Etskae homot!

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Esiteks, meie põhiseaduslikus vabariigis peab õige, seadusliku ja mõistliku käitumise juhiseid otsima ainult ühest algallikast, nimelt põhiseadusest ja selle õpetatud kommentaaridest. Mitte ükski muu tekst ei ole rahvahääletusel kodanike enamuse tahtena kinnitatud. Ei Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, ei Faehlmanni „Emajõe sünd”, isegi mitte Kristjan Jaagu „Laulja” pole põlvest põlve läbi hääletatud ega seega mis tahes vähemusega arvestav enamuse tahe. Teiseks, maailm on teiste tekste täis, aga neid ei saa omade suhtes ebavõrdselt kohelda. Kui omasid peab hääletama, siis võõraid ka. Eesti rahvas hääletas vanad võõramaised usutekstid juba iseseisvat riiki luues erasfääri kuuluvaks, kui kirjutas põhiseadusesse ilmaliku riigi põhimõtte. Sellest hetkest saadik ei saa olla ühelgi usuorganisatsioonil ega selle aluseks oleval tekstil ühtki õigustatud ambitsiooni Eesti ühiskonna- või riigielus reegleid kehtestada. Kirik on riigist lahutatud. Kolmandaks, võrdsete võrdse ja ebavõrdsete ebavõrdse kohtlemise idee ei tohiks võõras olla ei siinse ühiskonna enamusele ega vähemusele. Ühes riigikohtu lahendis öeldakse ses asjas: „Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühte moodi”. Ja teisal: „Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral.”

Ja siit jõuamegi asja juurde. Veel lõpuni ebaselgetel motiividel on üks endine võimu-, kuid nüüdne vähemusgrupp, mis õiguslikult, aga ka traditsioonide alusel riigis väga hea kaitse all, täpsemalt selle osa alustanud meediakampaaniat teise, bioloogilises plaanis küllap vähemasti sama vana, kuid sajandeid Euroopas diskrimineeritud vähemusrühma vastu. Kristlik kirik kogu oma organisatsioonilises haralisuses võitleb homoseksualismi „ilmingutega” ja vähemasti retoorika tasandil on võitlus erakordselt ebavõrdne.

Paar nopet ristikiriku eestkõnelejate (koguduste nn realiikmed, erinevalt oma ühingute mõnikord ülearu kirglikest juhtidest, on vähemasti minu kogemuse järgi üldjuhul meeldivalt rahulikud ja tolerantsed inimesed) doktornoolelikest seisukohtadest: „Kõik kirikupead leidsid, et homoseksuaale ei tohi hukka mõista, kuid nad ei tohi oma eluviisi propageerida ning peavad kalduvuse maha suruma” või siis „Kirikute nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida”.

Selle rütmiga käib mõistagi kaasas lausa riigikogu kristlik-konservatiivse liikme nõue „homoseksuaalsest praktikast hoiduda”. Ühesõnaga, „haige” on looduse (aga miks ka mitte Jumala) ohver, kes aga siiski peab enesesalgamise jõul patust ära pöörduma. Ja kuna mingi temast väljaspool olev asutus seda nõuab. Lihtne.

Kuid lubage siiski: kes te olete ja keda esindate, kui nii mastaapsete ja otse põhiseaduslikule võrdse kohtlemise printsiibile kinnast viskavate nõudmistega välja tulete? Aus vastus on: üks tavaline (ja mõnegi kõrvaltvaataja meelest veider) vähemusrühm paljude hulgas. Sõna- ja arvamisõigusega, kahtlemata. Aga oma arvamiste eel peaks eriti kristlasel meeles olema Johannese sulega jäädvustatud sedastus: „ Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kivi ga!”” (Jh 8:7).

Jutt homoseksuaalsusest kui patust või sundravile allutatavast hälbest pole ilmalikus riigis muidugi kohtukõlbulik. Ja sellisena ei peaks olema ka parlamendikõlbulik. Hoopis teine asi on arutelu selle üle, mis on perekond ja kellest seda seaduslikult moodustada saab. Teatavasti on perekond põhiseaduse §27 jõuga riigi kaitse alla võetud. Kuid, nagu märgitakse põhiseaduse antud paragrahvi kommentaarides 12 ja 13 „kommenteeritava sätte isikuline ja esemeline kaitseala – kellele ja millistele suhetele sätte kaitse laieneb – sõltub suuresti perekonna ja perekonnaelu mõiste sisustamisest. Põhiseaduses ega seadustes pole perekonna mõistet sätestatud”. See on omamoodi kummaline, sest on küll olemas perekonnaseadus, kuid pealkirjas sisalduvat mõistet seal ei defineerita. Järelikult pole muud võimalust kui otsida rahvusvahelist abi, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtult. Veel kord põhiseaduse kommentaari tsiteerides: „EIK määratleb perekonnaelu mõistet faktilistest suhetest lähtuvalt. [—] EIK praktikas mahub perekonnaelu mõiste alla nii mehe ja naise ametlikult registreerimata kooselu, kuid ka ebatraditsioonilised perekonnad, nt homo- ja transseksuaalide kooselud …”.

Sellest järelduvalt on sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kampaania pärast kaklust rusikatega vehkimine. Sihtasutuse petitsioonis deklareeritakse: „Olen vastu samasooliste isikute kooselu tunnustamisele perekonnana ja sellisele kooselule õigusliku staatuse andmisele mistahes vormis.” Kohtupraktika kaudu on õiguslik staatus juba sündinud ning Eesti riigi ülesanne on seadus lihtsalt sellega kooskõlla viia. Kui kellegi õigusi seadusega piirata, peavad sellel olema väga mõjuvad põhjused. Ratsionaalsed, teaduslikud, mõõdetavad. Neid pole kristliku perekonna kaitsjatel ette näidata. On vaid seletamatu hirm, et need teised lagundavad traditsioonilise perekonna ära. Milliseid lisapiiranguid usuühingutes oma liikmetele seatakse, on nende ühingute siseasi. Arvata aga, et need sisereeglid peaksid kuidagi laienema neile, kes pole liikmed, on mõtlemisviga samas suurusjärgus, nagu neid teevad Keskerakonna maksukogujad. Hirmu silmade suurust näitab see, kuidas homovähemusele omistatakse üleloomulik võime oma kõlvatusega ära hävitada kogu Euroopa kultuur ja aastatuhandete tavad.

Tahaks, et usklikud ei peaks kartma. Kuid kui kristlik perekond laguneb, siis ei aita siin seadus ega ussirohi. Ja laguneb ta ikka siis, kui enda usk on nõrgaks jäänud, mitte seepärast, et kuskil linna teises otsas pesitseb seadustatult koos elav homopaar.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming