Eurooplane Vilde Krimmis

Janika Kronberg

1879. aastal eestlaste asustatud Tarhani külast oli veerandsada aastat hiljem, Vilde Krimmis käiguks saanud esimene õitsval järjel Eesti asundus. Külas asus ka Eesti asunduste ilusaim koolimaja (pildil). Ehkki õpilasi oli paarikümne ümber, õpetas Tarhanis eesti lapsi ikka kodumaalt kutsutud kooliõpetaja. Vilde ajal oli selleks Karl Roots (vasakpoolsel pildil), kes oli visandanud kirjaniku reisiplaani, talle ulualust pakkus ning hiljem kirja teel romaani kirjutamise tarvis lisamaterjali saatis. Võib küsida, kus on täna need sajad selle kooli uksest sisse ja välja käinud haridust väärtuseks pidanud väljarändajate järglased. Meie reisiseltskonnale tere ütlemas käinud viimane eesti juurtega üle kuuekümnene tarhanlanna oma esiisade keelt enam ei kõnelnud. 1930. aastal, vahetult enne küla 50. sünnipäeva toimus Tarhanis suurküüditamine. Küla asutajal, prohveti vennapojal Gustav Maltsal jäi Tarhani kadu nägemata ? tema oli selleks ajaks juba siit ilmast lahkunud. Küll aga saadeti Siberisse tema poeg. Juhuslikult alles jäänud eestlased kolisid kes kuhu. Suurem osa leidis peavarju lähedal asuvas saksa külas Bulganakis (Kronental), kus oli kahe küla peale ühine vallamaja. Praegu, ajaloo tegelikku kulgu teades, võiks küsida, kas korraliku peavarju leidmisel oligi toona enam tähtsust. Saatusliku 1937. aastani, kui Krimmi eesti külades arreteeriti enamik täisealistest meestest, oli jäänud ju vaid seitse aastat. ?Peavari?, mida eesti väljarändajate järglastele Simferoopoli vanglas pakuti, oli ühe kannatanu, Eestisse tagasi tulnud Rudolf Koolmani abikaasa Helmi Koolmani kirjapanduna ?uustulnukatele? alati sama: külm tsementpõrand vanglakambri nari all. L. V. XIX sajandi lõpu kujunev kirjanduskriitika heitis tollasele eesti kirjandusele ette muu hulgas vanamoelisust ja enesesse klammerdumist. 1887. aasta Postimehes kurdetakse, et neil vähestel, keda võib nimetada eesti kirjanikeks, puudub kontakt välismaise kultuurieluga ja et välismaareis on eesti kirjanikule ?kuulmata asi?. Maa põliselanikul polnud tõepoolest erilist asja Vene impeeriumist väljapoole. Ajalehtedes ja kalendrisabades ilmunud harivad kirjeldused kaugetest maadest olid valdavalt tõlked ja mugandused. Eestlaste endi hulgast võrsunud kirjutavaid rändureid oli vähe ? ennekõike Vene sõjalaevastiku ohvitser Jüri Jürison, kelle maailmareisi kirjeldus ilmus järjejutuna 1860. aastate lõpul Eesti Postimehes.

XIX sajandi viimastel kümnenditel pilt muutub. Eduard Bornhöhe töötas 1880. aastate lõpus Kaunases ja Stavropolis, reisis Väike-Aasias ja Saksamaal, sajandi lõpus ka Palestiinas, Egiptuses, Kreekas ja Itaalias, kirjutades lugusid nii eesti- kui saksakeelsetele ajalehtedele. Andres Saal rabeles end kitsastest oludest välja, õppis Saksamaal ja Hollandis fototehnikat ning töötas alates 1898. aastast Jaava saarel fotograafina, saates kodumaa ajalehtedele eestlaste maailmapilti avardavat kaastööd.

1880ndate lõpust algasid Eduard Vilde rännud. Kasvanud üles ?saksa keele kaisus?, töötas ta boheemliku nooruse seiklusrikkamal eluperioodil 1890 ? 1892 Berliinis vabakutselise ajakirjanikuna. Vilde sõnul otsis ta suurilmaelu kogemust, võimalust ?õõtsuda elu ookeanil?, kuid tahtis ka osa saada Euroopa uuematest kunsti- ja mõttevooludest. Neist olulisemad olid ühiskonnakriitiline realism ja naturalism ning sotsiaaldemokraatia, lisaks tähelepanekud tollastest teadussaavutustest ja moodsast teatrist. Seega ? kui Vilde sõitis aastal 1900 Eesti Postimehe korrespondendina Pariisi maailmanäitusele, oli ta juba Euroopa-kogemusega mees. Ametireis kestis ligikaudu kaks kuud, mille jooksul Vilde läbis tagasiteel ka ?veitsi ja Austria-Ungarit.

1904. aasta sügisel võttis Vilde ette reisi maltsvetluse jälgedel Krimmi, et koguda materjali ajaloolise triloogia kolmanda köite jaoks. Krimmis külastas ta olulisemaid eestlaste asundusi, lahkudes oktoobri lõpul Jaltast laevaga üle Musta mere tutvuma Kaukaasia eestlaste küladega. ?Prohvet Maltsveti? kõrval oli reisi tulemuseks ka juba 1904. aasta lõpus Uudistes järgnema hakanud pikem reisikiri ?Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks?.

Kuidas Vilde oma reisikirjas Krimmis nähtut-kogetut kirjeldab? Enesestmõistetavalt ei kõnele ta Ukrainast ega ukrainlastest, vaid ainult Vene impeeriumi äärealadest, steppidest, mis on asustatud paljude erinevate rahvastega, eeskätt tatarlaste, kreeklaste, armeenlaste, türklaste, juutide ja sakslastega. On Vene revolutsiooni eelõhtu, käimas on Vene-Jaapani sõda, ja see viimane vajutab oma pitseri ka raudteel reisimisele: rong teeb tigusõitu, moodsad magamisvagunid (milliseid Euroopas veel ei leidu!) on reisijaid täis, ja neis sõitmine konservikarpi pressitud kala kombel on tõeline piin. Peale selle tülitavad kontrolörid reisijaid pidevalt ? mitte nii, nagu Euroopas. Ta on rahulolematu Simferoopoli, Baht?issarai ja Jalta öömajadega ning võrdleb neid Peterburi kui euroopaliku linnaga. Kiitust väärivad Smolenski ja Sevastoopoli trammiteed, mille poolest on need linnad mõnestki Euroopa pealinnast ees. Tatari kohvikud Simferoopolis meenutavad Vildele Lõuna-Itaaliat, Türgit ja Balkani poolsaart. Kont?i-?avvas muigab ta kohvikus äratundvalt, avastades seintel ?veitsi mägede ja külade pilte, kuid märgates ka armeenlannast perenaise süsimustade, kõige uuema Pariisi moe järgi kammitud juuste kontrasti hommikumaise räpakusega. Krimmi linnadest saavad kiita Jalta ja Sevastoopol: ?Tähendan lühidalt ainult seda, et need linnad oma ilu ja puhtusega reisijale, kes tuleb muudest Venemaa linnadest, meelde tuletavad, et ta on Euroopas, mitte Aasias.? Jaltat nimetab ta Krimmi Eedeniks, Venemaa pärliks, mis kannatab välja võrdluse kaunimate Euroopa linnadega. Simferoopolist Sevastoopolisse saabumist võrdleb ta sõiduga Narvast Nizzasse. Vilde arvates hõlmab Euroopa niisiis ka tükikese Vene impeeriumist: põhjast Peterburi ja lõunast osakese Krimmi.

Krimmi eestlaste osas märgib Vilde, et nad on riietatud ja sõidavad oma mugavate vankrite ? brit?kade ja tat?ankadega ? ?saksa moodi?. Ehk nende mõisnike moodi, kelle orjusest mõnekümne aasta eest jalgsi ja vaeselt Krimmi rännati. Kodumaa kitsad suitsutared silme ees, kiidab ta Krimmi eestlaste avaraid elumaju, samuti kindlama paikkondliku seotuse kaotanud Krimmi sakslastega võrreldes eestlaste rahvustunnet; nende suurem huvi maailma ja kodumaa asjade vastu on märgatav ning tellitakse kodumaist ajakirjandust.

Vilde võrdlusalused, tema väärtushinnangud Krimmi oludele on laenatud Euroopast. Vilde oligi rohkem eurooplane kui sisikonda segamini raputavate vankritega sõitvad ja veel mitte ?saksa moodi? riietuvad suguvennad kodumaal. Kirjanik jälgib ja kirjeldab Euroopa kagualal asuvat, pooleldi asiaatlikku ja suures osas mujalt sisserännanud rahvaste paabelit kultuurilise lihvi saanud härrasmehe pilguga, kes oskab nõuda mugavusi ja teenuseid, millega ta on harjunud oma varasematel reisidel.

Vilde reis toimus vaid veidi varem kui nooreestlased hüüdsid välja eurooplaseks saamise loosungi. On mõneti paradoksaalne, et kui Vene revolutsioonist osa võtnud nooreestlased mõni aasta hiljem Euroopasse maapakku jõudsid, olid eestlased seal juba ees: Friedebert Tuglase teejuhiks Roomas on kunstnik Ants Laikmaa, literaat Andres Dido oli juba ligi paarkümmend aastat elanud Pariisis, õpetanud keeli ja jõudnud asutada Pariisi Eesti Sõpruskonna.

Sellesse vaikselt, loosungita eurooplaseks saanute kihti kuulub ka Eduard Vilde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming