Esimese maailmasõja mitmetahuline mõju eesti kultuurile

LIISI ESSE

Ehkki Esimest maailmasõda tajutakse Ida-Euroopas jätkuvalt kui unustatud sõda, on akadeemilisel tasemel huvi ilmasõja sündmuste ning nende vahetu ja pikaajalise mõju vastu märgatavalt kasvanud. Saja aasta möödumine sõja algusest tõi ka Eestis kaasa uute artikli­kogumike, üksikuurimuste ning allikapublikatsioonide avaldamise.1 Esimese maailmasõja lühi- ja pikaajaliste kultuurimõjude analüüs on rahvusvaheliselt tõusev uurimistrend. Ilmasõja kultuuripärandi hindamine sai alguse läinud sajandi viimases kolmandikus ning murdis tõsisemalt rahvusvahelisse teadusse 1990. aastatel, mil avaldati Jay Winteri, Jean-Jacques Beckeri, Annette Beckeri, Stéphane Audoin-Rouzeau’ jt suunda näitavad käsitlused. Seoses sõja lõppemise tähtpäevaga on uurimused läinud järjest rahvus- ja valdkonnaülesemateks ning populaarsust on kogumas ilmasõja kultuuripärandi analüüs pikemal aegreal.

Ida-Euroopa ja Venemaa ilmasõjauuringute elavnemine on kaasa toonud olulisi käsitlusi ka siinsete kultuuri­arengute kohta.2 Vene impeeriumi kontekstis avaldatud teostest on seni kõige mitmetahulisem sarja „Venemaa Esimeses maailmasõjas ja revolutsioon“ („Russia’s Great War and Revolution“) raames ilmunud kaheköiteline „Vene sõjaaja kultuur ja revolutsioon, 1914–22“ („Russian Culture in War and Revolution, 1914–22“).3 Kogumikku on koondatud üle kolmekümne artikli, kus analüüsitakse ilmasõja ja sellele järgnenud nn jätkusõdade mõju Venemaa, aga ka keisririigi äärealade kultuurile, identiteedile, haridusele ja mäletamise viisile. Balti riikide seisukohalt väärivad märkimist Läti rahvusraamatukogu 2014. aasta näitusekataloog, mis sisaldab muu hulgas artikleid ilmasõja ja kunsti kokkupuutepunktidest,4 ning Leedu kultuuriloole pühendatud äsja ilmunud artiklikogumik.5 Viimase puhul tuleb tunnustada koostajate püüet kahe maailmasõja kultuurimõju omavahel kõrvutada ja suhestada.

„Esimene maailmasõda eesti kultuuris“ paigutub eeltoodud historiograafilisse konteksti ning täidab kahtlemata olulise tühimiku, kuna vaatluse alla on võetud valdkond, mida on Eestis seni kahetsusväärselt vähe uuritud. Kogumiku temaatiline haare on üsna lai: hõlmatud on meedia, kirjandus, teater, muusika ja kunst, aga ka sõja mäletamisega seotud küsimused ning selle mõju eesti kultuuri ja ühiskonna arengule laiemalt. Kajastatud on sellised teemad nagu patriotism, patsifism, sõja uued dimensioonid, maskuliinsuse „kriis“ ning avangard ja modernism. Artiklites on viidatud Esimese maailmasõja positiivsetele ja negatiivsetele, kiirendavatele ja pidurdavatele, destruktiivsetele ning uusi võimalusi pakkuvatele kultuurimõjudele. Kohati on puudutatud ka Vabadussõja ning omariikluse perioodi mõju hilisemale kultuurilisele arengule Eestis.

Kogumiku temaatilist mitmekülgsust ja uuenduslikkust varjutab aga tõsiasi, et suure osa artiklite fookus on jäänud üsna ahtaks ning need ei suhestu senise historiograafilise taustaga. Tõsi, kuivõrd tegu on n-ö esimese pääsukesega ses vallas, on pisut etteruttav otsida sealt põhjapanevaid üldistusi ning kaugeleulatuvaid järeldusi: artiklites on keskendutud pigem teemade ja hüpoteeside markeerimisele ning kitsamate valdkondade juhtumipõhisele analüüsile. Ometi oodanuks käsitletu tugevamat suhestamist nii siinse ilmasõjateemalise uurimistööga kui ka Esimese maailmasõja kultuuriajaloo rahvusvahelise, eriti aga Ida-Euroopa ja Venemaa historiograafiaga. Sel juhul joonistunuks välja, kas Eesti küsimuste näol on tegemist millegi Vene impeeriumi või Euroopa kontekstis tavapärase või ainulaadsega ning olnuks lihtsam teha ka üldistusi ja visandada edasiarendusi. Nii mõnegi artikli puhul aidanuks historiograafia laiapõhjalisem kasutamine vältida puudu­jääke faktide osas.

Kogumiku esimene ja üks tugevamaid artikleid pärineb Jüri Kivimäe sulest ning ta analüüsib Esimese maailma­sõja kaasa toodud „kultuurilist pööret“ Eestis. Kivimäe hüpotees, et ilmasõda andis lisatõuke juba varem, Noor-Eesti liikumisega alanud suulise talupojaühiskonna asendumisele moodsa kirjaliku ühiskonnaga, väärib kindlasti mõtestamist. Kuigi Kivimäe hinnang, justkui nähtaks lääneriikides sõda peamiselt läbi kultuuridestruktsiooni prisma (lk 42), on ehk pisut liiga üldistav, toob ta õigustatult esile mitmeid Eestile iseloomulikke eripäraseid tegureid, mis näitavad, et sõjaolud võisid piirangute ja hävingu kõrval kaasa aidata kultuuri ja ideede arengule. Eestlaste näide vääriks kõrvutamist teiste vähemustega, kelle rahvuslikud püüdlused lagunevate impeeriumide taustal tiivustust said; omavahel tuleks suhestada ka rahvuslike ideede areng sõjaaegses tsiviilühiskonnas ning eesti sõdurite seas .

Roosmarii Kurvitsa artikkel pakub sissevaate Eesti päevalehtede temaatilisse, žanrilisse ja kujunduslikku muutumisse aastatel 1914–1917. Eesti sõjaaegne perioodika on seni põhjalikumalt läbi uurimata valdkond, mille analüüsil on suur potentsiaal panustada toonase ühiskonna paremasse mõistmisse. Paraku jääb artikli fookus ja järelduste pagas võrdlemisi kitsaks ning kohati ka etteaimatavaks (nt sõjainfo valdavus sõjaaegsetes ajalehtedes). Julgemaid küsimusi püstitada ja üldistusi sõnastada oleks lubanud vastava rahvusvahelise, eriti aga Venemaa historiograafia põhjalikum läbitöötamine.6

Andreas Kalkun käsitleb oma 2008. aas­tal ilmunud artikli täiendatud versioonis Jakob Ploomi kirjade näitel kirjavormeleid ning peresuhete kajastamist lihtinimeste sõjakirjades. Ta osutab seal olulistele teemadele, mida selliseid allikaid kasutades valgustada saab: sõdurite igapäevaelule, meelsusele, pere hakkamasaamisele, soorollide muutumisele jms. Autori väited, nagu oleks kasina haridusega lihtsõdurite kirju seni vähe uuritud ning et tegu on ülejäänud kirjamassist erineva allikaga, mõjuvad siiski mõnevõrra kummastavalt. Vähese kooliharidusega inimeste ilmasõjaaegseid kirju on nüüdseks analüüsitud nii Eestis kohapeal kui ka rahvusvahelises historiograafias üsna ohtralt ning kuigi kirjasaatjate haridusel on kirjade sisu ja vormi mõjutajana oluline roll, esineb erineva haridustasemega autorite materjalis sarnaseid jooni üksjagu.7 Samuti ei tasu unustada, et kirju mõjutab rida teisi ja kohati ehk olulisemaidki faktoreid, nagu adressaat, kirjutamise aeg, tsensuur, sõduri teenistuskoht jne.

Väited, nagu oleks kasina haridusega lihtsõdurite kirju seni vähe uuritud, mõjuvad mõnevõrra kummastavalt. Vähese kooliharidusega inimeste ilmasõjaaegseid kirju on nüüdseks analüüsitud nii Eestis kui ka rahvusvahelises historiograafias üsna ohtralt ning erineva haridustasemega autorite materjalis leidub sarnaseid jooni üksjagu. Pildil sõdurid I maailmasõja aegsel soomusrongil.

Foto ERMi kogust.

Tiina Ann Kirss on oma käsitluses keskendunud eesti alamväelaste päevikutele ja mälestustele, juhtides tähelepanu mitmetele põnevatele teemadele, nagu maskuliinsuse kuvand ja tunnete ning valu vahendamine autobiograafilistes tekstides, aga ka ilmasõja mattumine järgnenud revolutsioonide ja jätkusõdade sündmuste alla ning selle suhestumine kaasaegse ilukirjandusega. Kirsi soov tasakaalustada eesti alamväelaste materjali analüüsiga „seni valdavalt ohvitseride-keskset Esimese maailmasõja pärimust“ ning päevikute ja mälestuste analüüsil tehtud järelduste nõrgavõitu suhestamine uurimustes sõnastatuga8 annab tunnistust vähesest teadlikkusest eestlaste ilmasõjaga seotud enesekohaste materjalide hulgast ja sisust ning autori lünklikest teadmistest, mida Esimese maailmasõjaga seoses on ses vallas juba kirjutatud nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil.

Jaan Undusk on analüüsinud gaasirelva kui Esimeses maailmasõjas esmakordselt kasutatud sõjapidamise komponenti ning selle peegeldusi ilmasõja mäletamisel, tõmmates huvitavaid paralleele rahvusvahelise ja kodumaise ilukirjanduse ja mälestuste ning Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Ehkki ilmasõja ohvrite koguarvuga võrreldes oli ründegaaside ohvrite arv kaduvväike (alla 1%), näitab Undusk kirjanduse ja mälestuste põhjal veenvalt, et gaasisõja roll sõjakogemuse, aga ka ilmasõja mäletamise kujundamisel oli märkimisväärne ning võis nii mõnigi kord esineda varjatud kujul. Artikkel tõstatab kaude ka laiema küsimuse sõjatehnika ning muutunud sõjapidamisviiside mõjust eestlaste sõjakogemusele, mäletamisele ja siinsele kultuuripärandile, andes loodetavasti tõuke edasiseks uurimistööks ses vallas.

Luule Epneri käsitlus ekspressionismist 1920. aastate eesti teatris on nauditav lugemine, kuid mitte üksnes nimetatud teemal, vaid ka toona võrsunud ideede seostamise tõttu laiema ühiskondliku kontekstiga. Kuivõrd ilmasõjaaegne eesti teatri repertuaar pole pälvinud artiklis põhjalikumat analüüsi, oleks süvitsiminek, näiteks teiste impeeriumi teatritega võrdlev käsitlus, Epneri artiklile hea täiendus.9 Põhjalikumat seostamist vajab ka ilmasõja, revolutsioonide ning jätkusõdade ja omariikluse mõju eesti teatrile.

Marit Karelsoni ja Helena Ristheina juhtumipõhisel artiklil Esimese maailmasõja peegeldustest (vastavalt Johannes Semperi ning Jaan Siiraku loomingus) puudub paraku laiem haare. Kuigi mõlemad artiklid on põnevad lugeda ning näitlikustavad üksikjuhtumite toel sõja mõju loomeinimestele ja nende arusaamadele, võivad need huvi pakkuda ennekõike Semperi ja Siiraku isikuloo, mitte Esimese maailmasõja kultuuripärandi uurijatele. Õnne Kepi eesti sõjalaulu arengut XIX sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani käsitlev artikkel avab tähendusrikka ajaloolise konteksti, ent ilmasõjaaegse sõjalaulu analüüs on seal pigem teisejärguline ega ületa avaldatud sõjalaulude kogumike suhteliselt pinnapealset analüüsi.

Ehkki seni sisuliselt uurimata valdkonda kajastav kogumik jääb pigem üksikjuhtumite analüüsimise ning hüpoteeside markeerimise juurde, on tegemist märkimisväärse sammuga ilmasõja kultuuripärandi mõistmise suunas. Jääb loota, et Eesti ajaloolased ja kultuuriloolased jätkavad uurimistööd eesmärgiga liikuda senisest laiapõhjalisema arusaama suunas Esimese maailmasõja, aga ka sellele järgnenud Vabadussõja mõjust eesti kultuurile.

1 Vt nt Tõnu Tannbergi, Toomas Hiio, Mart Kuldkepi, Kaarel Piirimäe ja Pärtel Piirimäe toimetatud artiklikogumikke ja allikapublikatsioone ning Aadu Musta ja siinkirjutaja uurimusi.

2 Saamaks head ülevaadet ilmasõja kultuurimõjudest Vene impeeriumis, tasub lehitseda Hubertus F. Jahni, Aaron J. Coheni, Kornelia Itšini, Aviel Roshwaldi ja Richard Stitesi kogumikke ning üksikuurimusi.

3 Russian Culture in War and Revolution, 1914–1922. Book 1-2. Toim Murray Frame, Boriss Kolonitski, Steven G. Marks, Melissa G. Stockdale. Slavica, Bloomington, Indiana 2014.

4 Eiropas kultūras galvaspilsētas izstāde „1914“ = „1914“. Exhibition of the European capital of culture: programmas Force Majeure tematiskā līnija „Brīvības iela“, Rīga, Latvijas Nacionālā mākslas muzeja izstāžu zāle Arsenāls, 2014 gada 17. janvāris – 20. aprīlis. Koost Ginta Gerharde-Upeniece, Nataļja Jevsejeva. Latvijas Nacionālais mākslas muzejs, Neputns, Riia 2014.

5 The Art of Identity and Memory: Toward a Cultural History of the Two World Wars in Lithuania. Toim Giedrė Jankevičiūtė, Rasutė Žukienė. Academic Studies Press, 2016.

6 Viimaste aastate olulisema teosena vt: Русская публицистика и периодика эпохи Первой мировой войны: политика и поэтика: исследования и материалы. Toim V. V. Polonski. Институт мировой литературы РАН (ИМЛИ), Moskva 2013.

7 Vrd nt Martha Hanna, Michael Roperi, Ulrich Berndi, Benjamin Ziemanni, siinkirjutaja uurimusi.

8 Nii oleks sobivat tausta- ja võrdlusmaterjali emotsioonide ja vigastuste egodokumentides kajastamise ning maskuliinsuse analüüsi jaoks leidnud nt Jason Crouthameli, Jessica Meyeri, E. S. Senjavskaja, A. B. Astašovi, André Loezi, Henning Pietzschi, Jan Plamperi, aga ka siinkirjutaja töödest.

9 Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud aastate mõjust vene teatrile vt nt: Murray Frame, Russian Theatre and the Crisis of War and Revolution, 1914–22. Rmt: Russian Culture in War and Revolution, 1914–1922. Book 1, lk 261–282.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming