ERRi nõukogu lõpp

Olukorda, et riigi rahakoti peal aetakse suurt ja kohati poliitilise mõjuga asja ilma võimaluseta seda suunata, on poliitikutel olnud ilmselt raske taluda.

INDREK IBRUS

Et kõik ausalt üles tunnistada, pean alustama sellest, et kandideerisin mõni nädal tagasi ERRi nõukogu ekspertliikme kohale. Kuid armas lugeja, isiklikku on järgnevas vähe. Hetkeline puutumus nähtusega aitas lihtsalt selle üle veidi võimendatult järele mõelda.

***

Peamine äratundmine viimastel nädalatel toimunust puudutab habitus’t – kui lihtsalt me harjume ja lepime valitsemise kommetega, mitmesuguste uusustega, mis on samas põhimõtteliselt kurjast. Antud juhul ERRi „valitsemise“ (siin: vaste ingliskeelsele governance’ile) politiseeritusega.

ERR on eriline asi kultuuriministeeriumi haldusalas. Ministeeriumi eelarves moodustab ERRi osa suurima iseseisva tüki – 35,5 miljonit eurot. Võrdluseks: kogu Eesti film saab riigi kontrollitud erinevatest kaugastest kokku 9,6 miljonit. Samas ei ole ministeeriumil ERRi üle otse erilist kontrolli. Ja seda mõistagi põhjusel, et kogu iseseisvusperioodi kuni viimase ajani on Eesti pidanud kinni Euroopas üldiselt jagatud avalik-õigusliku meedia sõltumatuse printsiibist.

Ent riigikogu viimatiste valimiste järel tekkis erandlik olukord, kus lisaks olemasolevatele tunnustatud ekspertidele liitusid ERRI nõukoguga poliitikutena Heidy Purga, Mihkel Raud (pildil) ja Kalle Muuli. Nii tekkis üle tüki aja situatsioon, kus nõukogu näis juhatusele võrdse partnerina – nõukogu võiks ERRi arengut ka sisuliselt juhtida.

Mihkel Maripuu / PM / Scanpix

Olukorda, et riigi rahakoti peal aetakse suurt ja kohati poliitilise mõjuga asja ilma võimaluseta seda suunata, on aga riigil ja poliitikutel olnud ilmselt üsna raske taluda. Sestap oli ehk ootuspärane, et Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon viis 2006. aastal kultuuriminister Raivo Palmaru käe läbi ellu uuenduse: ERRi nõukokku hakkavad kuuluma ka poliitikud – igast riigikogus esindatud erakonnast üks esindaja.

Hoolimata noist siis ERRi nõukokku tekkinud poliitikutest on siiski olnud kaua lahtine, kas poliitiline mõju eksisteerib. Pigem on ERRi nõukogu peamine roll olnud hariduslik: kui kuni kümmekond korda aastas kogunev nõukogu saab juhtkonnalt süsteemseid ülevaateid praktilisest meediateost, saavad selle liikmed ERRi arengu osas veidi targemaks ja saavad seda teadmist edasi anda ka kolleegidest erakondlastele. Teistpidi kasulikku suhet – vajalikku eriteadmist ERRi toovaid nõukogu poliitilisi liikmeid – on olnud vähe. Enamasti on erakonnad oma suhtumist ERRi näidanud, saates sinna täiesti valdkonnakaugeid kaasvõitlejaid. Sellest on tulenenud anekdootlikud juhtumid, kus poliitik ERRi nõukogus üsna ilmselt ei saa aru, kuhu ta on sattunud. Näiteks tuntud lugu, kuidas Rahvaliitu esindav Villu Reiljan pahandas ERRi uudistejuhiga „Reporteris“ näidatud loo pärast Eesti ilusaima lehma valimisest.

Ent riigikogu viimatiste valimiste järel tekkis erandlik olukord, kus lisaks olemasolevatele tunnustatud ekspertidele Mart Luigele ja Krista Arule liitusid nõukoguga poliitikutena Heidy Purga, Kalle Muuli ja Mihkel Raud. Kuivõrd Krista Aru sai ka ise riigikokku, liitus ERRi nõukoguga ka Malmö ülikooli professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt, osalusmeedia ekspert, kel head teadmised meedia rollidest ühiskonnas, sellest, mida inimesed meediaga teevad ja mida see nende elus tähendab. Nii tekkis üle tüki aja situatsioon, kus nõukogu näis juhatusele võrdse partnerina – nõukogu võiks ERRi arengut ka sisuliselt juhtida. Organisatsioon hõiskas.

Pärast Mihkel Raua lahkumist saatsid sotsid nõukogusse küll valdkonnakauge Kalvi Kõva, kuid muud vangerdused hoidsid taset. Kalle Muuli asemel liitus IRLi esindajana endine ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja, kel ajakirjandus­spetsiifilised eetilised dilemmad hästi selged. Nõukogus olid ekspertidena veel keerukate investeeringute aegu selge funktsiooniga rahandusspetsialist Rain Tamm ning mõnevõrra ebaselgema funktsiooniga suhtekorraldaja Agu Uudelepp.

Eelmise perioodi probleemidena saab veel esile tuua perioodi, kui Mart Luik oli Postimehe peatoimetaja ehk online-meedia ajastul ERRi otsese konkurendi juht. Kuigi huvide konflikt oli ilmne, Luik ise tagasi ei astunud ja tema reformierakondlastest toetajad riigikogus ei pidanud samuti vajalikuks teda tagasi kutsuda.

See kõik oli eelmäng praegusele. Kuid kas või seesama Mart Luige juhtum osutab, et isegi kui huvide konflikt on ilmne, kui ERRi ei juhita seetõttu parimal moel, poliitikud kas lihtsalt ei hooli või ignoreerivad seda erakonnapoliitilistel põhjustel.

Sel taustal julgen väita, et kui viimastel nädalatel on ennekõike arutatud kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgese nõukokku määramist, siis see on vaid laiema probleemi – politiseerimise – üks sümptom. Sest praeguseks on laekunud piisavalt informatsiooni, kuidas viimatine määramine käis. Tegu oli üsna sirgjoonelise poliitilise, valitseva koalitsiooni sõlmitud kokkuleppega, kus iga erakond „sai“ nõukokku oma soovitud esindaja.

Kuigi oma avalduse olid kirjutanud 11 asjatundjat, Eesti endised ja praegused meedia- ja ajakirjandusjuhid, mitmed akadeemilise taustaga eksperdid, kultuurikomisjoni koosolekul neid kuuldavasti eriti ei arutatudki. Iga koalitsioonierakond tuli lihtsalt oma eelistusega. Kultuuriminister surus sotside abil läbi oma kantslerit. IRL soovis sõbralikku suhtekorraldajat Agu Uudeleppa. Ning Keskerakond veelgi sõbralikumat kirjandusprofessorit Rein Veidemanni. Eesmärk paigutada ERRi nõukokku oma inimesed ja püüda seal seeläbi midagi kontrollida, on läbipaistev.

Siit peame jõudma küsimuseni, kas selline praktika on lubatud. Euroopas loob avalik-õiguslikku meediat puudutavaid käitumisnorme ennekõike Euroopa Nõukogu. Selle meedia ja infoühiskonna juhtkomitee töötab välja soovitusi, millega täpsustatakse inimõiguste konventsiooni artiklit 10 ning mille kinnitab ENi ministrite komitee. Artikkel 10 käsitleb sõnavabadust kui inimõiguste olulist komponenti. Seda laiendavad ENi soovitused sõnastavad, mida tähendab sõnavabaduse tagamine puhul, kui riigid otsustavad pidada avalik-õiguslikke meediainstitutsioone.

Seni on need öelnud stabiilselt alati üht: kui riik on otsustanud avalik-õiguslikku meediat pidada, peab ta tagama selle sõltumatuse poliitilisest, majanduslikust ja riigivõimust. Veelgi enam, riik peab omalt poolt tegema kõik (nn positiivne kohustus), et ei tekiks isegi sellise mõjutamise riski. 2006. aastal vastu võetud rahvusringhäälingu seadusega on Eesti aga kõiki neid soovitusi ja seeläbi ka Euroopa inimõiguste konventsiooni jõudsalt rikkumas.

Siit peame aga ikkagi jõudma uuesti tagasi küsimuseni, kas peame sellisest õigusaktide vastuolust end häirida laskma, kui praktikas mõjutamise märke ei ole. Sest kuigi poliitikud on nõukogus, on neid igast fraktsioonist vaid üks ning huvid on neil piisavalt erinevad, et ERRi tegemisi kooskõlastatult mõjutada. Vastus sellele on, et kaua see tõesti näis nii, kuid viimastel kuudel on see ettekujutus kokku kukkunud. Kui 2006. aastal oletati, et riigikogu kohtade jaotus on põlistatud nelja vahel, seati nõukokku vastukaaluks samuti neli eksperti. Kuid viimastel valimistel sai riigikokku lausa kuus erakonda ning sellega said poliitikud ERRi nõukogus selge ülekaalu. Nüüd, nagu äsja nägime, üritatakse politiseerida ka sõltumatute asjatundjate kohti.

ERRi otsene poliitilise mõjutamise katse leidis aga aset üsna hiljuti meie kõigi silme all. ERRi peadirektori valimisel ERRi nõukogus sai Allar Tankler teises voorus seitsmest vajalikust häälest kuus. Tanklerit ei toetanud EKRE esindaja Martin Helme, Keskerakonna esindaja Marika Tuus-Laul ja Vabaerakonna esindaja Krista Aru. Ja nad ei toetanud teda mitte professionaalsust puudutavatel, vaid ideoloogilistel põhjustel – Tankler oli Eesti Ekspressi peatoimetajana väljendanud EKRE ja Keskerakonna paarisrakendile talumatult liberaalseid seisukohti ning Vabaerakonnal oli vimm seoses Tankleri aastatetaguse tööga Res Publica heaks. See aga, hea lugeja, tähendab, et teoorias sõltumatu avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni juht valiti poliitilistel ja ideoloogilistel alustel. Peadirektori valimine on iga nõukogu koosseisu kõige olulisem otsus ja seda tehes leidis aset ERRi otsene poliitiline mõjutamine – väärtuskonservatiivsed erakonnad ja poliitilised oportunistid püüdsid minimeerida liberaalset maailmanägemist ERRi juhtimises.

Seejuures tuleb täheldada, et ERRi nõukogu oli peadirektorit valides üsnagi paralüseeritud: poliitilised liikmed olid saanud eelistuste suhtes oma koduerakonnalt selged käsulauad ega saanud dünaamiliselt muutuvas olukorras enam paindlikult reageerida. Ehk veel kord: riigikogu määratud inimesed, kelle vastutada on meie riigi üks olulisimaid kultuuri- ja meediaorganisatsioone, ei olnud oma otsustes iseseisvad, nende otsused olid erakondlikud. Leidis aset avalik-õigusliku meedia poliitiline mõjutamine.

Niisamuti nagu äsja kultuurikomisjonis: valikud tehti fraktsioonide koosolekul ja mitte kultuurikomisjoni ühises arutelus. Ei arutatud, milliste professionaalsete oskuste ja teadmiste spekter peaks ERRi nõukogus esindatud olema, et nõukogu suudaks tehnoloogiliselt kiirelt areneval ja aina rahvusvahelisemal meediamaastikul kurssi hoida ja ülesannete kõrgusel püsida. Ideaalmaailmas peaks selline arutelu viima äratundmiseni, et lisaks koosseisus juba olevale ühiskonnateadlasele on juurde vaja üht meediatootmise praktilist poolt tundvat eksperti, üht kaasaegset ja rahvusvahelist meediamajandust tundvat asjatundjat ja üht rahvusvahelise meediapoliitika eksperti. Selle asemel oleme saamas kirjandusteooria tundja, poliitilise suhtekorraldaja ja Eesti praktilise kultuuripoliitika tundja ex officio. Ehk nii mõneski mõttes näitas kultuurikomisjon selle valikuga ERRile taas kord, kui vähe nad temast hoolivad. ERRi uuel peadirektoril ei ole sisulistes küsimustes nõukogu jõuõlga all.

Eelnevast tuleb järeldada, et on aeg eksperiment lõppenuks lugeda, tunnistada ERRi seadus lõplikult riknenuks ning asuda tegema uut. Aeg selleks on küps juba mõnda aega. Õigupoolest algusest peale. Kirjutasin juba 2006. aastal Eesti Päevalehes*, kuivõrd ajast maas oli seadus, mis ERRile digiplatvormides ühtki ülesannet ei seadnud. Praeguseks on seaduse probleeme kuhjunud hulgi, mädatomatina tordil nõukogu politiseerimine. On olemas tõendid, et poliitilise praktika habitus – muuta kõik kätteantavad otsused erakonnapoliitiliseks, koalitsioonikoostöö jms objektiks – on parandamatu.

Millised oleksid alternatiivid? Tuletagem meelde, et hiljuti lükati käima nn nimetamiskomitee, mis riigiettevõtetele kompetentseid nõukogude liikmeid otsib. Tuleb mõelda, kuivõrd saab sama või sarnast mudelit rakendada ka kultuuri- ja avalik-õiguslike asutuste puhul. Teiseks, kas ei peaks võtma eeskuju maailmas meedia- ja internetiregulatsiooni vallas levivast nn sidusgruppe hõlmavast (multistakeholder governance) mudelist, kus nõukogu on justkui konsensuse otsimise keskkond seotud huvidega institutsioonidele – ERRi puhul mitmesugustele Eesti suurematele kultuuri- ja ühiskondlikele institutsioonidele? Nende sekka võiksid kuuluda ka parlamendi esindajad, kuid nende mõju peab olema senisest märksa paremini kontrollitud. Käes on aeg seda uut mudelit kiirendatud korras otsima hakata.

* Indrek Ibrus, Eesti eelajalooline ringhäälingu­reform. – Eesti Päevaleht, 11. VIII 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming