Euroala vajab suuremat fiskaalset stimuleerimist

Täistööhõive prioriteetsuse kahanemist seostatakse sellega, et täistööhõive oludes saavad töötajad palga ja töötingimuste üle tugevamalt positsioonilt läbi rääkida.

Raivo Soosaar

Euroala majanduse taastumine on juba hulk aastaid olnud kidur. Tööpuudus on viimase aasta jooksul küll pisut langenud, ent jätkuvalt suhteliselt kõrge, ulatudes Eurostati andmetel augustis 11,5%ni. Kõige halvem on situatsioon Kreekas ja Hispaanias, kus töötuse näitaja on tublisti üle 20%. Kummitamas on deflatsiooni ehk hinnataseme languse oht: 0,3%-line septembri inflatsioon on tublisti alla 2%-lise ELi sihtinflatsiooni. Hindade langus paneb majanduses tegutsejad oma ostud veelgi soodsamate hindade ootuses edasi lükkama. Seetõttu väheneb nõudlus ja ettevõtted on sunnitud töötajaid koondama. Töötute hulga kasv omakorda kahandab nõudlust. Väiksem nõudlus survestab jällegi hindu alandama, et toodetud kaubast lahti saada. Deflatsioon suurendab ka võlgade reaalväärtust. Seega muutub ratsionaalseks omatavat võlga vähendada. Ent korraga paljude võlgu ostetud asjade müükipaiskamine alandab veelgi hindu.

Eurotsooni püüe saada hakkama ainult turgudel konkurentsi edendavate ja haridussüsteemi parandavate nn struktuursete reformidega ning rahapoliitilise stimuleerimisega ei näi olevat õigustatud. On majandusteaduse aabitsatõde, et pakkumise vähenemine toob enesega kaasa hindade kasvu ja nõudluse kahanemine hindade kukkumise. Praegune ebatavaliselt madal hinnataseme tõus ja reaalpalkade stagnatsioon või langus surutises vaevlevates riikides viitab selgelt sellele, et kõrge töötus ei ole peamiselt mitte „klassikaline” puudulikust pakkumisest tingitud töötus. Kui töötuse kasvu taga oleks, nagu mõned arvavad, heaoluriigi kriis, s.t tööjõu pakkumise vähenemine heaoluriigi heldete toetuste tõttu, siis peaksid palgad suhteliselt kiiresti kasvama. Kui majanduslanguse taga oleks naftatipust tingitud kriis, siis peaks nafta hind tõusma, kuid 2008. aastal nn suure retsessiooni saabudes see kukkus.

Viimase aja palkade ja hindade trendid osutavad hoopiski, et struktuursete muudatuste kõrval on tingimata tarvilik (kui mitte esmajärguline) nõudluse stimuleerimine. Majandust üritatakse stimuleerida rahapoliitiliste meetmetega: alandatakse intressimäärasid ning keskpank ostab kokku varasid (võlakirju). Laenuvõtmine on praegu küll väga madalate intressimääradega tehtud ülimalt soodsaks, kuid kiratsev nõudlus pärsib huvi reaalmajandusse investeerida ja selleks laenu võtta. Tarbijad, kes ebakindla majandusolukorra tõttu oma töökoha säilimise ja võlgade pärast muretsevad, ei ole samuti kuigivõrd uute laenude võtmisest huvitatud. Keskpanga pakutaval odaval rahal on ka omad ohud. Viimasel ajal aset leidnud aktsiate jt varade hinna võrdlemisi kiire kasv on pannud analüütikud arvama, et hoogu on kogumas uus mull.

Fiskaalse ehk riigirahandusliku stimuleerimise suureks eeliseks rahapoliitilise ees on see, et maksude alandamise või avaliku sektori kulutuste suurendamise abil saadavat täiendavat raha ei pea inimene tagasi maksma.1 Tingimustes, kus on vabu tootmisressursse, sh ollakse kaugel täistööhõive tasemest ning intressimäärad on nullilähedased, on fiskaalne stimuleerimine efektiivne. Efektiivsust hinnatakse multiplikaatori abil, mis näitab, mitu eurot kasvab kogutoodang majanduses valitsuse üheeurose stiimuli korral. Uuringud näitavad, et kui on tootmisvõimsuste ülejääk ja madalad intressimäärad, siis multiplikaatorid ei ole mitte üksnes positiivsed, vaid ka tublisti üle ühe, s.t toodangu kasv ületab stiimuli enda suuruse.2 Tavaolukorras oleks nõudluse fiskaalne stimuleerimine vähetulemuslik: suurem nõudlus kandub valdavalt lihtsalt hindadesse. Surutises on nõudluse ergutamise peamiseks tulemiks seevastu toodangu ja tööhõive kasv. Sageli tehaksegi niisugune viga, et vaadatakse keskmisi stimuleerimise multiplikaatoreid, arvestamata, et surutises on multiplikaatori väärtus suurem.3

Muidugi sõltub fiskaalse stimuleerimise edukus sellest, kuidas seda rakendatakse. On tähtis, et stiimul oleks suunatud neile, kes selle kiiresti suures mahus ära tarbivad. Toimetulekuraskustega peredele suunatud meetmed on etemad kui kõigile suunatud toetused või maksualandused, sest vaesemate tarbimiskalduvus (osakaal sissetulekust, mis tarbitakse) on kõige suurem. Samuti peab stiimul olema ajutine, surutise suurusele vastav, erinevaid stimuleerimise viise sisaldav ning ilmtingimata ühiselt rakendatav, sest impordi kaudu kandub see teistesse riikidesse.4 Fiskaalset stimuleerimist on õigupoolest kahte tüüpi: automaatne ja diskreetne. Automaatse puhul ei astu valitsus mingeid samme. Näiteks suureneb töötute arvu kasvades iseenesest töötuskindlustuse väljamaksete maht. Diskreetne stimuleerimine tähendab uute täiendavate meetmete ellukutsumist, nt alandatakse maksumäärasid, pikendatakse töökindlustushüvitiste väljamaksete kestust, suurendatakse investeeringuid avalikku taristusse vms.

Üks argument fiskaalse stimuleeri­mise vastu ongi see, et seadusandjad ei ole piisavalt pädevad head stimuleerimise paketti vastu võtma. Eeldatakse, et tegemist on eriliselt keerulise küsimusega ning üldse stimuleerimata jätmine on targem lahendus kui puudustega, kuid siiski tööhõivet suurendav pakett. Tänapäeva üks tuntumaid keinsistlikke majandusteadlasi Robert Skidelsky leiab siiski, et töötus on ühiskonnale suurem kaotus kui raiskamine avalikus sektoris.5 Ühte olulist stimuleerimise vajalikkuse vastast argumenti tuleb kindlasti veel puudutada. Nimelt olevat langus või surutis kasulik, kuna aitab likvideerida valesid investeeringuid ja toetab sedasi ressursside paremat paigutust ühiskonnas. Teatud kulutuste kokkutõmbamine võib buumijärgselt olla loomulik, aga see võib osutuda liiga suureks, sest esmane kulutuste vähenemine kutsub esile sekundaarse: minu mõni tegemata kulutus on kellegi teise saamata tulu, mistõttu too persoon peab oma kulutusi kärpima.6

Fiskaalne stimuleerimine tähendab valitsussektori eelarve puudujäägi lühiajalist kasvu. Laenamine selle katteks toob kaasa riigivõla kasvu. Kuid praegused väga madalad intressimäärad n-ö kutsuvad laenama ja mured seoses riigivõla ja eelarve defitsiidiga on üldiselt alusetud. Esiteks on puudujäägi kasv lühiajaline, sest stimuleerimise tulemusel suurenev tööhõive ja kiirem majanduskasv tähendab kopsakamaid maksulaekumisi ja toetusteks kuluvad summad eelarves vähenevad. Teiseks pole kindel, kas riigivõlg ikka on tingimata koormus tulevastele põlvkondadele? Ei tohi unustada, et riigivõla aktiva poolel võib olla parem infrastruktuur ja stimuleerimise tõttu suurem tööhõive (väiksem väljaränne ja muu tööturult lahkumine). Riigivõla abil saame järeltulijaile pärandada tugevamatel alustel majanduse. Ja veel, kuidas saab riigivõlg üldse lastelastele koormuseks olla, kui võlausaldajad on samuti lastelaste hulgas ning üldjuhul võetud laene tagasi ei maksta,7 vaid nende katteks võetakse uus laen?

Kolmandaks on eelarvedefitsiiti võimalik avalikkusele võlakirjade müügi asemel katta raha „trükkimisega”. Kui keskpangale on antud selleks õigus, siis kaob oht, et võla intressimäärad muutuksid üle jõu käivateks ning valitsus muutuks maksejõuetuks. 2012. aasta sügise hakul Euroopa Keskpanga (EKP) poolt välja kuulutatud OMT-programm, millega keskpank lubab vajadusel osta piiramatus mahus riigivõla teenindamisega kimpu jäänud riikide valitsuste võlakirju, alandas drastiliselt perifeeria riikide võlakirjade intressimäärasid (tulususi).8 Sealjuures on see tulususte langus aset leidnud valitsussektori võla suurenemise taustal. Eurostati andmetel oli riigivõla suhe SKPga kõigis perifeeriaks loetavates maades (Portugal, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Hispaania) 2013. aastal suurem kui 2011. või 2012. aastal. Eriti hoogsalt on kasvanud sealjuures Hispaania võlanäitaja.

De Grauwe ja Ji (2013) püüavad hajutada kartusi seoses OMT-programmiga.9 Esiteks ei ole vähimatki põhjust muretseda EKP maksejõulisuse pärast. EKP saab kohustuste katteks eurot „trükkida” nii palju kui tarvis. See tähendab, et kahjumi tekkimisel ei ole vaja keskpanka maksumaksja rahaga rekapitaliseerida. Teiseks, see, kuipalju raha „trükkimine” inflatsiooni kiirendab, sõltub majandusolukorrast. Kogemus näitab, et surutises, kus laenuturud on varjusurmas, rahabaasi suurenemisel reaalne raha pakkumine ei suurene. Seega OMT-programm ei sea ohtu EKP põhiülesannet tagada euroalal hindade stabiilsus. Kui laenuturud elustuvad, tuleb rahabaas koheselt kokku tõmmata. Kui keskpangal ei ole valitsuse võlakirju, mida müüa (võlakirjad on tühistatud), võib keskpank müüa kas või omaenda võlakirju, kuid abinõusid on teisigi.

Praegusel kujul ei ole OMT-programm hättasattuvate riikide suhtes kõige soodsamate tingimustega. Tulu teenivad ka need riigid, kelle võlakirju ei osteta. Võlakirjadelt teenitav intressitulu teatavasti jagatakse rahvuslike keskpankade vahel vastavalt EKP osakute jaotusele. Keskpangad suunavad selle tulu edasi riigieelarvetesse. Kui võlakirjade ostjaks on oma keskpank, siis laekub kogu riigivõlakirjade intressitulu enda eelarvesse. Isegi kui võlakirju ostetakse vastavalt osakute jaotusele, toimuks ikkagi tulude ülekanne nõrgematelt riikidelt tugevamatele, sest intressimäärad on nõrgematel kõrgemad. Pâris ja Wyplosz (2013) soovitavad praeguse asemele süsteemi, kus EKP ostaks võlakirju ja annaks vastu samas mahus intressivaba tagastamisele mittekuuluvat laenu.10 Selline lahendus pakuks suuremat leevendust.

Kui keskpank saab raha „trükkimise” abil valitsuse defitsiiti katta, ei tohiks ükski riigivõla tase olla takistuseks fiskaalsele ekspansioonile. Kui avalikkus kardab võla kasvu, siis võib keskpank laenamise asemel teha tulu ülekande valitsusele. Sel moel toimides valitsuse võlg ei kasva. Isegi säärasel juhul ei ole ohus keskpanga sõltumatus valitsusest, sest ülekande vajalikkuse ja mahu üle otsustamine jääb keskpanga ainupädevusse.11 Siinkohal mängib olulist rolli keskpangale antud mandaat. Seadusandja on USA keskpangale Föderaalreservile teatavasti pannud kohustuseks nii madala inflatsiooni kui kõrge tööhõive tagamise. EKP-lgi võiksid olla mõlemad, mitte ainult hindade stabiilsus.

Mida teha, kui keskpank on pigem kasinusorientatsiooniga, nagu EKP kipub senimaani olema, ega taheta valuutatsoonist lahkuda? Mitmed autorid on pakkunud skeeme, kuidas kõrgete laenamise kuludega plindris valitsused saaksid oma majandust fiskaalselt stimuleerida ilma keskpanga abita. Näiteks Philip Pilkington ja Warren Mosler on välja käinud maksudega tagatud võlakirjade idee: kui valitsus ei suuda võlakirjade intressi või põhiosa välja maksta, siis saab neid võlakirju kasutada maksukohustuste täitmisel.12 Seega võime lisaks riikide ühise fiskaalse ekspansiooni vajalikkusele nentida ka selle võimalikkust. Ainsaks takistuseks on poliitiline soovimatus fiskaalseid ja raha „trükkimist” puudutavaid reegleid paindlikumaks muuta ning stiimulit rakendada. Reeglid peaksid olema ühtaegu nii tugevad kui paindlikud. Head fiskaalsed reeglid lubavad surutises piisava suurusega stimuleerimist rakendada, kuid samas kindlustavad, et tavaolukorras ei lasta majandusel üle kuumeneda. Tugevad reeglid, millest kinnipidamist rangelt jälgitakse, on võrreldamatult parem meede vältimaks seda, et surutise kaasa toonud halb makropoliitika korduks, kui n-ö õppetunni andmine möödapääsmatust sügavama ja pikema surutise näol.

Ühelt poolt võib poliitilise soovi­matuse taga näha asjaolu, et täistööhõive ei ole enam sedavõrd prioriteetne kui pool sajandit tagasi. Prioriteetsuse kahanemist seostatakse sellega, et täistööhõive oludes saavad töötajad palga ja töötingimuste üle tugevamalt positsioonilt läbi rääkida. See aga survestab kasumite suurust. Teisest küljest õilmitseb laialdaselt lähenemine, kus riiki vaadeldakse kui harilikku majapidamist. Unustatakse see, et kui majapidamine saab oma kulutusi kärpides kulutused tuludega tasakaalu viia, siis valitsus ei saa. Iga valitsuse kulutus on kellegi saamata tulu.13 See saamata tulu tähendab valitsusele vähem maksutulusid ja suuremaid kulutusi, sest seda saamata tulu asendab nüüd riigi toetus inimesele. Majapidamiste seisukohalt on õige ebakindluse kasvades suurendada säästmist. Ühiskonna seisukohalt on see aga halb, sest vähendab nõudlust ja tõstab sellega veelgi ebakindlust. Valitsuse kokkuhoidlik käitumine teeb asja veelgi hullemaks. Analoogiliselt mõjutab riikide tasandil iga maa kärpepoliitika negatiivselt regiooni ja maailma majandust. Mida rohkem on kokkuhoiule panustavaid riike, seda kehvem kõigile riikidele. Samuti on oluline erinevus see, et valitsussektoril on raha „trükkimise” võimalus.

1 Seidman, L. (2012) Keynesian stimulus versus classical austerity. Review of Keynesian Economics. Inaugural Issue, pp. 77–92.

2 Frankel, J. (2013) Monetary alchemy, fiscal science. VoxEu.org, 29 January.

3 Seidman, L. (2013) Stimulus Without Debt. Challenge, vol. 56, no.6.

4 IMF jagab soovitusi kuidas edukalt stimuleerida artiklis Spilimbergo, A., Symansky, S., Blanchard, O., Cottarelli, C. (2008) Fiscal Policy for the Crisis. IMF Staff Position Note, SPN/08/01.

5 Skidelsky, R. (2012) George Osborne is wrong. Austerity is for the boom years, not the slump. The Guardian, 23 March.

6 Beaudry, P., Galizia, D., Portier, F. (2014) Reconciling Hayek’s and Keynes’ views of recessions. VoxEu.org, 1 June.

7 Skidelsky, R. (2013) Four Fallacies of the Second Great Depression. Project Syndicate, 20 November.

8 Teemat käsitleb De Grauwe, P. (2014) Revisiting the pain in Spain. VoxEu.org, 7 July.

9 De Grauwe, P., Ji, Y. (2013) Fiscal implications of the ECB’s bond-buying programme. VoxEu.org, 14 June.

10 Pâris, P., Wyplosz, C. (2013) To end the Eurozone crisis, bury the debt forever. VoxEu.org, 6 August.

11 Seidman, L. (2013) Stimulus Without Debt. Challenge, vol. 56, no.6.

12 Pilkington (2013) leiab oma artiklis „The Continued Relevance of Tax-backed Bonds in a Post-OMT Eurozone” (Levy Economics Institute of Bard College, Policy Note, 10), et selliste võlakirjade kasutuselevõtt on hea lahendus ka pärast OMT-programmi tulekut, kuna annab osale riikidele võimaluse võlakirjade tulusust veelgi alla tuua ning, mis peamine, garanteerib fiskaalse sõltumatuse.

13 Calcagno, A. (2012) Can austerity work? Review of Keynesian Economics. Inaugural Issue, pp. 24–36.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming