Etnoloogia ja mälu-uurimine

Ene K?aar

  Lugudel minevikust on keskne koht rahvaste, sotsiaalsete liikumiste ning indiviidide elus. Mineviku, eriti kollektiivse mineviku tõlgendus on etnoloogia kui kultuuriteaduse huviobjekt olnud ka varem, kuid mälu kui teoreetiline ja empiiriline probleem on tõstatunud alles viimastel kümnenditel. Mälu-uurimises toetutakse sotsiaalse mälu mõistele, mille sõnastas 1920. aastatel prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs. Vastukaaluks tollases Euroopas moodsatele individuaalpsühholoogilistele seletusmustritele rõhutas ta sotsiaalse konteksti tähtsust individuaalse ja grupispetsiifilise minevikumälu mõistmises. Halbwachsi mälukontseptsiooni on eri teadusharudes oma spetsiifikast lähtudes kujundatud ja rakendatud. Etnoloogia vaatepunktist on Halbwachs liigse ühekülgsusega rõhutanud sotsiaalset süsteemi ning alahinnanud kultuurilist orientatsiooni. Etnoloogid rõhutavad, et kultuur on lokaalselt konstrueeritud tähenduslik sümbolsüsteem, mis tähendab, et ühiskonniti erinevad ka kultuurilised struktuurid. Etnoloogid esitavad seega küsimuse mäletamise kultuurist ja praktikast rohujuuretasandil. Oluline probleem muu hulgas on, kuidas sotsiaalmajanduslike muutustega kohanemiseks võetakse kasutusele uued kultuurielemendid ja/või kuidas need muutused ühendatakse juba kehtivate kultuurikategooriatega. Etnoloogia eripäraks on allikate ja meetodite brikolaaž, näiteks mingi grupi mäletamise kultuuri uurimisel analüüsitakse eri laadi tekste (kirjalikud ja suulised mälestused, õpikud, fotod, arhitektuur) ja institutsioone (muuseumid, looduskaitsealad, monumendid, mälestamiskombed, turismiobjektid, kaubamajad) ning dokumenteeritakse individuaalset argielukäitumist.

Mälu-uurijate üks radikaalsemaid samme on olnud piiri hajutamine ajaloo ja mälu mõiste vahel. Pärimuslike ajalugude esiletõus, aga ka ametlike ajalookäsitluste vahetumine (mõelgem kas või 1980. aastate lõpule Eestis) on toitnud ajaloo paljususe ideed. Mälu ja ajalugu on hakatud mõistma kultuuris põimunud fenomenidena, mida struktureerib “keele võim”. Näiteks mälu-uurimise vaatepunktist sisaldavad nii mälu kui ajalugu mütoloogilisi elemente, mis etendavad olulist rolli sotsiaalses (ja rahvuslikus) ideoloogias, õigustades ja kinnitades teatud sotsiaalseid mustreid, “õige” ja “vale” ühiskonna kujundeid.

Mälestused ei põhine ainult individuaalsetel kogemustel ja individuaalsel meenutamisel. Ka grupid ja institutsioonid kannavad mineviku representatsioone, varustades indiviide elu eri sfäärides “ajalugude”, “traditsioonide” ja “päranditega”. Nii on palju viise, kuidas indiviid puutub kokku isegi võistlevate või vastanduvate minevikutõlgendustega. Selle kompleksse suhte iseloomulikuks näiteks on mäluprotsessid tänapäeva Eestis, mille keskmes on jätkuvalt Teise maailmasõja järelmõjud ning Nõukogude Liidu lagunemine. Rahvuslik ärkamine Eestis ja iseseisvuse taastamine tõid kaasa intensiivse meenutamislaine, kus keskenduti sündmustele, mis tähistasid rahvuslikku kannatust XX sajandil. Siiski on jätkuv monumendisõda näidanud, et 1990. aastate intensiivsetele mäluprotsessidele vaatamata on Teise maailmasõja kogemus veel “läbitöötamata” valdkond, mida iseloomustavad avaliku ja privaatse vastuolulised suhted. Teise ilmasõja autobiograafiline tõlgendus mõjutab põlvkondadevahelises interaktsioonis ning kodanikualgatuse tasandil oluliselt mäluprotsesse XXI sajandi Eestis. Lisaks on viimaste aastate arengutendentsid näidanud, et Eesti ühiskonna olevikutunnetust hakkab üha rohkem mõjutama see, kuidas mõistetakse elu nn küpse sotsialismi ajal, erinevalt varasemast, kui rõhk oli sõjajärgsel “rahvuslikul katkestusel”.

XX sajandi ajalookogemuse mäletamine (ja unustamine) on tänases ühiskonnas nähtav mäletamise viis. Kuid mäletamise problemaatika on esil ka vähem nähtavates – ehk loomulikuna näivates – valdkondades nagu näiteks turism, pärandipoliitika, keskkonnasäästlik (traditsiooniline) eluviis või eesti toit. Kõigi puhul rakendub kolm põhilist mäluloome viisi: historiseerimine (suhestamine minevikuga), legitimeerimine autentsuse kaudu (“ehtsuse” ja “tõe” loomine) ning estetiseerimine (nt visualiseerimine). Mäluloome kõigi oma mudelitega on eelkõige kultuuripärandi tõlgendusviiside vaheline võimumäng, kus põimuvad ideoloogilised taustsüsteemid, tõekspidamised ja toimetulekustrateegiad. Mälu problematiseerimine on üks võimalus neid pingeid ühiskonna eri tasanditel märgata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming