Et karu ei nutaks

Kas me oleme valmis selleks, et „Kultuur 2030“ peamine arutelu toimub erakondade vahel?

OTT KARULIN

Kaks ja pool aastat tagasi saatsime kõigile riigikogu liikmetele Sirbi erinumbri (5. VI 2015), mille esikülge kaunistas Marko Mäetamme „Nuttev karu“ (2003). Oli ka põhjust: sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar astus esimest korda riigikogu ette, et anda aru „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ ehk „Kultuur 2020“ täitmisest. Seda enamgi, et dokument oli koostatud Rein Langi ajal ning esimesel aruandeaastal oli kultuuriministriks Urve Tiidus – mõlemad Reformierakonnast. Hirm, et dokumenti „Kultuur 2020“ tabab sama formaalse aruandluse saatus, mis paljusid riiklikke strateegiaid, polnud ilmselt liialdatud, sest juba enne selle vastuvõtmist oli kahtlejaid üksjagu. Artur Talvik arvas aasta enne dokumendi vastuvõtmist, kui kultuuriministriks veel Lang: „Nii oleme me taas kaks aastat käinud koosolekutel, arutlenud ja vaielnud ja mõttetalguid pidanud. Kaks aastat on kulunud selle ministri neljast aastast. Järgmisel kahel arutletakse seda juba eos ümmargust dokumenti riigikogus ja ongi jälle neli aastat võimul oldud ilma midagi tegemata.“1 Ma ei hakka siinkohal üle kordama,2 kuidas „Kultuur 2020“ sündis, aga et kultuuriminister on järgmisel nädalal taas riigikogu ees aru andmas, on paslik teha ülevaade, mida selle dokumendi kohta siiani arvatud on, ja mis ehk veelgi olulisem: alustada arutelu juba järgmise, „Kultuur 2030“ üle.

Põhialuste tasu

Viidatud erinumbrit alustasime pöördumisega rahvasaadikute poole, mis praegu lugedes mõjub isegi armsalt optimistlikuna: „Ministri ettekande ärakuulamisest ja teadmiseks võtmisest on liiga vähe – iga-aastasest „Kultuur 2020“ arutelust riigikogus peab saama kultuuripoliitiliste ideede võitlusväli, mis meelitab istungi otseülekannet jälgima, pakub valdkonnale ja avalikkusele aruteluainest järgnevateks kuudeks ning sunnib kultuuriministrit andma lubadusi teadmisega, et järgmiseks aastaks pole midagi unustatud.“3 Teame, et midagi sellist pole juhtunud ja vaevalt et järgmised kaks aastat suurt muutust toovad (kuigi valimised on ukse ees, toob häälte nimel võistlemine parlamendisaali juurde pigem populismi), aga kuulutada „Kultuur 2020“ läbikukkunuks pole siiski põhjust.

Siinkohal tuleb ka iseendale tuhka pähe raputada, sest 2015. aasta riigikogu valimiste eel erakondade programme analüüsides panin oma ennustusega mööda: „Võib ehk üsna kindel olla, et sotsiaalsete garantiide küsimus saabki lähiaastail lahenduse, kuid loota, et eesmärgina kõikide erakondade programmides nimetatud kultuuritöötaja tasu viimine Eesti keskmise palgani samuti juhtub, on siiski niikaua naiivne, kui see seos vähemalt määruse tasandil kinnitatud pole.“4 Läks aga hoopis nii, et just kultuuritööaja tasust sai minister Saare peamine kultuuripoliitiline eesmärk, mille ta ka valitsuses läbi surus: 2016. aastal tõusis „riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutse­kvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu“ 830 euroni ning sellest aastast on tasu juba 1150 eurot. Kõik eeldused jõuda 2020. aastaks keskmise palgani on olemas. Sotsiaalsete garantiide küsimus on lahendusteel aga poole peal. 2016. aastast kehtib ravikindlustuse seaduse muudatus, millega kehtestati kuupõhise summeerimise alusel kindlustuskaitse saamise võimalus ehk ravikindlustus saadakse ka juhul, kui isiku eest deklareeritakse sotsiaalmaksu mitme võlaõigusliku lepingu pealt, aga summas, mis kokku ületab kehtestatud sotsiaalmaksu­miinimumi, kuid: „tarvis oleks sotsiaalmaksumiinimumi kuu­ülest summeerimist ehk olukorda, kus arvestatakse näiteks viimase kuue kuu keskmist tasutud sotsiaalmaksu ja kui see ületab miinimumi, saab inimene ka ravikindlustuse.“5

Eks töövõite on teisigi, aga järgnevalt suunan pilgu pigem tulevikku ja küsin, mida me oleme senisest õppinud, et „Kultuur 2030“ parem saaks. Kriitika kehtiva põhialuste dokumendi kohta võib jagada kaheks, kusjuures etteheidete eeldused on risti vastukäivad. Enamik kriitikuist tahaks dokumendis näha suuremat detailsust ja konkreetsemaid lubadusi ehk riigilt oodatakse koostöölepingut, kus (ennekõike rahastamise) põhimõtted on kirjas mitte ainult valdkonniti, vaid ka iga institutsiooni osas. Minu hinnangul pole see siiski põhialuste eesmärk ning „Kultuur 2020“ sai isegi kohati liiga kinnikirjeldav selles mõttes, et kui mingi eesmärgi saavutamise juures on kohe ka nimetatud institutsioonid, mis selle tagavad, siis betoneeritakse sellega põhimõtete kirjutamisaja status quo, kuid võetakse ära võimalus muudatusteks. Anzori Barkalaja on arvanud: „[M]e vajame stabiilset (kultuuri)raamistikku, mille sees on küll võimalik tegevust varieerida või vajaduse tekkides muuta, kuid tervik ise peab olema programmi-, mitte projektipõhine ning seda mitte pelgalt (trüki)sõnaliste hüüdlausetega piirduv, vaid tegudeks vajalike ressurssidega kaetud.“6 Põhimõtteliselt saab temaga nõustuda, aga seda tingimusel, et me ei pea kultuuriraamistiku all silmas riigieelarvelisi vahendeid jm riigi hallatavaid ressursse (nt hooned). Raha ei peaks üldse kultuuripoliitika põhialuste teemaks olema, või kui, siis laiemas, riigi hallatavatele ressurssidele ligipääsu võrdsuse mõttes.

Kui Turu oli 2011. aastal – nagu ka Tallinn – Euroopa kultuuripealinn, anti perearstidele patsientidele laiali jagamiseks 5500 teatripiletit. Seda, mil määral aitab kultuurielamus parandada krooniliste haigete enesetunnet või kiirendada rehabilitatsiooni, on uuritud mujalgi Skandinaavias. Pildil Saša Pepeljajevi lavastatud „Tantsiv torn“, mis kuulus mõlema kultuuripealinna programmi.

Stanislav Moškov / Den za Dnjom / Scanpix

Kultuuri laiem tähendus

Teine osa kriitikast seisab igapäevapraktikast kaugemal ja tundub siinkirjutajale seepärast edasiviivam. Tõnu Viik on tõdenud, et sõna „kultuur“ pruugitakse poliitilistes dokumentides ja avalikes aruteludes vähemalt viies tähenduses, millest siinkohal on olulisemad teine ja kolmas („kaunite kunstide ühisnimetaja, mille all mõistetakse enamasti professionaalset kunstiloomet teatud ajalooliselt kujunenud žanrites“ ning „rahvakultuur või pärimuskultuur, mille puhul liigituvad kultuuri alla ka mõned ajalooliste traditsioonidega seotud harrastusliku kunstiloome žanrid,“ mida kasutatakse ka Eestis kultuuriministeeriumi haldusala määratlusena) ning viies tähendus ehk „antropoloogiline „kultuuri“ määratlemine ühele või teisele suuremale sotsiaalsele rühmale omase kollektiivsete hoiakute, uskumuste, väärtuste ja teadmiste kogumina, mis väljendub selle rühma liikmete käitumises ja mõtlemises. Selles kontekstis tähendab sõna kultuur suurte inimkoosluste eluviisi või elustiili, nende maailmavaadet, sellest lähtuvat elu- ja ühiskonnakorraldust ning kõiki nende vaimusaavutusi. Kaunid kunstid, teadused, professionaalne ja harrastuslik omalooming moodustavad vaid väikese osa kultuurist selle sõna laiemas, antropoloogilises tähenduses“. Viimati nimetatud tähenduses mainitakse kultuuri ka Eesti põhiseaduse preambulis. Viik eristab ka mõisteid „eesti kultuur“ („kasutatakse enamasti eestlaste kultuuri või eesti rahvuskultuuri määratlemiseks“) ning „Eesti kultuur“, mis tähistab kultuuri, „mis on seotud Eesti kui riigiga ja enamasti selles mõttes, et see kultuur on loodud Eesti ajalooliselt määratletud territooriumil või on autoritel selle territooriumiga mingi side“. „Kultuur 2020“ sissejuhatuses toodud definitsiooni („Käesolevas dokumendis käsitatakse Eesti kultuurina nii eestlaste kui ka Eestis elavate teiste rahvuste esindajate loodut.“) kohta järeldab Viik: „Seega räägitakse siin Eesti territooriumiga seotud kultuurist selle sõna teises ja kolmandas tähenduses, ning teiste rahvuste punkt räägib Eesti kultuurist suure esitähega. Peatükkides nimetatud tegevusvaldkonnad on mõistagi ka osa eesti kultuurist selle sõna viiendas, põhiseaduslikus mõttes, kuid need moodustavad sellest ühe tillukese osa.“7

Viigile on raske vastu vaielda selles mõttes, et kultuuripoliitika põhialused tõepoolest ei peaks tegelema vaid kultuuriministeeriumi haldusalaga, nagu tõdesin juba „Kultuur 2020“ esimese versiooni avalikustamise järel: „Piirava ja pehmema sõnastuse valik on suuresti tingitud meie ministeeriumide vähesest koostööst riiklike strateegiate kujundamisel ja nii põrkusime juhtrühmas pidevalt nn klaasseinte vastu: kultuuripoliitika on tihedalt põimunud haridus-, regionaal- ja majanduspoliitikaga, kuid „Kultuur 2020“ eesmärke polnud võimalik seada mahus, mis ulatub teiste ministeeriumide haldusalasse, kuigi tegemist peaks olema riikliku, seega kõiki valdkondi ja ministeeriume hõlmava strateegiaga. Kuigi juhtrühmas olid ametnike tasandil esindajad mitmest ministeeriumist, eeldaks tõeliselt toimiva kultuuripoliitika kujundamine kokkuleppeid ka ministrite ja erakondade tasandil.“8 Need ongi kaks ehk olulisemat õppetundi. Esiteks ei tohi „Kultuur 2030“ olla ühe ministeeriumi dokument, vaid tõepoolest riiklik, nagu ühelt riigikogu suuniselt valitsusele oodataksegi. Teiseks peaks lahti ütlema valdkonnapõhisest lähenemisest, mis järgib Viigi toodud kultuuri teist ja kolmandat tähendust, ning võtma „Kultuur 2030“ juhtmõtteks eesmärgipõhisuse ehk viima lahku kultuuri laiema tähenduse, põhiseaduslikud eesmärgid ning tegevuskava, kuidas nendeni valdkonniti jõutakse.

Olen siiski veidi skeptiline, et „Kultuur 2030“ suudaks Eesti „inimkoosluste eluviisi või elustiili, nende maailmavaadet, sellest lähtuvat elu- ja ühiskonnakorraldust, ning kõiki nende vaimusaavutusi“ terviklikult käsitleda, kui ei leita võimalike e/Eesti kultuuri definitsioonide mahukale rägastikule seda arusaadavalt struktureeriv vaatenurk. Olen varem tõdenud, et kui analüüsida seni tehtut ja võrrelda alavaldkondade kogemusi, „võib täiesti vabalt selguda, et ainus vajalik muudatus on seada eesmärgiks võrdne kohtlemine. [—] Teisisõnu: me oleme kultuurist kõneldes juba vägagi ära harjunud tsiteerima põhiseaduse preambulit, aga viimane aeg on liikuda järgmiste peatükkide ehk põhiõiguste juurde.“9

Igaühe õigus

Viimase otsimist on mõistlik (võib-olla ka ainuvõimalik) alustada põhiseadusest, kus põhiõiguste, vabaduste ja kohustuse peatükis on 48 paragrahvi. Kuna ka president Kersti Kaljulaid ütleb tänases Sirbis, et igaüks peaks iga päev mõtestama, mida see tähendab, et ollakse põhiseaduse mõttes vaba ja et see laieneb ka kaaskodanikele, olgu need õigused siinkohal ka loetletud: õigus riigi ja seaduse kaitsele, õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, kusjuures kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, samuti ei tohi teotada kellegi au ega head nime; õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, õigus tegelda ettevõtlusega ning seejuures on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud (sh on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule).

Õigus vabale eneseteostusele ja haridusele; õigus elule; kedagi ei tohi piinata ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras; õigus säilitada oma rahvuskuuluvus, õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning tervise kaitsele, kusjuures perekond on riigi kaitse all ja kodu on puutumatu; õigus vabalt liikuda ja elukohta valida, nagu ka riigist lahkuda; südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (teadus, kunst ja nende õpetused on vabad); et kodaniku vaba tahte vastaselt ei tohi koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta ja kehtib õigus sõnumite saladusele; õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ja õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni, sh pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste jt poole ning rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Samuti on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning olema ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsma Eesti iseseisvust.

Võrdsuse printsiip

Kui jätta kõrvale mõned õigused, mis laienevad ainult Eesti kodanikule, kaitseb põhiseadus igaüht ehk keskseks põhimõtteks on just võrdsus. Seega võib väita, et minu soovitu – et kultuuripoliitika põhialused lähtuks võrdsuse printsiibist – on põhiseadusega juba tagatud ning eraldi dokumenti pole vajagi. Ometigi ei tahaks sellega nõustuda, sest „Kultuur 2030“ võiks olla dokument, kus on seatud konkreetsemad eesmärgid põhiõiguste tagamisel kultuuri kaudu (seda siis Viigi viidatud laiemas tähenduses), välja selgitatud alguspunkti kitsaskohad ning soovitud tulemused. On selge, et eesmärgi saavutamine nõuab peale valdkonnaülese käsitluse ning kultuuri laiema mõistmise mingit kitsamat vaatenurka.

UNESCO 2005. aastal vastu võetud kultuurilise eneseväljenduse kaitse ja levi konventsioon, mille on ratifitseerinud ka Euroopa Liit, lähtub paljuski kultuuritoodete ja -teenuste väärtusahelast (loomine-tootmine-vahendamine-juurdepääs). See turumajandusloogikast laenatud vaatenurk pole esmapilgul parim abimees, sest käsitleb kultuuri kitsamas, kutselise kultuuri loomise ja tarbimise tähenduses, aga selleski kontekstis väärivad konventsioonis seatud neli eesmärki mainimist. Need on: toetada kestlikke kultuuri valitsemise süsteeme, saavutada pidev kultuuritoodete ja -teenuste pakkumine ning parandada loov­isikute ja kultuuritöötajate liikuvust, lõimida kultuuri säästva arenguga, toetada inimõigusi ja põhivabadusi. Konventsiooni hiljuti avaldatud aruandes „(Taas)luues kultuuripoliitikat“10 keskendutakse valitsemise peatükis (digi)meedia ja vabakonna rollile kultuuripoliitika rakendamisel, mis on uduketramise ja tehnoloogia välkarengu ajastul ootus­pärane. Teise eesmärgi puhul on põhirõhk loovisikute ning kultuuritoodete ja -teenuste levi kasvul, mille tagant paistavad turumajandusloogika ja loome­majanduse kõrvad ehk kõige enam. Siinse artikli kontekstis on huvitavamad kaks järgmist eesmärki, sest tegelikult peaks nii kultuuritoodete ja -teenuste levi kui selle vahendamine teenima suuremaid ühiskondlikke eesmärke. Aruande säästva arengu peatükis tõdetaksegi, et arusaam kultuuri rollist arengu tagajana on küll paranenud, aga see ei kajastu eraldatud vahendites. Eesti puhul on siin oluline strateegia „Säästev Eesti 21“, kus Tõnu Viigi hinnangul märgitakse muu hulgas „väga õigesti eesti kultuuri funktsiooniks ja eesti kultuuriruumi elujõu näitajaks eesti keele kasutusintensiivsuse erinevates eluvaldkondades, sh argisuhtluses, teaduses, hariduses, seadusloomes, poliitikas, tehnoloogias jne“ ja kus on seega kasutusel kultuur avaras tähenduses.11 Strateegias „Säästev Eesti 21“ seatakse samuti neli eesmärki: Eesti kultuuriruumi elujõulisus, heaolu kasv, sidus ühiskond ja ökoloogiline tasakaal. Ja kuigi peamiselt käsitletakse dokumendis kultuuri esimese eesmärgi juures, tuuakse siiski välja mõtlemapanevad seosed kultuuri(ruumi) ja teiste eesmärkide vahel, kust on hea „Kultuur 2030“ dokumendis edasi (loe: konkreetsemaks) minna: näiteks nähakse kultuuri väärtuste ja hoiakute kujundajana, mille abil saab kujundada inimeste keskkonna­alaseid hoiakuid, aga ka luua sidusat ühiskonda, sest regionaalne tasakaal, sotsiaalne kaasatus ja kodanikuühiskond loovad ühist kultuurikonteksti, mis omakorda mõjutab turvatunde ja ühiste väärtuste kaudu heaolu.

Laiendatud väärtusahel

UNESCO konventsiooni neljanda eesmärgi – toetada inimõigusi ja põhivabadusi – osas keskendutakse aruandes kahele teemale: sooline võrdõiguslikkus ja loomevabadus, mis on viimasel paaril aastal tõepoolest fookuses olnud. Muide, Eestit tuuakse positiivseks näiteks kaheksal korral (miinusmärgiga mitte kordagi): mainitakse loomemajanduse toetusi, idufirmade tähtsustamist, pärandi digitaliseerimist, aga sedagi, et meie keskmine kultuuritarbija on naine ning osalemine vabakondade tegevuses võiks olla suurem. Mitmel korral viidatakse ka käepikenduspoliitika kasutamisele, kus riigi ressursse jagavad valitsusvälised sõltumatud komisjonid, ning sedagi, et „Kultuur 2020“ koostamisse oli kaasatud valdkonna katusorganisatsioone.

Nagu öeldud, lähtub konventsioonis kasutatud väärtusahel siiski kultuuri kitsast tähendusest ja ka „Säästev Eesti 21“ seob kultuuri ennekõike põhiseaduse preambulis viidatuga, arendades sellest välja kultuuriruumi mõiste. „Kultuur 2030“ peaks aga kõik need otsad kokku sõlmima ja süsteemselt esitama. Kuna ühe artikliga eelnevat kuidagi ei saavuta, jätkab Sirp seda diskussiooni läbi aasta, aga olgu vahepeatuseks siiski mõned võimalikud sõlmpunktid välja pakutud.

Kuigi nimetatud väärtusahel on häirivalt majanduskeskne, on peaprobleem selles, et see algab poolel teel: hetkel, kui inimene identifitseerib end loovisikuna (või kultuuritöötajana). Tegelik algus on loomulikult märksa varasem. Kuidas tagada igaühe võrdne ligipääs kultuurile (seda nii kitsamas, kutselise ja rahvakultuuri tähenduses, kui ka laiemas identiteediloome, ühise kultuuriruumi, kui soovite, mõttes) juba sünnist saati (või ka varem ehk milline on kultuuri roll vanemateks ette valmistamisel)? Huvihariduse või ka kultuuriaktide (toote ja teenuse asemel) kättesaadavus regionaalsest, varalisest ja ka keelelisest olukorrast sõltumata on siinkohal üks olulisemaid teemasid, mis vajab kompleksset läbimõtlemist, sh küsimus eestvedajast (on see riigi, tema poolt selleks kutsutud vaba- või erasektori ühenduse, linna- ja vallavalitsuse ülesanne). Ainuüksi see küsimus nõuab mitme ministeeriumi, linna- ja vallavolikogude tasandi, vaba- ja erasektori kaasamist „Kultuur 2030“ väljatöötamisse. Või teistpidi: milline on kultuuri roll eakate heaolu tagamisel, olgu nad siis kultuuri vastuvõtjad või loojad selle kitsamas tähenduses (või kuidas on toetatud inimese soov esimesest teiseks saada, kui see tahe tuleb elukaare viimases kolmandikus) jne.

Neile küsimustele pole võimalik vastata muul moel kui kaasata kõik ministeeriumid, mis viibki küsimuseni, kas kultuuriministeerium suudab seda protsessi vedada või kas on üldse mõistlik, et nemad seda veavad. Tasub meelde tuletada, et kultuuripoliitika põhialused on riigikogu juhis valitsustele (just nimelt mitmuses) ehk „Kultuur 2020“ näide, kus kõigepealt tegi tööd üks ministeerium, seejärel läks dokument valitsusele arutamiseks ning alles viimasena riigikogule, on äraspidine. Seega peaks initsiatiiv justkui tulema riigikogult. Kas me oleme aga valmis (loe: piisavalt tugev demokraatia) selleks, et „Kultuur 2030“ peamine arutelu toimub erakondade vahel (eeldades, et nad siiski kaasavad vajalikke asutusi ja huvigruppe)? Tahaksin väga öelda jah …

1 Artur Talvik, Provintsistumisest ehk Kuhu kaovad julged mõtted? – Sirp 28. II 2013.

2 Ott Karulin, Valdkond ja ministeerium võrdluses – Sirp 28. II 2013.

3 Austatud juhataja! Lugupeetud riigikogu liikmed! – Sirp 5. VI 2015.

4 Ott Karulin, Vaade maailmavaateta vaateisse – Sirp, 13. II 2015.

5 Ott Karulin, Hea kultuuriminister – Sirp 10. II 2017.

6 Anzori Barkalaja, Eestluse elujõu ülesanded – Sirp 5. VI 2015.

7 Tõnu Viik, Eesti kultuuri muutuvad enesemääratlused – „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“, peatoimetaja Tiit Tammaru, Eesti Koostöö Kogu 2017.

8 Ott Karulin, Valdkond ja ministeerium võrdluses – Sirp 28. II 2013.

9 Ott Karulin, Juntsu eksamil – Sirp 5. VI 2015.

10 „Re|Shaping Cultural Policies“ – UNESCO 2017, http://en.unesco.org/creativity/global-report-2018

11 Tõnu Viik, Eesti kultuuri muutuvad enesemääratlused – „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017“, peatoimetaja Tiit Tammaru, Eesti Koostöö Kogu 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming