Euroskeptikute uued ?ansid ja plaan B

MIHKEL MUTT

Euroopa fragmenteerub edasi, muutes ELi tuleviku järjest ebamäärasemaks Meie avalikkuses on kostnud hurjutusi, et mõned äsjased eurovastased kandideerivad nüüd europarlamenti ja koguni oma nimekirjade eesotsas. Moraalselt tundub muidugi, et nii ei ole ilus. Teiselt poolt, lähtudes poliitilistest eesmärkidest, ei ole selles midagi loogika- ega mõistusevastast. Võib koguni öelda, et see on õige taktika, ehkki natuke hilja pähe tulnud. (Rääkimata sellest, et oleme viimasel viieteistkümnel aastal näinud palju rabavamaid sildimuutusi.) Tuleb kohe öelda, et siin pole kaugeltki tegemist ainult Eesti fenomeniga. Euroskeptikud rühivad parlamenti paljudest Euroopa maadest. Näiteks kuulsin intervjuud Vendée departemangu liidriga, kes on veendunud euroskeptik, aga ometi kandideerib vaenlaste pessa. Ta läheb sinna selleks, et kaitsta Prantsuse (aga selle kaudu ka oma departemangu) farmerite huvisid. Ja elektoraat, kes seda teab, valib ta enam-vähem kindlasti ka ära.

Tuleks ehk üle korrata triviaalsevõitu tõdemust, et ajalugu ei saa kunagi valmis ja muutub pidevalt. Seda enam, et demokraatlikus riigis ei panda valimistel lüüasaanuid seina äärde, vaid neil lastakse seestpoolt rõõmsasti edasi õõnestada.

Me ei tea, milliseks Euroopa Liit kujuneb. Siinkohal juhiksin tähelepanu ainult ühele viimasel ajal ootamatult silma torkavale tendentsile, mis EL olemust ähmastab ja tänu millele ka ?eurodesintegraatorite? tegevus võib omandada lihtlabasest jonnist hoopis mõtestatuma tegevuse jooni. Nimelt on paljudes etniliselt või kultuuriliselt mitmekesistes Euroopa maades hoogustunud kui mitte just otseselt eraldumis-, siis igal juhul autonoomiataotlused, mille tagajärjel seos keskvõimuga jääks sümboolseks.

See kehtib nii ?oti kui Kataloonia, nii Flandria kui mitme teise nn. ajaloolise piirkonna kohta. Selle põhjuseks on kommentaatorid pakkunud Euroopa ühiskodu või ?katuse? ootamatult pöördpidist mõju oma liikmetele. Kui pikka aega usuti, et ühises liidus olek käiab maha niihästi rahvusriikide kui nende eri piirkondade erihuvid, siis vähemasti mis puutub viimastesse, on need huvid hoopis süvenenud. Põhjus on selles, et kui ELi raames on tekkimas üleeuroopalised struktuurid ja nendest lähtuvad seadused, mis korraldavad niihästi kaubanduslikke kui paljusid muid suhteid, siis milleks peaks näiteks ?otimaa olema Brüsseliga seotud Ühendatud Kuningriigi või Kataloonia Hispaania vahendusel? Kas poleks hoopis toredam kuuluda Euroopa Liitu otse, selmet mingi vahelüli koosseisus? Need vahendajad võtavad ju midagi vahelt ? juba definitsiooni kohaselt. Selles aspektis on natuke imelik, kui suhteliselt vähe pööras avalikkus omal ajal tähelepanu Slovakkia ning T?ehhi ?lahutusele?. Ehk arvati, et see on mingi ?alaarenenud idariigi? fenomen. Paljudel ?taasärganud? piirkondadel ongi Brüsselis oma esindused ja lobigrupid. Ja näiteks ?otimaa sai kalapüügikvoodid analoogiliselt pärisriikidega.

Isegi kui ametlikku lahutust ei tule, kas oleks võimalik, et de facto lahus Valloonia ja Flandria ei sooviks kumbki eraldi esindust europarlamenti? Fragmenteerumine on lumepalliefektiga. Mida rohkem esindusi, seda kirjumaks seis muutub. See tähendab järjest väiksemat ühisosa, järjest ?vähem liitu?. Praegu räägitakse ilusti, et europarlamendi liikmed ei aja oma riigi, vaid vastava ilmavaatelise fraktsiooni asja. Aga nad ajavad alati ka oma maa asja ? ja mida rohkem on ELis liikmeid, seda enam kaldub kaalukauss oma rahvusriigi või piirkonna asjade ajamise poole. Nagu tolle Vendée juhi puhul. Eo ipso tumeneb sellega pilv vahepeal Euroopa kohal paistma löönud valgustusliku ratsionalismi ja optimismi päikese ees. Ja selles pilvealuses tunnevad kõikvõimalikud euroskeptikud end nagu kala vees, sest võib kasvada ka paljude seniste eurooptimistide tüdimus ja nad võivad leida liidu mõõdukate euroskeptikute, st. nendega, kes ei taha liitu päris lammutada, vaid hoida seda eeskätt lõdva ühismajandustsoonina. Selle eesmärgi nimel on tore liidus sees töötada.

Hiljuti ütles eurooptimist Timothy Garton Ash ühes teleusutluses, et kuidas me ka ei tahaks, pole mingit kindlust, et seekordne katse Euroopat ühendada lõpeb teisiti kui varasemad. Me peame olema valmis ka luhtumiseks. See ei tähenda muidugi langemist sõdade ajajärku, aga üks paleus jääbki teostamata. Kas Eestil on olemas selleks puhuks plaan B?

P. S. Mis seal?s ikka juhtub, kui valitaksegi näiteks Vilja Savisaar ja Janno Reiljan? Tuletame meelde, et ka Eurovisiooni konfereerima ei saatnud Eesti üldsegi mitte eurokaanonitele vägagi vastavat Mart Sanderit, vaid Marko Matvere, ilmsesti soovides nõnda rõhutada rahvuslikku-rustikaalset tüüpi, kes võiks oma krobelisusega klanitud keigarite foonil soodsalt silma torgata. Iseasi muidugi, et parlament kestab kauem kui ühe õhtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming