….Euroopas

Aili Künstler

Tõlkekulud on Euroopa Parlamendi administratsiooni suurim kuluartikkel, suulise ja kirjaliku tõlke (suurkogu materjalid valmivad 20 keeles) võtavad kolmandiku sekretariaadi ülalpidamiskuludest ning tõlke ja tõlkijaid on 1500 ringis. Tõlkekabiinide juurdeehitamise vajadusest räägiti juba 2003. aastal, kui Brüsseli peaistungitesaali laiendama asuti. Iga liikmesriigi keele katmiseks palgatakse keskeltläbi 35 inimest. 2004. aasta oktoobri seisuga väitis EP pressisekretär Elina Viilup, et kvalifitseeritud tõlke siiski ei jätku. Eesti tõlke läheb täiskogu istungite päeval vaja 12, 3-4 päevaks on neid vaja vähemalt 20 (järjest võib tõlkida 20 minutit ja tõlkide ametiühing valvab selle täitmist). Põhiliselt on tegu releetõlkega: tõlgitakse inglise, prantsuse, saksa keelde, seejärel tõlgivad ülejäänud oma keeltesse. Eesti tõlke on EPs praegu9, osa alalise ja osa ajutise lepinguga, tõlkijaid on 16. 2004. aasta oktoobri alguses kohtusin ühega neist tööõhkkonnas.

Aili Künstler: Euroopa Parlamendi tõlk peab olema siin kõnelduga äärmiselt kursis ja valdama sünkroontõlkekunsti. Kuidas sai teist eurotõlk? Oli see teadlik sellesuunaline pingutus? Kus õppisite? Kuidas parlamenti tööle saite?

Euroopa Parlamendi tõlk Jana Jalvi (pildil eesti tõlkekabiini uksel): Minust sai tõlk juhuslikult. Pärast politoloogia bakalaureusekraadi omandamist jäi mul isiklikel põhjustel n-ö aasta üle. Võimalusi vaagides tundus aastane tõlkemagistrikursus Tartu ülikoolis olevat kõige huvitavam: olen alati olnud huvitatud keeltest ja tõlgina puutud kokku kõikmõeldavate teemadega, mis mulle samuti meeldib. Sobiva põhja andsid õpingud inglise keele kallakuga klassis ja USAs. Loomulikult tuli kasuks ka politoloogiakraad. Pärast kursuse lõpetamist oli võimalik sooritada SCICi tõlgieksam, mis mul ka õnnestus. Tõlgieksami sooritanu nimi pannakse vastavasse nimekirja, kust Euroopa Liidu institutsioonid saavad endale tõlke valida. Minuga võttiski Euroopa Parlament ühel päeval kontakti ja nii asusin ma siia tööle.

Enamasti näen siin tõlkidena tegutsemas noori naisi? Miks on valitud just nemad? Kuhu jääb siis võrdõiguslikkus? Kas ei diskrimineerita siin mitte mehi?

Noorte naiste kõrge esindatus on vahest seotud sellega, et enamasti on tõlkidel filoloogiharidus, filoloogid on meil teadagi eelkõige naised. Mingit diskrimineerimist siin kindlasti ei esine, lihtsalt eksami sooritanute hulgas on mehi vähe.

Milline on teie keeletagala? Õiguskeele osas aitas ilmselt palju Eesti Õigustõlkekeskus. Kust leiate vajaduse korral terminoloogiat? Kas enesetäiendamine on tõlgi enda asi või koolitatakse teid parlamendis edasi?

Terminoloogia osas aitab tõepoolest Eesti Õigustõlkekeskus. Lisaks sellele tuleb üldiselt laialdaselt lugeda ja kui teemaks on midagi spetsiifilist, siis vastavat infot otsida, kas siis näiteks ministeeriumide või ka ülikoolide kodulehekülgedelt. Võimalusi on tänu Internetile palju. See, kust otsida, sõltub eelkõige teemast. Enesetäiendamine on ennekõike tõlgi enda asi. Vahetevahel korraldatakse siiski ka koolitusi, näiteks oli meil infoseminar Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu kohta.

Kuulasin, klapid peas, siinse tõlgi tööd. Suurepärane ja sujuv eesti kirjakeel, normikohasem kui Eesti kõrgharitud inimeste puhul tavaline. Elate võõrkeelses keskkonnas. Kas elava eesti keele hoidmisega on probleeme?

Tõepoolest, keelega tuleb teha pidevalt tööd ja seda elavana hoida. Ajakirjandusest on abi ja ka sellest, et Internetis saab eesti raadiojaamu kuulata. Nagu juba varem öeldud, tuleb palju lugeda, lisaks ajalehtedele ja ajakirjadele ka ilukirjandust ja populaarteaduslikku kirjandust, seda nii sõnavara kui ka süntaksi huvides. Lisaks sellele peab tõlgil muidugi olema hea keelevaist.

Mis on teie töös kõige raskem ja milles ei tohi tõlk mingil juhul eksida?

Kõige raskem minu jaoks on see, et teemad on väga erinevad. Hommikul töötad ehk tööstuskomisjonis, pealelõunal kultuurikomisjonis ja järgmisel päeval eelarvekomisjonis. Sellisel juhul on üsna raske tõeliselt hästi ette valmistada. Aga eks me anname endast parima ja aja jooksul saab asi selgemaks. Samuti on päris raske see, et näiteks inglise keelt arvavad kõik end rääkida oskavat. Kui aga kuuled näiteks ingliskeelseid kalanimesid portugali aktsendiga, siis on nendest suhteliselt raske aru saada. Raske on öelda, milles tõlk mingil juhul ei tohi eksida. Kõige olulisem on ehk see, et pead alati kaasa mõtlema ja pead olema valmis kahtlema selles, mida arvad end kuulvat. Mitte mingil juhul ei tohi arvata, et ?mul on nüüd kõik selge?.

Kas parlamenti on tõlke juurde vaja?

Paari vist veel on, aga ma ei ole sellest eriti hästi informeeritud.

 

Nagu teada, tõstatus Euroopa Parlamen­dis järjekordselt töökeelte küsimus. Kümme väikest jäid parlamendis emakeelset esinemist nõudes peale, see õigus meil väikestel on. Kui tõsine see aruteluteema seestpoolt vaadates oli?

EP saadik Marianne Mikko: Probleem on teada-tuntud, sestap ei saa ütelda, et oleks toimunud torm. Muidugi on prantslastel-sakslastel-inglastel-hispaanlastel raske mõista olukorda, kus nad ei saa oma emakeeles oma mõtteid väljendada. SEE ON JU NII LOOMULIK. Küll aga on olukord tuttav väikeriikide esindajatele. Samas on ju tõsi ka see, et väikeriikide esindajad kõnelevad rohkem keeli kui suurriikide esindajad. Raske on leida Euroopa Parlamendi liikmete hulgast prantslast või inglast, kes kõneleks kolme-nelja keelt. Küll aga lähevad hollandlased, rootslased, taanlased mängleva kergusega ühelt keelelt teisele üle.

Kuidas oled rahul tegeliku olukorraga? Kas keeltel on võrdsed võimalused? Kas on emakeelsest teenusest abi või pole mitte?

Teoreetiliselt on keeltel tõesti võrdsed võimalused, sest kõik liikmesriikide keeled on Euroopa Liidu ametlikud keeled ja võrdses staatuses, aga praktiliselt pole see siiski nii. Kuulun kultuurikomisjoni. Olen selle seitsme kuu vältel saanud emakeeles end väljendada vaid ühel korral. Ja sedagi siis, kui lubasin asja üles võtta. Minu argument oli: miks räägime kultuurilisest mitmekesisust, kui tegudes on mõned keeled võrdsemad kui teised? Sotsiaalkomisjonis pole eesti keelt veel kordagi tõlkekabiinist kuulda olnud. Mis puudutab emakeelset teenust, siis mõistagi on emakeel esimene ja kõige olulisem väljendusvahend, mida inimene tõeliselt valdab. Seega on ülioluline emakeelse teenuse olemasolu.

Kas olete oma tõlkide ja tõlkijatega rahul?

Minu meelest teevad eesti tõlgid ja tõlkijad head tööd. Kindlasti on aga vaja juurde tõlkekabiine, kuhu need tõlgid paigutada, et nad saaksid tõlketööd teha. Europarlamendi põhiprobleem näib olevat tõlkekabiinide, mitte tõlkide-tõlkijate nappus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming