Esimese Nõukogude okupatsiooni esimene lähivaade

Enn Soosaar

Hoiatav näide, mis oleks juhtunud, kui Soome 1939. aasta sügisel andnuks järele Mika Valtari (1908–1979) sünnist sai mullu sada aastat. Ta on rahvusvaheliselt kõige tuntum ning loetum soome kirjanik, eelkõige tänu ajaloolistele romaanidele, mille pikka rida kroonib mahukas „Sinuhe, egiptlane”. Lisaks huvitavatele ja ajastutruudele mineviku rekonstruktsioonidele on ta sulest tulnud aga palju muudki: hulgaliselt kaasajaainelisi romaane ja, rõhutaksin eriti, publitsistikat. Eestisse jõudis Valtari varakult. Tutvust alustas  „Suur illusioon” aastal 1929 ehk aasta pärast algupärandi ilmumist. 1940. aastaks oli ta meil esindatud juba nelja romaaniga. Valtari oli eesti pagulaste tõlgitumaid väliskirjanikke: Orto kirjastus Torontos avaldas aastatel 1954– 1965 neliteist teost.

Talvesõda, mis algas 1939. aasta novembrikuu lõpul, ei vajanud mehi mitte ainult rindele. Juba oktoobris oli Soomes asutatud Riiginõukogu Teabekeskus (hilisema nimega  Riigi Teabeteenistus), mille esmaülesandeks määrati välispropaganda ja riigisisese avaliku arvamuse kujundamine. Muu hulgas kutsuti sinna mehi ja naisi, kel oli sõnaseadmise oskusi ning kogemusi. Kaaluka panuse, et riigi propagandatalituse töö kandis Talve- ning Jätkusõja ja vaherahu aastatel head vilja, andis ka Mika Valtari, endale juba nime teinud noorkirjanik.

Ta oli aktiivne ning produktiivne kaasalööja, sadade ajaleheartiklite kirjutaja, mitme olulise  raamatu autor või toimetaja. Vahel kasutas ta oma nime, sageli aga pseudonüümi. Toonasest laiast toodangust huvitab meid praegu siiski vaid üks teos, väike raamat, mis kannab pealkirja „Tõde Eestist, Lätist ja Leedust”. See ilmus 1941. aastal, tõenäoliselt suve hakul. Tiitelleht märkis avaldamiskohaks Rootsi (võimalik, et konspiratsiooni kaalutlustel) ja autoriks Nauticus. Pikka aega teadsid üksnes vähesed asjassepühendatud, et ülevaate tegelik kirjutaja oli Mika Valtari. Teabekeskuse töötajana oli tal kasutada nii kaitsepolitsei, salaluure ja diplomaatide ettekandeid kui ka Nõukogude Liidu ning Baltimaade ajakirjanduse ülevaateid ja pealtnägijate usutlusi ning tunnistusi.

Valtari silmatorkavalt hea kirjutamise ning üldistamise oskus on kirevast ning ebaühtlasest materjalilasust teinud ülevaatliku ja tasakaaluka informatsiooniallika selle kohutava tragöödia kohta, mis leidis Balti riikides aset hilissuvest 1939 varakevadeni 1941. Eessõna kirjutamise ajaks on märgitud aprill 1941. Kui paaril kuul, mil käsikirjast sai raamat, tehti veel täpsustusi, siis jäid need kohendusteks. Juuniküüditamisest nagu ka Hitleri-Saksamaa kallaletungist Stalini-Venemaale ei ole ridagi.

„24. augustil 1939 tabas kui  välk selgest taevast maailma teade, et Nõukogude Liit ja Saksamaa on sõlminud mittekallaletungi lepingu, mis sai maailma saatuse otsustajaks,” kirjutab Mika Valtari (lk 26). Samas peatükis iroonitseb ta sovettide kahekeelsuse üle, meenutades, et „18. septembril teataski Nõukogude Liit pidulikult ja kirjalikult, et peab tähtsaks ja austab igati Balti riikide erapooletust”. Lisaks kinnitas välisasjade rahvakomissar Molotov, et Balti riikidega  „varem sõlmitud mittekallaletungi leping jääb riikidevaheliste suhete aluseks ja sellest lepingust kavatsetakse kinni pidada” (lk 27) . ‘

Ent üllatavalt ei leia me ühtegi viidet Molotovi-Ribbentropi sobingu salaprotokollile, mis oli Poola vallutamise ning kahe agressori vahel tükeldamise, Talvesõja alustamise ja Baltimaade okupeerimise tegelik lubakiri. Soome ja Saksamaa  liitlassuhted olid lõimetumas, ja kas mitte too asjaolu ei tinginud siin-seal „sõnavalikut”? Ühel või teisel põhjusel ei maininud Valtari ka Tallinnast Helsingisse sõitnud Soome reisilennuki Kaleva allatulistamist punalendurite poolt 1940. aasta 14. juunil.

Muid kummastusi ma ei märganud. Vastupidi – hämmastab haarde ulatus ja teabe  mitmekülgsus. Jah, muidugi, kui kirjeldatud kahele saatuseaastale vaatame tagasi nende teadmiste põhjal, mis on täna meie käsutuses, leiame näpuga rida vedades nii mõnegi ebatäpsuse või faktinihke. Aga ei midagi enamat. Pilt on oma halastamatuses ja suurriikide reetlikkuses rabavalt adekvaatne.

Tegemist on ajaloodokumendiga. „Meie, soomlased oleme praegu niisuguses olukorras, kus meid võib aidata tõde ja ainult tõde, mille põhjal võime teha oma järeldused ja mis annab meile vajaliku õppetunni,” tunnistab Valtari (lk 19). Ühelt poolt on raamat julgustus ja tunnustus kaasmaalastele – hoiatav näide, mis oleks juhtunud, kui Soome „1939. aasta sügisel andnuks järele Nõukogude Liidu nõudmistele”. Teiselt poolt on see kinnitus ja lohutus ka meile: kes tõde teada tahtis, sellele oli see kättesaadav juba toona. Muide, aasta hiljem ilmus varjunime Jaan Siiras all Soomes  teinegi raamat, mis kõneles Eesti vägivaldsest sovetiseerimisest julma tõtt. Selle koostaja ning kirjutaja oli meie tuntud kirjandusteadlane August Annist.

Mika Valtari võttis vaatluse alla umbes kahekümne kuu pikkuse ajalõike. Ta käsitles oma ülevaates tolle perioodi kõiki tähtsamaid poliitilisi suundumusi ja nende tulemusel muutunud ühiskondlikke olusid. Läänemere idakalda kolm iseseisvat ja avatud noort vabariiki  „mattusid pimedusse” pärast nõukogude võimu kehtestamist. „Nõukogude Liit rikkus kõiki Balti riikidega sõlmitud lepinguid ja murdis neile antud lubadusi,” oli veendunud meile kaasatundev põhjanaaber. „Kohe algusest peale oli Nõukogude Liidu eesmärk hävitada Balti riikide iseseisvus ja need annekteerida” (lk 127).

Kõige jahmatavam, pidi Valtari tunnistama, oli siiski „viimane vaatus” ehk see, kuidas hakkasid  käituma ja mida rääkima sovetiseeritud „vabariikide” esindajad 1940. aasta teisest poolest alates. „Eesti, Läti ja Leedu tehtud avaldused ja sõnavõtud äratasid oma alandliku keelekasutuse ja lömitava hoiakuga üksnes kurbiroonilist hämmastust, kuidas võisid kolm vaba, iseseisvat riiki lühikese ajaga nii madalale alanduda” (lk 83).

Kurbirooniline – et mitte öelda rängemalt – oli ja on ühe jao eestlaste lipuvahetus 1940.  aastal ning sellele järgnenud poolsajandi võõrvõimu teenimine paljudele meist tänapäevani.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming