesti Rahvusringhääling reaalselt ristmeediaorganisatsioon. ERRil on nelja tüüpi väljundkanaleid: televisioon, raadio, veeb ning mobiiliseadmete rakendused. Neist viimased (rakendused) on küll ülejäänud kolmega ühendatud automatiseeritult, eraldi toimetuslikku tööd esiotsa ei panustata, kuid tehnilises ja funktsionaalses plaanis on tegu eraldivõetava väljundkanaliga. Nii mobiilirakendustes kui ka veebis taaskasutatakse sisu, mis on algupäraselt muudele kanalitele toodetud. Selles kontekstis on just veeb omandanud teoreetikute keeles tiitli „metameedium”: seal koondatakse kõigi muude kanalite sisu ja sidustatakse uuel moel, „seletatakse efektiivselt üle” ka ülejäänud kanalite sisupakkumised jms. Ning ennekõike veebis saab tagada juurdepääsu juba eetris olnud sisule – kõigile huvilistele ja alatiseks. See tähendab, et need maksumaksjad, kes õigel ajal televiisori ette ei jõudnud, ei jää lõpuks millestki ilma. Kuna „veebieeter” on suhteliselt odav, saab seal tekitada erikeskkondi ka mitmesugustele nišihuvidega auditooriumidele, näiteks teenindada teadushuvidega kodanikke, koondada sinna kõigi kanalite pealt kokku temaatilised uudised ja saated. Ja kui inimene kord juba teadusuudiste nimel ERRi veebilehestikku on jõudnud, püsib lootus, et ta vaatab samas keskkonnas veel ringi, loeb näiteks tasakaalustatud sõnumeid poliitelust või tutvub kultuuriuudistega.

Sama loogika on ka Menu tüüpi meelelahutusportaalide taga – koondada ja fookustatult pakkuda. Kui tuletame meelde, et noorem põlvkond ERRi tele- ja raadiokanaleid vaatama ei kipu, ent internetis tunneb end koduselt, on see üsna loogiline samm. On selge, et kui kasvavalt põlvkonnal avaõigusliku teenuse tarbimise harjumust ei teki, võib olla hiljem keeruline seda nii eestikeelse kui ka pisut kvaliteetsema ajakirjandussisu manu ahvatleda.

Lisaks, meediaökonoomikas on üks kesksemaid mõisteid „mitmekülgsussääst” (economies of scope). See tähendab, et teatud ressursside korral (näiteks koolitatud töötajad, tehniline võimekus ja intellektuaalomand) avanevad ettevõttele/institutsioonile mitmesugused uued n-ö sünergiavõimalused: olemasolevat intellektuaalomandit ümber pakendades või edasi arendades on võimalik jõuda uute auditooriumikontaktideni ja sestap ka tuluvoogudeni. ERR küll uusi tuluvooge ei otsi, aga Eesti rahvast, kus iganes nad ei asuks või millist meediaplatvormi ei kasutaks, peab ta teenindama küll ja selleks ka nendeni jõudma. Kui ERRi telekanalid on meelelahutussisu juba tootnud, oleks strateegiliselt rumal ja sisuliselt maksumaksja raha raiskamine lasta sel eetrihetkedesse ära kaduda seda veebis asjakohaselt välja pakkumata. Nii saab meelelahutusportaali teket vaadelda kui ratsionaalset majandamist, efektiivsust, mida lisandunud paari veebitoimetaja palk suuremat ei vähenda.

Ja sellega taandubki kõik taas küsimusele, kuivõrd on meelelahutuslik sisu vajalik ERRi üldtoodangus, kõigil kanalitel. Kui naasta siinkohal avaõigusliku meediateenuse ajaloo juurde, siis Sir John Reith, maailma esimese vastava teenuse ehk BBC looja, sõnastas juba 1920ndatel oma uue organisatsiooni eesmärgina „harida, informeerida ja lahutada meelt” – printsiip, mille võttis üle enamik institutsionaalseid analooge teistes riikides. Loogika selle eesmärgilise triaadi taga on, et avaõiguslik teenus peab olema universaalne ehk relevantne enamikule auditooriumi gruppidele ning et tervikliku programmipoliitika kontekstis ei saa üks toodud eesmärk teiseta, ahvatlevaid uksi programmi tarbimiseks peab olema rohkem kui üks. Seda enam, et see, mis on ühele grupile meelelahutuslik, võib teisele olla vaid kergelt tüütuvõitu „informatsioon” ja vastupidi.

Kui täpsustada, on küsimus õigupoolest selline: millist meelalahutust ERR peaks pakkuma ja mis peaks seejärel otsapidi jõudma ka Menu portaali? Tuletagem veel kord meelde, et Raadio 2 puhul, mis ka ju paljuski meelelahutuskanal (seejuures rahuldab see küll erisuguseid kultuurilisi nišihuve), leiti, et selle raadiojaama ülesanne on kultuuriloome kontekstis paljuski ka eksternaalne: peale auditooriumi teenindamise toestada ka kohalikku muusikatööstust, s.t tutvustada noori autoreid ja väiksemaid tegijaid, mitut masti uuenduslikke kultuuriloojaid.

Selle näite varal jõuamegi küsimuseni, et milline tegevus „turgudel” oleks ERRi puhul põhjendatud? Uuemate arusaamade kohaselt tuleks avaõiguslikke meediaorganisatsioone vaadeldagi kui kultuurituru teatud tugiorganisatsioone. Seega, mitte kui ühe agendina turul sekkujat, vaid kui institutsiooni või platvormi, mis turgu koordineerib, sel paremini talitada aitab. Ja „paremini” tähendab siin ka paremate tulemustega – et see kultuur ja kunstiloome, mis me kodanike või tarbijatena oma ekraanidele saame, on lõpuks ühel või teisel moel kvaliteetsem.

See tähendab, et ERR kui praegu Eestis audiovisuaaltootmisklastri teatud vedurinstitutsioon peab oma rolli selgemalt mõtestama, peab senisest hoopis suunatumalt olema toeks – ja mitte ainult noortele bändidele, vaid ka filmitegijatele, teatraalidele, kunstnikele jne. Ta peab olema justkui omamoodi inkubaator, mis head tegijad ära tunneb ja areenile toob. Sealt edasi peab turg juba ise hakkama saama. Nii nagu jõuavad Raadio 2-s tuttavaks tehtud popartistid kõiksugu „überhitt-raadioisse” viimaste aktsionäridele pensionilisa välja teenima, peab avaõiguslik rambivalgus ka muude kunstivaldkondade innovaatoreid ja nende ümber talitavaid „tootvaid struktuure” edasi aitama.

Loomulikult käib sellise eesmärgistatuse ja sekkumispoliitika õigustuse juurde küsimus, millist turgu eelistada. Turud võivad olla vastandlike huvidega ning ühe toetamine võib kahjustada teist. Toodud viisil eesmärgistatud ERR tooks ehk eluvaimu muusikaturule, teadliku tellijana hoiab ERR elu sees ka audiovisuaaltootmise sektoril, ent oma tegevusega võib ta leiba näpistada erakanaleilt (kellega auditooriumi ülevaloldud tundide pärast konkureeritakse). Kuigi uue ringhäälingunõukogu osa liikmeid on olnud ERRi sponsorteadete lubamise osas kindlameelsed erakanalite reklaamimonopoli kaitsjad, pakun ma, et kätte võiks jõuda aeg hakata küsima, milline turg on rohkem kaitsmist väärt. Lihtsustatult öeldes: kas telekanalite reklaamimüügi turu hea tervis on olulisem kui Eesti enda muusikaturu oma? Loomulikult ei ole sellised vastuolud kunagi otsesed, aga ka sellised dilemmad tuleb asjakohase meediapoliitika väljaarendamisel arvesse võtta.

Sestap on põhjust pakkuda, et ERRi kogu tegevuse hindamist avaliku hüvena tuleks ka Eestis hakata teostama, kuid teha seda ehk veidi avaramalt, kui seda praegu ka näiteks Inglismaal tehakse. Rahvusringhäälingu tegevuse sotsiaalmajanduslikku mõju tuleb hinnata senisest laiemalt ja seejuures muu hulgas küsida, et kui meelelahutus või sponsorteated teatud turuosalistelt osaliselt leiva võtavad, siis millised teised tegijad oma leivale seetõttu veidi enam võid peale määrida saavad.

Sellise analüüsi sisseseadmine peaks ka ERRile andma selgema signaali, et iga tegu, iga uus sekkumine, mis nad ette võtavad, peab olema avaõigusliku teenuse perspektiivist läbi mõeldud, teo kvaliteet avaliku hüvena peab olema selge, sotsiaalmajanduslikud mõjud samuti. Viimatise kaasuse kontekstis pidanuks selgemalt kavandama ka ERRi kui ristmeedialise organisatsiooni meelelahutusportaali positiivse mõju kohalikule kultuuritööstusele, küsima, kuidas hakkab see platvormina toetama noori muusikuid, filmiloojaid jt. Mõtlema kuidas hakkab see seda tegema ERRi kõigi väljundkanalite koostöös.

Ja lõpuks, ääremärkusena: kuigi erameedia esindajad on viimasel ajal süüdistanud ERRi rahaga luhvtitamises ja kõnelnud ERRi tugevnemisest, siis tegelikult on ka ERRi eelarve paremate aegadega võrreldes selges miinuses. Teisisõnu ei tulene pingeolukord mitte niivõrd ERRi tugevnemisest, kui pigem erameedia veel järsemast nõrgenemisest. Ja kas ei või selle häda vastu rohuks olla pigem viimastele mõne pehme maksupoliitilise instrumendi allaseadmine? Vahetuskaubana kvaliteedi ja demokraatlise mitmekesisuse tagamise eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming