Esimehe parapraksia

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Hiljuti üritas ajakirjandus tähistada aasta möödumist meie kohaliku härra Hessi katsest langevarjuga Inglismaale maanduda. Langevarjuks ajaleht Postimees, püüuks aus demokraatia. Püha üritust tuntakse avalikkuses rohkem ameerikapärase „Silvergate’i” nime all. Et suuremat pidu ei tulnud, kordab ainult üle teadmise katse vähemasti osalisest ebaõnnestumisest. Partei tahe ei vangu, kinnitas samal ajal Emajõe ääres Reformierakonna Nürnbergis toimunud peakoosolek, mis esimehe konkurentsitult kaheks aastaks ametisse edasi määras. Ka senine favoriitide ring säilitas oma positsioonid ja langesid ehk vaid mõned üksikud tähed, mis ennegi ülearu ei säranud. Enne koosviibijate ühist demokraatia teesklemisele asumist pidas esimees ka tähelepanuväärse kõne. Üldjoontes oli tegu üsna laitmatu masinatööga. Seda vähemasti tellija vaatevinklist. Maksumaksja võib rahul olla, sest valitsuse juhterakonnale aastas kuluv eelarveline toetusraha annab konkreetset produkti vastu, mitte ei kao musta auku. Siiski, nagu ühes parteis ikka öeldi, esineb veel üksikuid puudujääke.

Põhimõtteliselt näeb masinatöö välja nii: avalikkuses ringlevast tohutust laiatarbetekstide korpusest sõelutakse välja tähtsamad plussmärgilised sõnad. Nende läbikomponeeritud kasutamine pidukõnes peab tekitama uhkuse- ju muud mõnutunnet, pakkuma samastumisvõimalust mitte niivõrd koosolekul, kus nagunii ju ainult koguduse fanaatilisimad liikmed kohal, vaid laiema publiku igas sihtrühmas. Kui jätta kõrvale sotsiaalteadlaste töö pahatahtlik ärakasutamine eheda ja ulatusliku demagoogia abil, oli ülejäänud tekst konstrueeritud nii, et kaetud oleksid kõik elanikkonna kihid. Partei ütles: meie hoolitseme töötava inimese eest, me hoolitseme ka mittetöötavate (lapsed ja vanad) eest. Kui kõigi eest on hoolitsetud ja kõigega juba tegeldakse, siis milleks üldse teised erakonnad, pidi igal kõne kuulajal küsimus tekkima. Kõnes anti ka vastus. Teised erakonnad on olemas ainult headele kavatsustele ja tegudele vastutöötamiseks, tegu ongi vastastega, kes võiksid parem olemata olla – kui see maailm vaid nii dialektiline poleks.

Peaministrit ennast parafraseerides võib öelda, et tema kõne partei viimasel koosolekul oli ülistuslaul üheparteisüsteemile. Valimiskampaania põhisõnaks valitud „uhke” figureeris kõnes kümme korda. Küllap saame näha, kas nii visa kordamine asja enda ka lõpuks upakile ajab, nagu vähemasti vanasõna järgi uhkusel kombeks on. Ent see, milliseid sõnu kõne tekstis kordagi ei esinenud, on sama kõnekas kui seal leiduvate sõnade rida. Kõnes ei esinenud kordagi selliseid sõnu nagu koostöö, konsensus, kompromiss, kokkulepe, läbi rääkima (läbirääkimine), kaasamine, ühistöö või -tegevus, leping jne. Selliste asjadega partei lihtsalt ei tegele (NB – üks liitlane küll on, aga teda „omatakse”, nagu tekstis kirjas). Erinevalt kõigist muudest on tõde kaup, mida on kõige parem hoida ja efektiivsem majandada monopoli tingimustes.

Tähelepanelikul vaatlemisel leiab kõne tekstist siiski märke, mis kinnitavad, et kõnet ei koostanud ega kandnud ka ette masin. Mitmes kohas voolas üle peaministri huulte tükike alateadvust, mida tuntakse kui freudistlikke libastumisi. Osa neist viitab sellele, et peaminister ei taju tänaseni sisulist erinevust oma noorepõlvepartei ja demokraatliku ühiskonna erakondade vahel. Millest muust kui isikukultusest annab tunnistust tekstilõik: „Minu vaateid te teate. Need on Reformierakonna vaated.” Tõsi, seda saab kahtepidi tõlgendada, kuid mõlemad seletused on ühiskonnale ühtviisi nukrad. Üks seletus oleks, et partei esimehel pole ühtki isiklikku arvamust, vaid ainult need, mis tulevad büroost. Teine võimalus on, et erakonnas võib olla ainult esimehe arvamus või vale arvamus. Võib arvata, et peaminister ei tahtnud tõmmata nähtavat seost NLKP ja Reformierakonna vahele. Aga alateadvus vedas alt.

Absoluutselt sobimatuna tugevate ja tegijate partei kuvandisse mõjub aga järgmine kirjakoht: „Erakonnana oleme me alati olnud tulevikupartei, proovinud koos otsida töötavaid lahendusi, eluvõimelisi reforme /—/ demograafiliste trendide mõjutamiseks või riigikorralduse moderniseerimiseks”. Hästi, proovisite otsida. Väljend viitab (nagu ka praktika kinnitab), et välja ei ole tulnud kas lahendused või siis otsimisprotsess ise. See on täieliku saamatuse manifestatsioon, mis sobiks ehk juhi enesetapu-eelseks ülestunnistuseks punkris, mitte võitjate peakoosolekule Kongreßhalles.

Kõige jõulisemalt (ka üks partei lemmiksõnu, Ansipil seekord kõnes siiski vaid kaks esinemiskorda) on alateadvus eksitanud peaministrit ja esimeest oma elektoraadi – kelleks olevat nüüd tööinimesed – defineerimisel. See kõlab: „Valijad, kes unistavad perelisast, oma majast, väärikast vanaduspõlvest, iga-aastasest päikesereisist.” Need on ju lihtsad ja kättesaadavad asjad, millest ei pea unistama, vaid mis tehakse (lapsed), ehitatakse (maja ja pensionisammas) ja ostetakse (turismireis). Täpsemalt, nendest peavad unistama need, kellele loetletu on mingil põhjusel kättesaamatu. Pisut liialdades käib jutt (meditsiinilistel põhjustel) lastetute, kodutute ja rahatute esindamisest. Nemad unistagu edasi, partei juhtimisel muidugi.

Ja lõpuks, parteid tervikuna tabanud isiksusehäiret (kollektiivne skisoidsus?) kinnitab see, et ühes kõneosas peaminister räägib reformismist kui sammhaaval asjade parandamisest, teisal aga peab partei peaülesandeks „võitlust” (majandusliku heaolu kasvu eest). Seletavas sõnaraamatus defineeritakse võitlus kui „võitlemine; lahing, lööming, kaklus, jõuproov”. Kuidas käib järkjärguline või sammhaaval lahing või kaklus, teatakse vist küll ainult Reformierakonnas.

Kõik eelöeldu kuulub rubriiki, mille doktor Ansip on diagnoosinud kui masohhistliku pahuruse, tagajärjeks mõistagi emotsionaalse elukeskkonna reostamine. Vabandust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming