Euroopa ainus sõjaeelne judaistika õppetool

Vestlus TÜ vana testamendi ja semitistika dotsendi Urmas Nõmmiku ja judaistika teaduri Anu Põldsamiga.

Juune Holvandus

22. septembril tähistati Tartu ülikoolis 80 aasta möödumist judaistika õppetooli avamisest Tartus aastal 1934, keset Euroopa juutidele väga ärevaid aegu. Kuidas aastatel 1934–1940 prof Lazar Gulkowitschi (1898–1941) juhtimisel tegutsenud õppetool loodi?

TÜ vana testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik ja judaistika teadur  Anu Põldsam.

TÜ vana testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik ja judaistika teadur
Anu Põldsam.

Foto: Lauri Kulpsoo

Urmas Nõmmik: See oli esimene edukas katse Euroopas anda juudi teadusele, judaistikale ehk teadusele juutidest, nende ajaloost, keelest ja religioonist iseseisva distsipliini staatus klassikalise akadeemia raames. Ilma EV rahvusvähemuste kultuurautonoomiasse toetava suhtumiseta ega ka TÜ kõrgetasemelise semitistika ja vana testamendi uurimise traditsioonideta ei oleks see olnud võimalik. Teiselt poolt oli muidugi edendada juudi hariduselu juudi kogukonna enda initsiatiiv. Koostöös juudi kogukonnaga leiti raha ja kõrgetasemeline teadlane prof Lazar Gulko­witsch. Ainult Tartus ja ei kusagil mujal Mandri-Euroopas oli aastatel 1934–1940 võimalik õppida judaistikat peaainena kolmes õppeastmes doktorikraadini välja. Nõukogude võim sulges õppetooli kohe ning 1941. aastal hukkasid natsid ka Gulkowitschi koos perega.

Kuidas selgitada judaistikat iseseisva distsipliinina, Tartu judaistika eripära?

Anu Põldsam: Judaistika kui omaette teadus sai alguse Saksamaalt. Heebrea ja aramea keelt nagu ka heebrea piiblit oli Euroopa ülikoolides õpetatud iseenesest muidugi juba keskajast peale. Innustatuna XVIII sajandi lõpul alguse saanud juudi valgustusest ehk haskala’st või siis juutide emantsipatsioonist ning kokkupuutes saksa filosoofia ning teaduslike meetoditega võttis ka juutide seas maad arusaam vajadusest tõlkida oma ajalugu ja religioon kaasaegse teaduse keelde, et võiks tekkida juudi teadus, mis oleks vaba rahvuslikest või religioossetest ajenditest. Saksa ülikoolid ei olnud sellest küll eriti huvitatud ning osalt tekitas juuditeaduse ilmalik pale ärevust ka ortodokssetes juudi ringkondades.

Nõmmik: Judaistika uurimine toimus usuteaduskondade sees, teoloogia abiteadusena, mis pidi aitama uurida varase kristluse tausta ja mida seostati kaasajaga ainult kristliku ajaloo kaudu. Judaistikat uuriti veel ka selleks, et kristlikku misjonit edukalt teha, et juute rohkem kristlusse konverteerida.

Gulkowitschi tulemist Tartusse selgitatakse eluliste asjaolude kokkusattumisena. Miks just tema?

Põldsam: Gulkowitsch kaotas Nürnbergi rassiseaduste tõttu töö ning rabi Goldman Leipzigist hakkas kohe omalt poolt otsima talle uusi võimalusi, saates abipalvekirja ka Tartusse, kus parajasti õppetooli ette valmistati. Tartus oli väga aktiivne juudi kogukond. Gulkowitsch oli pärit ortodokssest perest Minski kubermangust, niisiis idaeuroopa juut, kelle puhul on põhjust toonitada ortodoksset õpikeskkonda just kujunemisaastail. Gümnaasiumi lõpetas ta Ukrainas vene keeles, seejärel oli ta Leedus juudi kooli õpetaja. Königsbergi läks ta edasi õppima selleks, et saada silmaarstiks, kuid just seal puutus ta kokku nii juudi filosoofia kui kantiaanliku filosoofiaga, mis ilmselt inspireeris teda interpreteerima rabiinlikke, toorat seletavaid tekste filosoofiliselt. Ta lõpetas Königsbergi filosoofiadoktorina, kuigi mõningatel puhkudel on tema tiitel kirjutatud ka: dr. Med. et phil. Tartus õpetas ta sisuliselt üksi kõiki õppekava aineid.

Tema üliõpilaste arv polnud vist just suur?

Põldsam: Mitte üle 21, judaistika õppureid nagu ka selle distsipliini tundjaid ei ole kunagi olnud palju ega saagi olema. See kaduvväike kild on aga äärmiselt oluline, ilma judaistika tundmiseta ei tunta siiski ei õhtu- ega hommikumaa kultuuri lätteid.

Kui võtta kokku Gulkowitschi elusaatuse traagika …

Nõmmik: Parimas loomeeas Gulko­witsch töötas end Eestis sisse, omandas eesti keele ja kodakondsuse, samuti tema abikaasa ja kaks tütart. Juba neil kuuel-seitsmel aastal oli tema tööpanus suur: loengud, keeletunnid, 11 monograafilist teadustööd, uurimused hassidismist, Maimonidesest, heebrea grammatikast.

Põldsam: Ning siis, äkki, nõukogude võimu esimesel aastal on kõik jälle lõppenud. Kuigi 1941. aastal kirjutati palvekirju, et võiks jätkata kas või mõne teise teaduskonna raames, ei olnud see võimalik. Nende perele ilmselt anti ka nõu enne sakslaste saabumist emigreeruda, aga nad otsustasid viimasel hetkel jääda, pidades sakslasi jätkuvalt kultuurrahvaks. Peagi kogu pere arreteeriti. Täpselt ei olegi teada, kuidas kõik lõppes, pereisa hukati teadmata kus. Perekond ootas hukkamise tundi ilmselt endises Tartu juudi koolimajas, suulise pärimuse järgi hukkusid nad kurikuulsas Tartu tankitõrjekraavis.

On raske mõista, et oma kultuur­autonoomia andmise seadusega edumeelsest EVst sai esimene piirkond, mis kuulutati juudivabaks?

Põldsam: Eesti oli pärast neid massimõrvu tõesti juudivaba, polnud kuigi palju neid, kes oleksid mäletanud kultuurautonoomiast tulenenud häid kavatsusi. Alles hiljem naasid mõned vabariigiaegsed juudid Eestisse. NSVLi aladelt tulid ju põhiliselt uued, need, kes teadsid ainult Kloogat, Kalevi-Liivat ja tankitõrjekraavi. Eesti juudi kogukond ei ole kaugeltki enam sõjaeelne saksa jidišit rääkinud kogukond ja võib öelda, et neil eri kogukondadel ongi olnud erinevad narratiivid.

Nõmmik: Eestlastele on sõja- ja okupatsiooniaegsete kannatuste lugu siiani olnud lähemalt valusam ja olulisem kui holokausti teema. Aga just nende kannatuste tõttu peaks olema üksteise narratiivi mõistmine võimalik, dialoogi on vaja edasi arendada.

Judaistika kaotas formaalse võimaluse Tartu ülikoolis niisiis 50 aastaks, kuni 1991. aastal taasavati usuteaduskond, mida asus juhtima prof Kalle Kasemaa. Milline on judaistika seis Tartus praegu?

Nõmmik: Võime rõõmustada, et meil on siiski TÜs kaks judaistika ja heebrea piibliga seotud töötajat. Iga kord, kui tunnetame piiravaid puudusi, võrreldes end rohkem võimalusi pakkuvate ülikoolidega, meenub meie tubli külalisprofessor Stefan Schreiner, kes iga kord siin viibides juhib tähelepanu meie unikaalsele asendile Riia, Vilniuse ja Peterburi vahetus läheduses ning osutab idaeuroopa juutluse seni veel läbi uurimata peatükkidele. Juutluse, kristluse ja islami kokkupuuted siin maailmanurgas on unikaalsed ja õpetlikud eriti tänapäeva kultuurisidemete ja -konfliktide taustal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming