Ettevaatust: ka taimedel on silmad!

Tiit Kändler

Daniel Chamowitz, Mida taim teab. Teejuht meelte maailma. Inglise keelest tõlkinud Kadri Koik ja Kati Metsaots, toimetanud Triin Olvet. Kujundanud Rein Soonsein. Äripäev, 2013. 158 lk. („Imeline teadus”) Inimesed jagunevad kaheks: need, kes kutsuvad taimi „kes”, teised, kes kutsuvad „mis”. Chamowitz kuulub esimeste sekka. Mina ka. Kes vähegi taimedega tegelnud, see teab – taimed ei ole sugugi mitte tummad tunnistajad. Kui isegi kivid suudavad kõnelda nende uurijatega, ammugi siis taimed. Aga nad kõnelevad ka üksteisega. Vähe sellest. Neil on kompimismeel. Neil on haistmine. Nad teavad, kus nad on. Nad mäletavad, mis on nendega juhtunud. Taime meeled – haistmine, nägemine, kompimine – ei ole samad, mis inimese meeled. Kui me kasutame neid inimese meeli tähistavaid sõnu, siis peame silmas, et taim suudab eristada lõhnu, eristada valguse spektrit ja intensiivsust ja valguskiirguse ajalist kestust, eristada puudutusi ja muid kontakte. Et taim mäletab, ei tähenda seda, et tal on aju. Närvisüsteemi, kõnelemata kesknärvisüsteemist, tal ei ole, kuid taim säilitab mälestusi valgusest, puudutusest või lõhnast kuidagiviisi oma kehas. Kõigest sellest ja paljust muustki kirjutab Tel Avivi ülikooli taime-bioteaduste Manna keskuse direktor Daniel Chamowitz. Kirjutab nii selgelt, võluvalt ja vaimukalt, et tahaks olla ise taim. „Mõelge selle üle: taimed näevad teid,” alustab ta oma raamatut, mida saab panna pärast esimest lauset käest vaid selleks, et kasta hoovil eile istutatud rippmaasikat või imetleda, kuidas kastan lehte läheb. Kust ta teab, kuidas minna, seda ütlevad talle geenid, eks ole. Taimi uurivatele teadlastele, ammugi siis teadusajakirjanikele tuli mõniteist aastat tagasi üllatuseks, kui palju on taimedel võrreldes inimesega geene ja üha saabub uudiseid, kui palju inimesega sarnased geenirühmi taimedel on. Kas või näiteks see geenirühm, mille Chamowitz avastas ja mille abil teeb taim kindlaks, kas ta viibib valguses või pimeduses. Nojah, eks inimene tee ju ka seda kindlaks isegi silmade abita kuidagiviisi naha kaudu, aga fotosünteesi, seda looduse põhilist imede imet, tänu millele me siin teiega üleüldse oleme, ei ole inimkeha siiani suutnud ära õppida. Aga kes teab, võib-olla kusagil mõne Aasia saare laborisügavustes püütakse sihukest mutanti juba praegu valmistada.

Inimesel, kes on harjunud nägema eelkõige kasvatatud taimede vilju ja muid hüvesid, tuleb aeg-ajalt ikka meelde tuletada, et taimed saavad väga vabalt hakkama ka ilma inimesteta, vastupidine aga ei kehti – kui me elavast inimesest kõnelda võtame.

Meie taimed ja teadlased

Näete, juba jooksis jutt raamatust eemale (läks metsa poole), aga seda need taimed teevad.

Taimeteadus on üks põnev ala, ja üha põnevamaks läheb. Eesti saab siin uhkust tunda oma taimeteadlaste üle. Nagu näiteks Ülo Niinemets ja tema rühm Eesti maaülikoolis, kes uurivad, kuidas puud omavahel suhtlevad ning kuidas nad valguse rohkuse või vähesuse korral end liigutavad – mitte küll kõndides, vaid võra kasvatades ja lehtede asendit ning suurust valides. Ja uurivad nõnda, et on üle ilma teada-tunda rahvas. Taimed annavad jõudu.

Kuidas taim jõudu saab? Taim saab jõudu Päikeselt ja mullast ja jõujagamist juhivad sellised nähtused nagu bioloogiline kell ja taimehormoon etüleen ja muud kemikaalid, mis vallanduvad, kui kahjurid neid kahjustavad, ja puudutusest vallandatud elektrokeemilised signaalid rakkudes ja … Kõike ei saa siin jutustada. Kuid võite kindlad olla, et taim ei kuule, kui palju seda ka mõned tüübid ei pajata („Beethoven tomatitele!”). Vähemasti ei ole praeguseks taimede kõrvast mingit märki, mida Chamowitz oma muu teksti seas üsna iroonilisel kombel ka esile tõstab ja selle kinnitajaid materdab. „Seda arvestades saame ehk aru, miks vastupidiselt selles raamatus käsitletud ülejäänud meeltele pole taimele tegelikult kuulmist vaja.” Jah, pole vaja, seega ei ole välja arenenud. Evolutsioonibioloogia prohvet Theodosius Dobzhansky on öelnud: „Millelgi bioloogias pole mõtet muidu kui evolutsiooni valguses.” Sestap siis on müürloogal, geneetikute kultustaimel, kurtuse geenid.

Me saame siit raamatust teada, kuidas taim teab, mis on üleval, mis all ja mida taim mäletab. Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud (mälu veab alt): Chamowitz kirjeldab ka ühe kuulsa eesti teadlase avastust mälu jaotamises – protseduurilist ja semantilist ja episoodilist mälu. Ta isegi nimetab selle vahva teadlase nime: Endel Tulving. Rõõm, mida ei paku just liiga paljud populaarteaduslikud raamatud. Kodune ülesanne: milline mälu neist on taimedel?

Nii nagu Chamowitz ennustab, pakuvad taimed meile järjest üllatusi. Selle kinnituseks toon siinkohal ühe 7. maist pärit lookese teadusuudiste portaalist AlphaGalileo.

Sõbertaimed aitavad seemnetel idaneda

Naabrite sosin parandab seemnete idanemist, on leidnud Lääne-Austraalia ülikooli teadlane Monica Gagliano ja tema kolleegid. Nad külvasid tšilliseemneid eraldi või üheskoos rühma tšillitaimedega või basiilikuga. Naabertaimede puududes idanes vähe seemneid, misvastu siis, kui taimed said seemnetega suhelda, idanes seemneid rohkesti. Kui seemned eraldati basiilikutaimedest musta plastikuga, nii et neid ei saanud mõjutada ei valgus ega keemilised signaalid, idanesid nad, nagu oleksid suhelnud basiilikuga. Teadlaste arvates suhtlevad taimed mõnel seni tundmatul viisil. Halvad naabrid, nagu apteegitill aga takistavad seemnete idanemist samal moel. Uurijad oletavad, et tegu võib olla rakusiseste nanomehaaniliste võngete tekitatud helisignaalidega, mis kannavad taimedevahelisi sõnumeid.

Mis sa kostad, äkki taimed siiski kuulevad – aga ultrahelisid?

Lihtsalt taim

Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.

Aga olgu. Taimedega on nõnda, et side nendega on üks asi, mis vananedes tugevneb, kuidagi kirgastub ja helestub. Pole vist palju neid meie seas, kes nooruses on nautinud looduskirjeldusi kirjanduses. Kuid mida edasi, seda enam on säherdusi, mis meeldivad. Ütleb näiteks Andrei Volkonski oma äsja eesti keeleski ilmunud raamatus „Kodumaa”: „… ähvardavate kaljunukkide kontuurid, loojangutes lõkendav meri, roheline pehme sammal torssis kuuskede niiskes varjus …” etc, etc. Kus? Ei mujal kui Keila-Joal.

Alati kui kuulen oma kodukülas kusagil põrisemas mootorsaagi, võpatab midagi minus, see on suisa valus. Jälle langeb kusagil puu, mis on kasvanud nii vanaks, et käsitsi ei viitsita seda maha saagida. See võib olla minu meditsiiniline probleem, aga las olla. Las ma pean meditsiiniliseks juhtumiks neid tüüpe, kes kuu aja eest saagisid lähedase poe ees maha neli saja viiekümne aastast imekaunist mändi. Selleks, et sillutada kogu plats kividega. Kui oleks minu teha, siis mina keelaksin ära mootorsae mujal kui majandusmetsas. Las saevad käsitsi. Siis ehk mõtlevad, et taim näeb neid. Aga nad teavad, et taim ei kuule ja põrutavad edasi. Kuis saaks neid meelitada lugema seda võluvat raamatut? Oh, silla seda teab. Teab ja ajab oma õie uudishimulikult taeva poole, olles ise end taevavärvi maalinud, taevalt malli võtnud. Ajab õieli õie, täiesti tarbetult, eks ole, ei vilja ega puitu. Lihtsalt taim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming