Euroopa sajand(ik)

Ahto Lobjakas

  Euroopa nääkleb suurte panustega tühiste summade pärast.

 

Briti eelarvepakkumise järgi saab aastast 2013 ELi viimaste kümnendite vaeseim aasta. Esmakordselt 30 aasta jooksul oleks ELi ühiskassa maht siis väiksem kui 1% ühenduse SKTst, nagu teatas pakkumist möödunud nädalal Londonis esitlenud välisminister Jack Straw.

Euroopa investeerib selleks, et teha XXI sajandist Euroopa sajand, igal aastal sajandiku Euroopa jõukusest. 900 miljardit seitsme aasta kohta (2007 – 2013) pole iseenesest väike raha, küsimus on, mis selle rahaga peale hakatakse. Ja selle küsimuse tagant kummitab suurem: kuipalju on ELil üldse lootust, kui ummikusse ajab juba tüli suhteliselt väikese summa murdosade üle? Vaadates, millise kiirusega ühine üritus õmblustest käriseb, ei saa vastus kummalegi küsimusele olla eriti julgustav.

Euroopa Liidu hädad algasid muidugi enne Suurbritannia eesistumist. Lissaboni protsess USA kinnipüüdmiseks aastal 2010 sai ametlikult hauakivi küll sel suvel, kuid temast pole olnud elulooma 2000. aastal sündimisest saadik. ELi konstitutsiooni lasid suvel põhja Prantsusmaa ja Holland, kuid ühenduse rahvusriikliku taandarengu juured on sügavamal. Paradoksaalselt olid selle andunuimad esilemanajad vähemasti sõnades Ida-Euroopa uued liikmesriigid eesotsas Eestiga, keda protsess nüüd enim kahjustab. 

 

Oskamatu eesistuja

 

Briti eesistumine ainult võimendab ammuseid hädasid oma mikroskoopilisel, lühinägelikul ja mannetul moel, tehes tragöödiast midagi veel vähemat kui farsi. Selle asemel, et katsuda killud üles korjata ja edasi minna, üritab London nendega kaubitseda. Olukorras, kus Euroopa vajab visiooni, on kärneriks sattunud kits.

Sest täna (kõigi märkide järgi läbikukkumisega) lõppeval Brüsseli tippkohtumisel ei arutata isegi seda, kuidas olemasolevat sajandikku ühistes huvides maksimaalselt ära kasutada. Selle asemel jageletakse ilmselt tulemuseta sajandikkude üle Euroopa sajandikust. Peamine tüliõun, Briti tagasimakse, praegu ligi 5 miljardit eurot aastas, moodustab 0,27% riigi SKTst. Britid on nõus loovutama sellest ajavahemikul 2007 – 2013 viiendiku. Prantslased ei nõustu vähemaga kui kaks viiendikku.

Samal ajal võitleb Pariis viimse veretilgani põllumajandustoetuste eest, mis võtavad “Euroopa sajandikust” 40%. Prantsusmaa võtab viimasest omakorda viiendiku. Kokku aga maksavad prantslased ELi eelarvesse ikkagi veidi rohkem, kui sealt tagasi saavad.

Absurdse, väiklase ja mõõdutundetu käitumise kombinatsioon karjub tasakaalustava perspektiivitunde järele. Kui Suurbritanniast eesistujana polnudki alust oodata Euroopale visionäärist tüürimeest, siis perspektiivitunnet ikka. Rääkimata eesistuja kõige minimaalsemast kohusest tüürimehena laeva mitte karile lasta joosta. Euroopale äärmiselt kriitilisel hetkel aga juhib seda riik, kes ei paista aru saavat eesistuja rolli sisust. Suurbritannial on tuline õigus ELi eelarve uuendamist ja põllumajanduslike igandite kaotamist nõudes. Aga ELi eesistuja positsioon on selliste põhimõtteliste muutuste käivitamiseks väga vale koht. Eriti kui eesistumine  ei suuda eesmärgi ümber koondada vähegi kaalukat riikide koalitsiooni.

Tundub, nagu puuduks Londonil igasugune arusaam sellest, kuidas EL kui reaalne moodustis töötab. Edasiminek on alati olnud kompromisside kunst. Õnnega pooleks on seni toiminud “kriisiotsuste mehhanism” (decision-making by crisis), aga London on selle tõuganud üle kriitilise piiri ja nüüd ähvardab kriis kollapsini viia. Päris tõsiselt, sest stagnatsioon sellises ühenduses nagu EL tähendab automaatselt tagasiminekut, lahtihargnemist.

London tundub ELi eesistumise ametikohust tõlgendavat ekstreem-minimalistlikult, ülesandena hoida vaos iseenda madalaid instinkte (sellegagi päriselt toime tulemata). Aga ELi eesistuja esimene kohus, the office of the presidency selle inglisekeelse termini sisulises mõttes, on just teiste riikide kirgede vaoshoidmine – või vähemalt ühise hüve kaitsmine nende eest.

 

Õilsus vaeste arvelt

 

Britid räägivad vajadusest reformida kogu ELi eelarve, mis dešifreerituna tähendab lõppu põllumajanduse praegustele subsiidiumidele, püüdes end sellega prantslastest õilsamana näidata. Aastail 2007 – 2013 pole see aga mõeldav ja seda teavad britid – nagu ka terve Euroopa – väga hästi. Eelarveperspektiivi sidumine eelarvereformiga tähendab samas sisuliselt, et kõrgelennulise retoorika varjus mängib Suurbritannia ELi eesistujana kulli ja kirja uute riikide heaoluga.

Kui pakutav toetuste 10% kärbe võrdub uutele riikidele 0,40% nende SKTst (ja ületab seega juba kogu briti tagasimakse suhtelise koguväärtuse), siis näiteks Eesti jaoks tähendaks vastu võtmata jääv eelarve aastal 2007 rahalist kaotust 2% SKTst. Kaheksa miljardi krooni asemel aastas, mida britid vähemalt näiliselt pakuvad, jääks uue eelarveta toetuste laeks aastal 2007 praegune neli miljardit krooni või veidi enam.

Eesti kaotaks märkimisväärse osa majanduskasvust, mis väljenduks saavutamata jäävas heaolus. Nimetada Briti seiskohta moraalselt õõnsaks on väga leebelt öeldud. Eesti ja teiste uute riikide vaatepunktist otsustab Brüsseli tippkohtumise saatuse üks kahest: kas britid on nõus loobuma 20% asemel 40%st oma SKTst aastas 0,27% moodustavast tagasimaksest või õnnestub neil sundida laienemine n-ö kinni maksma selle suhtes alati skeptiliselt meelestatud olnud Prantsusmaal.

See kõik on muidugi kümmekonna vaese riigi kitsas vaade ülejäänud ELi kitsaste perspektiivide kakofoonias. Briti eesistumise tähelepanu pisidetailidele suure pildi asemel valab aga vaid õli tulle. Madalad instinktid murravad läbi igast suunast, markantseim näide on Prantsusmaa katse siduda eelarveperspektiiv edasise laienemisega. Selle ürituse esimene ohver võib tippkohtumisel olla Makedoonia, kellele Prantsusmaa ei taha anda kandidaatriigi staatust, ehkki varasemate otsustega on antud liitumisvõimalus igale Balkani riigile.

Mis saab edasi? Eeldusel, et uut eelarvet täna vastu ei võeta, tuleb uus katse järgmise aasta märtsis. Jack Straw vihjas nädala alguses varjamatult sellisele võimalusele, osundades ajaloolist kogemust kuue aasta eest, mil detsembri tippkohtumine ebaõnnestus, ent märtsis tuli kokkulepe. Nädala keskel hoiatasid Briti ametnikud aga Brüsselis juba, et kui detsembris tulemust ei saavutata, “ootab ELi vähemalt aastane paralüüs”. See viimane ei ole tühi spekulatsioon, 1999. aastal lahenes olukord Saksamaa eesistumise ajal. Järgmisel poolaastal ohje hoidval Austrial pole sellist autoriteeti, seda enam, et ülejäänud EL on üha enam tsentrifugaalsete jõudude haardes. Soome üritaks 2006. aasta teisel poolel ilmselt kogu jõuga, aga jätkuva kriisi mõju on selle aja peale raske ette ennustada. Ka ei ole Soome  Euroopas siiski esimese suurusjärgu jõud.

Üks on kindel. Lõplikult ühist üritust laguneda ei lasta. Mingil hetkel algab taas tõmbumine, aga seda lokaalsemalt, tuumik-Euroopate jms kujul. Nende päevakord ja prioriteedid lahknevad ilmselt sellest, mis on aluseks aastatel 2007 – 2013 veel peaosas idealistlikule ja muule maailmale avatud “Euroopa sajandikule”. Tegemist saab olema rohkem sarnaste kui võrdsete riikide gruppidega. Eestile ja teistele uutele riikidele see head ei ennusta: nad on sarnased ainult omavahel, oma vaesuses, Venemaa-hirmus ja lühiajalise demokraatliku traditsiooni poolest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming