Euroopa ja rahvusvaheline õigus: verbum habet Estonia

Lauri Mälksoo

Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu (www.esil-sedi.eu) 4. uurimisfoorum (www.esil2011.ut.ee) toimub 26.–28. maini Tartu ülikooli õigusteaduskonna korraldatuna Tallinnas Toompeal. Uurimisfoorumi teemaks on „Rahvusvaheline õigus ja võimupoliitika: suurvõimud, perifeeriad ja mõjusfääride nõuded rahvusvahelises normatiivses korras”. Konverentsile oodatakse üle 170 osavõtja kogu maailmast. Mõlemad konverentsi põhipäevad tipnevad keynote kõnedega, nende esitajateks on Anatoli Kovler, Venemaalt valitud kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus Strasbourg’is ja Yasuaki Onuma, Tōkyō ülikooli rahvusvahelise õiguse  emeriitprofessor. Toimub 15 arutlusringi nii erinevatel teemadel nagu mõjusfäärid, suurruumid ja jõudude tasakaal, Friedrich Martensi (1845–1909) pärand, vähemuste õigused, piraatlus, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, rahvusvaheline õigus suurriikide välispoliitika doktriinides, agressiooni mõiste, küberründed, energia kaubateede mõju Põhja-Jäämere, Läänemere ja Kaspia mere staatusele,  Kosovo ja Lõuna-Osseetia tunnustamise võrdlus, Venemaa arusaamad rahvusvahelisest õigusest, keskuse ja perifeeria suhted rahvusvahelises õiguses. Kuigi registreerimine konverentsile on lõppenud, saab 27. ja 28. mail Eesti Teaduste Akadeemia hoones toimuvaid arutlusringe ja plenaaristungeid jälgida live-kanalilt www.uttv.ee.   

  

Omaaegse välisministri ja rahvusvahelise õiguse professori Ants Piibu Eesti iseseisvumise perioodi puudutavates mälestustes on kirjas üks kujundlik vestlus. On 1919. aasta, Eesti iseseisvuslased sõdivad koos Vene valgetega bolševike vastu. Piip jalutab koos Vene valgete esindajaga päikeseloojangus Toompeal. Arutatakse ühiseid sõjaplaane ja Eesti ning Venemaa tulevikku, kui korraga Vene valgekaartlane õhkab Toompea vaadet imetledes: „Kuidas me  saaksime sellise ilu teile jätta!” Sellistele hoiakutele vaatamata sünnib Eesti Vabariik uue riigina maailma kaardile. 

1940. aastal okupeerib ja annekteerib NSVL Eesti Vabariigi, vaatamata kahe riigi vahelisele üsna soliidsele ja suveräänsust rõhutavale lepingulisele baasile. Küsimus on selles, mida see sündmus meile rahvusvahelise õiguse kohta ütleb. Piip ise olevat viimases hädas Siberi laagrisse kaasa võtnud Stalini pühendusega  portreefoto – niipalju siis Tartu rahust ja rahvusvahelisest õigusest! Eesti okupeerimist õigustati jõudude (uue) tasakaalu vajadusega ja NSVLi (ajaloolise Venemaa) „loomulike” piiridega. 1945. aasta Jalta kokkulepe vormistas reaalpoliitikas Ida-Euroopa, sh Baltikumi saatuse rohkem kui neljaks aastakümneks – Stalini sõjaline fait accompli oli saavutanud võidu 1941. aasta Atlandi harta põhimõtete üle. Oma tähtsusele vaatamata võib ka USA-poolses  Balti riikide annekteerimise mittetunnustamispoliitikas kui juriidilises doktriinis aimata suure geopoliitilise rivaliteedi kontuure – soovi vaidlustada Moskva territoriaalseid nõudeid seal, kus need olid kõige haavatavamad. Külma sõja perioodil olid USA-l ja NSVLil koguni osaliselt erinevad kontseptsioonid rahvusvahelise õiguse olemusest. Ameeriklased eelistasid inimõigusi suveräänsusele (aga panid selle kattevarjus ka ise toime agressioone), NSVL võitles  aga suveräänsuse eest ja väitis Ida-Euroopas kehtivat koguni teistele sekkumiskeeluga suurruumi („sotsialistlik rahvusvaheline õigus”). Eesti esimene taasiseseisvumisjärgne president Lennart Meri oli rahvusvahelise õiguse potentsiaalist nii kõrgel arvamusel, et nimetas seda ükskord koguni „väikeriikide tuumarelvaks”. Polnud ka ime – sai ju Mere „hetk kui pisar”, Eesti taasiseseisvumine, vähemalt sellisel kujul teoks tänu juriidilistele argumentidele  nagu riigi järjepidevus ja anneksiooni õigusvastasus. Meri tahtis seda argumentatsioonisuunda edasi üles ehitada, unistades maailma väikeriikide konverentsi kokkukutsumisest Tallinnas. 

Mõnikord öeldakse, et õiguslikud argumendid on rahvusvahelistes suhetes „nõrkade relvaks”. Nõrkus on aga suhteline, mitte absoluutne mõiste. Nagu president Meri on rahvusvahelise õiguse ülimat olulisust rõhutanud ka Venemaa Föderatsiooni presidendid Putin ja Medvedev ning sama sisaldavad selle riigi viimase aja strateegilised dokumendid. (Sama loogika kohaselt loodab Eesti rahvusvahelise õiguse abil ohjeldada Venemaad, Venemaa omakorda aga USAd.)         

Merest skeptilisem rahvusvahelise õiguse iseseisva „kaitsva” rolli suhtes on olnud Toomas Hendrik Ilves. Oma ettekannetes ja tekstides on Ilves korduvalt viidanud Thucydidese kirja pandud ateenlaste ja meloslaste dialoogile  Peloponnesose sõjas. Seal käsitletakse suurte ja väikeste vahelisi suhteid olemuslikult ebavõrdsetena ning õigus on eksistentsiaalses, s.o julgeoleku küsimuses marginaalne või koguni võimatu. Igatahes on see küsimus niisama aktuaalne praegu kui XIX sajandil: kas rahvusvaheline õigus vajab sellest kinnipidamise „sotsioloogiliseks eeltingimuseks” jõudude tasakaalu? Sellele näivad viitavat „multipolaarse maailmakorra” rohked üleskutsed. Kui USA  tungis 2003. aastal ÜRO julgeolekunõukogu loata Iraaki, toimus Peterburi Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas Vladimir Putini, Jacques Chiraci ja Gerhard Schröderi osavõtul konverents, kus muu hulgas kritiseeriti ÜRO harta protseduuride rikkumist Iraagi sõjas. Kui nii, siis raiuvad rahvusvahelise õiguse rauda kahanevad, vähemusse jäämas ja survestatavad status quo riigid, samas kui ülekaalukalt võimsad, tõusvad ja maailmakorda ümber hinnata  soovivad riigid rõhuvad „vana” õiguse asemel (muutunud ja „uuele”) legitiimsusele. Milline loos jääb sellistes konstellatsioonides väikeriikidele? Tegelikult on Mere ja Ilvese eespool viidatud hoiakud ühe mündi (kogemuse) kaks külge: 1991. aasta (optimism) ja 1940. aasta (pessimism, sellest tulenevalt realism). Nende süvahoiakute, nii Mere kui Ilvese oma sümbioos annab meile paljuski kätte võtme iseseisvuse taastamise järgse Eesti välispoliitiliste strateegiliste valikute mõistmiseks. Me ei ole tahtnud Venemaaga „üksi jääda” ja oleme saanud regionaalseteks tšempionideks lõimumises rahvusvaheliste ja supranatsionaalsete organisatsioonidega. Kui küsida, kas Eesti riikluse tagab paremini liikmesus NATOs kui regionaalses kollektiivse julgeoleku kaitse organisatsioonis (kust Venemaa väljas) või usalduslikud lepingud Venemaaga (mida meil ei ole), siis vastuses enamasti ei kaheldaks.         

Samas erineb tänane maailm juba Mereaegsest maailmast, Piibu omast rääkimata. Peamiseks erisuseks ongi just poliitilise ja majandusliku lõimumise aste ning seda eriti  Euroopa Liidu kontekstis. Milline koht on selles uues maailmas üldisel rahvusvahelisel õigusel, milline koht jõupoliitikal, mõjusfääridel ja jõudude tasakaalul? Kas Gruusia ja Transnistria on Euroopa? Kas muudatused rahvusvahelises õiguses on tõepoolest põhimõttelist laadi või kehtib maksiim „mida enam see muutub, seda enam on tegemist sama asjaga”? Üks uusi arengutendentse ongi regionaalse rahvusvahelise õiguse, riikide blokkide ehk  suurruumide esiletõus. Tihedam koostöö ja rohkem rahvusvahelist õigust riikide vahel on võimalik siis, kui ka reaalselt jagatakse ühiseid väärtusi ja huvisid. Selles mõttes paistab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – mis on ju algse idee järgi eelkõige ülemaailmne kollektiivse julgeoleku tagamise organisatsioon – paraku aeg-ajalt silma kui väikseim ühine nimetaja kõigi riikide vahel. Mitmetes maailmapoliitika situatsioonides on NATO hakanud tegema seda,  milleks ÜRO omal ajal loodi. See kriitika aga ei tähenda, et üldises rahvusvahelises õiguses poleks üldse olnud edusamme, näiteks sobib kas või Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tarbeks hiljuti vastu võetud agressiooni määratlus. Kuidas hakkab lääne mõju suhteline vähenemine mõjutama rahvusvahelise õiguse tulevikku? Vasakpoolsed rahvusvahelise õiguse uurijad armastavad rahvusvahelise õiguse mõistmiseks kasutada keskuse ja  perifeeria mõistet. Rahvusvaheline õigus on globaalse keskuse (USA, Euroopa, Jaapan jne; Põhi) relv globaalse ääremaa (lõuna) vastu. 

Lemmiknäiteks on siinkohal Maailma Kaubandusorganisatsioon, kus muidu jutlustatakse vabakaubanduse epistlit, aga seda mitte juhtudel, kui see põhjale kahjulik võiks olla (põllumajandustooted ja tekstiil). Ka Somaalia piraatlust või näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu senist tegevust käsitletakse tihti keskuse ja perifeeria asümmeetriliste suhete võtmes. Siin on Eesti õiguspoliitilise situatsiooni üks paradoksaalseid keermeid: läänes oleme ääremaa, aga globaalselt kuulume ikkagi keskuse alla koos kõigi sellest tulenevate positiivsete ja negatiivsete tagajärgedega. Edasine paradoks: Eesti on loobunud osast traditsioonilisest suveräänsusest – selleks,  et oma suveräänsust kaitsta. Just seetõttu on regionaalse rahvusvahelise õiguse tulevik meie jaoks eksistentsiaalne küsimus. Kuid siingi ei saa päris mööda Venemaast, kes seisab oma tuleviku ehitamisel veelgi teravamalt samade dilemmade ees kui Eesti: kui palju suveräänsust endale jätta, kui palju seda teistega jagada? Mis puudutab Euroopa regionaalseid väärtuspõhiseid režiime, siis nende loomulikud piirid on olnud vaieldavad  ja nende kujunemine pole olnud vaba probleemidest. Näiteks Venemaa liitumine Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga 1998. aastal on küll olnud positiivne samm Venemaa „Euroopaga resotsialiseerimise” suunas, kuid on tekitanud uusi pingeid Euroopa inimõiguste kaitse süsteemi sees. Nii mõnegi juriidilise vaidluse pinnal on Venemaa mõista andnud, et lähtub tegelikult teistsugustest, Euroopa peavoolust erinevatest  väärtustest.   

Eesti jaoks on oluline, et globaalse rahvusvahelise õiguse doktriinis võetaks arvesse meie ajaloolist kogemust ja lugu. Niisama oluline on senisesse kogemusse ja lukku mitte  kinni jääda ning õppida teisi maailma olulisi lugusid kuulates ka iseennast subjektina uues valguses nägema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming