Ettevaatust, poliittehnoloogiad!

Andres Herkel

  netifoto

 

Olin üsna esimesi kordi rahvusvahelisel järelevalvemissioonil Aserbaidžaanis, kui üks venekeelsetest tekstidest silma ja kõrva hakkav sõnakatke mind hämmastas: “Piaar!” Kõlalt sarnanes see pärsia keelest pärinevale piaalile, millest teed juuakse. Kummati on see jooginõu hoopis rohkem levinud Kesk-Aasias kui Lõuna-Kaukaasias. Siiski pidin kiirelt taipama, et “piaari” alati seirav “tšornõi” ei viita üldse mitte mustale teele, vaid hoopis kompromaadile ning selle lavastamist saatvatele mustadele tegudele. See, mida meie tunneme avalike suhetena (public relations ehk lühidalt PR), on venekeelses või Vene mõjuväljale alluvas kultuuriruumis enamasti just “tšornõi piaar”.

Tõupuhas žanrinäide on lugu sellest, kuidas Aserbaidžaani opositsioonijuht Ali Kerimli Türki sõitis ning salkkond homode esindajaid teda lennujaama kärarikkalt ja suurte plakatitega tervitama tuli. Kui Türgi ajakirjandus ei pühendanud episoodile vähimatki tähelepanu, siis Aserbaidžaani propagandakanalid kajastasid homode tervitust suure mõnuga, eeldades, et traditsioonilises ja islamitaustaga aseri ühiskonnas saab Kerimli maine sellega kõvasti põhja lasta. Loo puändikas järg oli see, et raevunud Kerimli soovitas igaühel, kel tekkis kahtlusi ta mehelikkuse osas, oma naine tema juurde saata. Pole küll teada, kas keegi soovitust tõsiselt võttis, kuid kindlasti sai Kerimli enda tõsiseltvõetavus selle lihtsa ja vastiku lavastusega paraja hoobi.

Siiski on “tšornõi piaar” vaid ühekordne pisihuligaansus suurejooneliste poliittehnoloogiate kõrval, mille eesmärk on kogu võimuprotsessi juhtimine ning soovitud valimistulemuste legitimeerimine ükskõik milliste vahenditega. Loomulikult võib opositsioonijuhi mustamine olla suure tehnoloogia väike koostisosa. Aserbaidžaani näidet jätkates tuleb olulisemaks pidada kahe ministri vahistamist vahetult enne valimisi süüdistatuna riigipöörde ettevalmistamises, mille asitõendiks pidid olema salajutuajamised vastasrinna esindajatega ning kabinetist diivani vahelt leitud sularaha. See paljastusoperatsioon toimus Vene julgeolekujõudude vahetul kaasabil, et mitte öelda dirigeerimisel. Kodumaiste justiitstimukate peale pandi lihtsam ülesanne – ebasoovitavad kandidaadid, kes ei taibanud end taandada vabatahtliku sunni alusel, taandati kohtute poolt kiirkorras fabritseeritud kaebuste alusel.

Kõigi küüniliste poliittehnoloogiate päriskodu on ikkagi Moskvas, mitte Bakuus ega Jerevanis. Kremli peremees Putin on otsesõnu öelnud, et edu sõltub tehnoloogiatest ning professionaalidest, kes nendega ametis. Kuulsaimaks tehnoloogiks peetakse Gleb Pavlovskit, kelle käsi oli mängus nii Jeltsini tagasivalimisel 1996. aastal kui ka Putini lavaletoomisel 1999-2000, kuid kelle pingutused ei läinud õnneks Ukraina presidendivalimiste puhul 2004.

Poliittehnoloogia mõiste ise on justkui mõtlemist pidurdav vähkkasvaja, mis paneb ühiskonna eliidi uskuma, et tegelikult tehnoloogiad asendavadki poliitikat, et demokraatia peab olema näiline ja rangelt kontrollitud ning et meedia ei tohi ega saa olla ühelgi juhul vaba. Täielik kontroll info üle on tehnoloogiate nurgakivi. Läänes tuntud spin doctor pole ise poliitika kujundaja, vaid pigem sõnumitooja, kes vahendab ja aitab poliitikute otsuseid avalikkusele serveerida. Poliittehnoloog seevastu juhib ühekorraga nii poliitikat, meediat kui ka avalikku arvamust, olles vajadusel valmis välja pakkuma ka meetmeid teisitimõtlejate karistamiseks. Vähegi demokraatlikes maades ei allu poliitiline lobby ja avaliku arvamise kujundamine sellistele tehnoloogiatele. Nähtus ja mõiste levivad eeskätt seal, kus püütakse demokraatiat imiteerida ja/või avardada Venemaa geopoliitilist mõjuvälja. Kui me ka mõnikord näeme poliittehnoloogiates ameerikalikke võtteid, on nende üldine jõhkrusaste sootuks teistsugune, kui vaba maailma poliitikud saavad endale lubada.

Vene poliittehnolooge iseloomustavat müüdavust ja moraalirelativismi seletab nende taust. Valdavalt on PR-tegelaste ja tehnoloogide peamiseks kasvulavaks olnud KGB, kompartei ja komsomoli ideoloogiasektorid ning ülikoolide marksismi-leninismi kateeder. Sealt on tänased tegijad oma sügava künismi kaasa saanud. Neid, kes on libastunud korralikelt erialadelt nagu psühholoogia või keeleteadus on üksikuid. Pavlovski dissidenditaust paistab hoopis erandlik, kuid tema puhul on moraalset lagunemist saatnud omal ajal kaaslaste vastu antud tunnistused.

Tehnoloogide kõige markantsem ja samas kõige julmem saavutus on Putini võimuletoomine 1999-2000, millele sillutas teed teise Tšetšeenia sõja vallapäästmine. Pea tundmatust KGB-lasest tehti algul peaminister ja poole aasta pärast Jeltsini järglane presidenditoolil. Putinil aitas esile tõusta tšetšeenide demoniseerimine koos jõhkra karistusoperatsiooniga ning retoorika, mis lubas demokraatia asemel korda ja Venemaa kadunud mõjujõu taastamist. Tšetšeenias pole lahendust tulnud Putini kahe ametiaja vältel, kuid tema esmane virtuaalne võit meedia ning massiteadvuse tasandil tegi ta presidendiks. Pärast sissetungi Dagestani, eriti aga pärast elumajade ohvrirohkeid õhkulaskmisi Venemaa linnades, kallutati avalik arvamus sõja poolele. Samal ajal suruti vaba ajakirjandus põlvili.

Tegelikult jagab Putin oma presidentuuri algusest saati FSB ja tehnoloogidega. Majade õhkimine omistati kiirelt, ehkki ilma tõsiste tõenditeta, tšetšeenidele. Ometi jäi ühe Rjazani kortermaja keldrisse ammooniumnitraadi paigutamisega vahele FSB ise. Mitu kuud hiljem aeti ekspertiisile viidates lapsikult tagasi, et valge pulber, mis majast leiti, oli hoopis suhkur ja sellega tegid julgeolekutöötajad elanikele õppust! Kuigi FSB asjassesegatusest on tehtud filme ja kirjutatud raamatuid, pole see kunagi pääsenud mõjutama venelaste massiteadvust. Küll aga on Aleksandr Litvinenko ja Juri Felštinski raamat “FSB laseb Venemaa õhku” Venemaal keelatud ning selle tiraaže on piiril konfiskeeritud.

Edasine võimu tsentraliseerimine, ajakirjandusvabaduse piiramine ning Hodorkovski ja teiste oligarhide vastu suunatud karistusoperatsioonid on sisuliselt sama poliittehnoloogia jätk. Niisuguste tehnoloogiate toimimise eeldus on see, et seadusi kohaldatakse valikuliselt ning kohtusüsteem on alati valmis täitma võimu tellimusi. Välispoliitikas tähendab Putini poliittehnoloogiline presidentuur üha agressiivsemat soovi juhtida poliitilisi arenguliine ka naaberriikides ning kasutada naftat ja gaasi oma tahte pealesurumise vahendina.

Varem, Jeltsini ajal, mil poliitiline pluralism oli mõnel määral sallitud, tegid tehnoloogid töid ka liberaalsetele jõududele nagu Jabloko jt. Nüüd tõdeme, et poliittehnoloogia on Venemaal ammu kujunenud riigijuhtimise paradigmaks. See on võimust lahutamatu ning opositsioonile pole siit midagi jagada. Tehnoloogia on ühekorraga nii võimu teostamise kontseptsioon kui ka meetod. Tema tõhusus on tagatud administratiivse ressursi piiramatu kasutamisega. Ilmselt on Venemaal väga vähe neid, kes üldse suudavad ette kujutada poliitilist juhtimist ilma kõikvõimsa tehnoloogiata. Viimased duumavalimised 2003. aasta detsembris olid juba nii üheplaanilised, et isegi Pavlovski ammune kaastööline Marat Gelman tõdes: “Võimu tehnoloogia ilmutas end kolmnurgas “maksuinspektor – prokurör – kohus”. Ja säärane poliittehnoloogia on juba kaugelt tõhusam ükskõik millest, mida võivad pakkuda minusugused inimesed” (vt Andrew Wilsoni rmt-s “Virtual Politics”, London, 2005). Varem klassikalise PRi sugemeid kandnud tehnoloogiatest on saanud riiklik sunnivahend.

Teadupärast tajub iga pätt maailma oma rikutuse tasemel. Kui Ukrainas toimus oranž pööre ja Juštšenko valiti presidendiks, siis nimetati seda veendunult ameeriklaste poliittehnoloogiliseks sekkumiseks. Isegi rahvusvahelisi vaatlusmissioone, mis esitavad valimiste läbiviimisele kõrgeid nõudmisi, peetakse tihti vaenulikeks tehnoloogiateks. Ja loomulikult, kõik värvilised revolutsioonid on poliittehnoloogiad, ei midagi muud!

Samas tuleb tunnistada, et niisugune väide pole lõpuni vale, sest poliittehnoloogilisel mõttemürgil ongi omadus vastu peegelduda. Kunagised oponendid, kes tehti tehnoloogiatega maatasa, on ise valmis samu võtteid kasutama. Rooside revolutsiooni järel ei jäeta Georgias (Gruusias) uuele opositsioonile normaalset tegevusruumi. Ukraina esimene Oranži revolutsiooni järgne valitsus komistas katsetele suuri erastamistehinguid tagurpidi pöörata, aga ka näiteks sellele, et oranži pöörde suurim rahastaja Petro Porošenko trügis valitsusse peamiselt selleks, et võimul olles investeeritud raha dividendidena tagasi võtta.  Kui uus poliitiline eliit ei suuda ega oska käituda kvalitatiivselt teistmoodi, siis ei muutu midagi: üks oligarhia asendub teisega, kuid võimu olemus jääb samaks. Eliidi korrumpeerumine ja ebaküpsusest tingitud vead hävitavad noort demokraatiat tõhusamalt kui mis tahes välisvaenlane. Just see avab tee karmi korra ihalejatele, autokraatidele ja poliittehnoloogiate maaletoojatele. Kõik need ohud varitsevad jätkuvalt ka Eestit. Aga see on juba omaette teema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht