Esteetiline armastus

T?Viik

Fragment Kierkegaardi eluteatrist Kierkegaardi „Võrgutaja päevaraamat” on tegelikult Victor Eremita toimetatud teose „Emb-kumb” esimese köite viimane osa.  Victor Eremita koos Raamatuköitja Hilariusega ja Søren Kierkegaardiga avaldasid ajavahemikul 1843–1850 tekste sellistelt autoritelt nagu Johannes de Silentio, Constantin Constantius, Johannes Climacus, Vigilius Haufniensis, William Afham, Anti-Climacus, Nicolaus Notabene ja Frater Taciturnus.  „Võrgutaja päevaraamatu” avab „Emma-kumma” esimese osa autor „A”, kelle nime me teada ei saagi, kuid kes esitab meile kellegi Johannese poikvele jäänud sahtlist leitud paberite kuhja ärakirja.  Paistab, et Johannes oli oma paberid ka ise pealkirjastanud kui „Commentarius perpetuus” nr. 4 („Jätkuvate  ülestähenduste neljas osa”).  Lõplikku selgust selles osas, mida on „Võrgutaja päevaraamatu” osas toimetanud „A” ja mida omakorda Victor Eremita, ei ole.  Paberid ise kujutavad endast Johannese isikliku päeviku sissekandeid, tema kirju Cordeliale ja Cordelia vastuseid, seda kõike mitte kronoloogilises, aga ka mitte juhuslikus järjekorras.

Johannese perekonnanime me teada ei saa – „A” kutsub teda lihtsalt Johanneseks, kuigi me võime siin aimata itaalia Giovannit ja hispaania Juani, kes on „A” arvates võrgutaja par excellence.  Sama eesnimega Johannes Climacus on ka aasta pärast „Emba-kumba” ilmunud ja Kierkegaardi toimetatud „Filosoofiliste fragmentide” ning neile paar aastat hiljem järgnenud mahuka „Kokkuvõtva mitteteadusliku järelsõna” autor. Viimast kahte teost võib pidada Kierkegaardi kõige olulisemateks filosoofilisteks kirjutisteks. Samuti on „Kartuse ja värina” autori eesnimi Johannes – Johannes de Silentio.  Küllap siis on Johannese nimi Kierkegaardi jaoks erilise tähtsusega.  Palju on spekuleeritud „Võrgutaja päevaraamatu” autbiograafilisuse üle, kuid pseudonüümide ja fiktiivsete tegelaskujude ning isegi fiktiivsete toimetajate suhe autori mõttesse on kindlasti keerulisem ja mitmetahulisem kui lihtsalt ainsuse esimese vormi varjestamine liigse uudishimu eest.  

Ka Platon ei pöördu üheski oma teoses otse lugeja poole: ta laseb Sokratesel rääkida kolmandatele isikutele, laseb neljandatel isikutel meenutada kolmandate isikute ja Sokratese vahelisi vestlusi jne.  Nii saavutab Platon efekti, kus lugeja mitte ainult ei kuule tõde asjade kohta, vaid näeb tõeotsijaid rääkimas ja tegutsemas.  Tõe otsimine osutub personaalselt, sotsiaalselt ja ajalooliselt kontekstualiseerituks ja muutub seeläbi veel ühe refleksiooniastme võrra rikkamaks.  Filosoofia ajaloolased pole osanud selle autoripositsiooni varjestamisega suurt midagi peale hakata, kuid  Kierkegaard, kelle doktoritöö pealkiri oli „Iroonia mõistest püsiva viitega Sokratesele”, nägi jutustajate häälepositsioonide paljususes oma töö meetodit.  Kõik tema fiktiivsed tegelased esindavad kindlat filosoofilist maailmavaadet – nii nagu Platonilgi.

Võrgutaja Johannes on esteet, seda Kierkegaardi „eksistentsivormide” või „staadiumide” mõttes, kus esteetiline eluviis ja maailmatunnetus eelneb eetilisele ning eetiline religioossele olemise vormile.  Cordelia Wahl on 17aastane noor naine, „kelle hinge toidab ikka veel ideaalide jumalik ambroosia” ja kelle Johannes võrgutab esteetilise naudingu saamiseks, et ta siis pärast andumist maha jätta.  Johannes teab ette, et nii teeb.  Tema päevikud kirjeldavad võrgutamise tehnikaid ja mõtisklevad mängulis-poeetilise elu põhimõtete ja naise olemuse ümber.  Kuigi päevikuleheküljed ei ole esitatud kronoloogilises järjekorras, saab lugejale aina selgemaks Johannese ja Cordelia vahekorra kulg ja aina šokeerivamaks Johannese motiiv seda kõike teha.  Johannes on meesšovistlik antikangelane, koletis nagu ta ise ütleb, kuid seda ainult meile nii harjumuspärasest eetilisest eksistentsivormist lähtudes.  Johannese suhe Cordeliasse on ebainimliku esteetika, kunst kunsti pärast, väljendus.  Eetika on igav, kuulutab Johannes, ning jätkab nagu Zarathustra: „Mina olen esteetik, erootik, kes on aru saanud armastuse olemusest ja mõttest; mina olen see, kes usub armastust ja tunneb seda sügavuti.  Jään kindlaks arvamusele, et iga armulugu kestab kõige kauem pool aastat ja et iga suhe on läbi niipea, kui kõik nauditav on nauditud” (lk 84).

Johannes kohtleb Cordeliat esteetiliselt, s.t ainult ilu ja ei millegi muu ega sellele järgneva pärast. Filosoofilises mõttes on naine kui niisugune „teise-jaoks-olemine” – Johannes parodeerib siin Hegeli dialektikat.  Teine on muidugi mees.  Naine on mehe suhtes samas positsioonis nagu Loodus inimese suhtes: tema olemise vormiks on veetlus nagu lilledel.  Teise ehk mehe suhtes on naine „puhas neitsilikkus” – kategooria, mis saab tegelikuks ja millest naine saab teadlikuks ainult oma suhtes teisega, kui see teine naise sellest määratlusest vabastab (lk 156-157).  „Naise olemus on andumine vastupanu vormis” (lk 107).

Johannese estetism ei ole lihtne donjuanlik naistenautlemine, kuigi ka viimane ei ole Johannesele võõras.  Naise kunstipärane nautimine ei toimu Johannese jaoks ainult füüsilisel tasapinnal. Naise ilu ei tähenda Johannesele ainult tema keha ilu, vaid kogu tema olemuse ilu, selle mehele allutatud ja mehe jaoks loodud puhta neitsilikkuse ja mehe jaoks olemise ilu.  See on ilu, mis tuleb eelkõige välja naise mehele andumise aktis.  Küsimus on Johannese jaoks ainult selles, kas õnnestub leida piiga, kes on väärt tegelemist, et ta andumiseni viia. Ning Cordelia on selline piiga.  See, ja mitte Cordelia väline veetlus, on põhjus, miks Johannes Cordeliaga suhtlemist alustab.  Johannest huvitab andumine, mida saab teha ainult uhke ja vaba ambitsioonikas noor ja süütu neiu, sest sellise olendi andumisel on peaaegu metafüüsiline, absoluutne, kõiki piire ületav iseloom.

Johannes mõtiskleb „Enamik naudib noort piigat nagu klaasitäit šampanjat vahutamise hetkel, oo jaa, see on päris kena ja paljude piigade puhul on see ülim, kuhu jõuda; aga siin on enamat… Mida rohkem andumust võib armastusse tuua, seda huvitavam; kui mitte välispidiselt, siis vaimses mõttes ometi on hetke nautimine ainult vägistamisakt.  Ja vägistamine on ju ainult ettekujutatud nauding.  See on nagu varastatud suudlus, mis ei tähenda midagi.  Ei, kui võib jõuda niikaugele, et tüdrukul on oma vabadusele ainult üks ülesanne – andumine, et ta tunneb selles olevat kogu oma õndsuse, et ta lausa anub seda andumust, ja ometi on vaba – alles siis on see nauding, kuid naudingu juurde kuulub alati vaimne mõju” (lk 54).

Vaimne eesmärk Cordelia võrgutamisel ja selle külm ning tehniliselt kalkuleeritud läbiviimine on lugejale tõenäoliselt kõige šokeerivamad seigad kogu loos.  Kas veatu võrgutamise tehnoloogia abil on siis tõepoolest võimalik esile kutsuda kõige sügavamat armastust?  Me oleme harjunud armastuse puhul uskuma sügavatesse meelelist taju ületavatesse äratundmistesse, hingekaaslase leidmisesse, elu mõtet täitvatesse sündmustesse.  Johannes näitab, et kõik see on illusioon, mille võib esile kutsuda ükskõik kes, kui ta ainult meiega õigesti manipuleerib.

Tema võrgutamistehnikad on tõesti leidlikud.  Ta alustab olukorrast, kus Cordelia pole veel üldse küps niisuguseks armastuseks ja andumiseks nagu ihaldab Johannes.  Pealegi on Johannes Cordeliale pigem ebameeldiv ja võõrastav kui potentsiaalne armuke.  Ent  Johannesel õnnestub peene psühholoogilise manipulatsiooni abil ennast neiule kõigepealt nähtavaks, siis intellektuaalseks eeskujuks, siis sõbraks, siis kihlatuks ja lõpuks ka armastatuks teha.  Tal õnnestub muuta ka Cordeliat ennast, äratada temas igavus ja vastikus „tavaliste” väikekodanlaste suhtes; sealt siis ka huvi ja austus Johannese vastu, sõltuvuse süvenedes äratab ta Cordelia erootilisuse, tekitab temas soovi endale erootiliselt mõjuda, siis Johannes kord läheneb, siis taandab ennast, et Cordelia tunnete segadus viiks ta edasisele küpsemisele – nii naiselikkuse esilepääsu kui ka sõltuvuse süvenemise mõttes, kuni lõpuks Cordelia sooritab „neitsihüppe” lõpmatusse.

Just nimelt nii ta ütleb.  See on ka ainus koht, kus Johannes räägib sellest, mida ta Cordeliaga teeb, mingis kummalises positiivses võtmes Cordelia jaoks: „Ta peab avastama lõpmatuse, ta peab märkama – tal tuleb kogeda –, et just see ongi inimesele kõige lähemal.  Seda peab ta avastama, mitte mõtte teed pidi, see oleks talle eksitee, vaid fantaasia kaudu… Lõpmatus on tüdrukule niisama loomulik kui ettekujutus, et armastus peab olema õnnelik.  Noorel piigal on ümberringi lõpmatus, kuhu ta ka ei vaataks, ja üleminek on üksainus hüpe – küll naiselik, mitte mehelik… Mägedes võib tihti näha kaht teineteise vastas kõrguvat mäetippu.  Haigutav kuristik eraldab neid, seda on kõhe vaadatagi.  Ükski mees ei söanda sellist hüpet proovida.  Noor piiga seevastu küll, pajatavad paiga elanikud, ja niisugust hüpet kutsutakse neitsihüppeks” (lk 110).

Kierkegaardi tundval lugejal tuleb muidugi meelde religioossele eluvormile omane „hüpe” (springet), kus usklik, juhul kui ta tõesti usub, astub välja eetilise elukorralduse piirangutest nii nagu Abraham, kui ta läks Jumala käsu peale oma poega ohverdama.  „Hüpe” paistab Kierkegaardil iseloomustavat inimeksistentsi kõigis nendes olukordades, kus me ütleme lahti oma igapäevsusega tagatud ja seega illusoorsest kindlusest asjades ja iseenestes.  Igal juhul ei ole hüppeta võimalik tõeliselt uskuda.  Aga ka naine ei ole naine ilma selle hüppeta tundmatusse, või vähemalt on naine selle hüppe hetkel kõige ilusam.  

Johannes on järjepidev esteet ning teda ei huvita midagi peale selle silmapilgu: „Silmapilk on kõik ja silmapilgus on naine kõik, tagajärgi ma ei mõista… Muu hulgas on ka lastesaamine tagajärg… ma ei mõista seda üldse, see polegi minu asi mõista – selliseid asju mõistku abielumehed” (lk 159).

On vist ilmselge, et Kierkegaardi teoste pseudopolüfoonia pedagoogiline eesmärk on paisata lugeja sinna, kuhu Johannes ei astu – eetilisse sfääri, kust Johannes de Silentio meid „Kartuses ja värinas” jälle kord välja paiskab.  Ükski teine filosoofiline autor pärast Platonit pole vist olnud kirjanduslikult nii andekas, et luua  lisaks tegelaskujudele pseudoautorite ja toimetajate teater, kus nad kõik lugeja jaoks tegelasteks muutuvad ja võimaldavad sellega filosoofilise kontseptsiooni lõpetatuse ja loogilise silutuse asemel vastuolude dialektikal esile tulla.  Eesti keeles on Kierkegaardi eluteatri kolm fragmenti juba ilmunud, lisaks mainitud Johannes de Silentiole on ennast eesti keeles ilmutanud ka Anti-Climacus („Surmatõbi”).  Jääb ainult loota, et tõlkijal Jaan Pärnamäel jätkub jaksu asjaga edasi minna.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming