EV eksiilvalitsuse legitiimsus

Vahur Made

ajaloolis-poliitiline vaatenurk Sel aastal meie hulgast lahkunud Heinrich Mark, Eesti viimase eksiilvalitsuse peaminister aastail 1990 ? 92, lõpetas selle protsessi, mida alustas Otto Tief kuuskümmend  aastat tagasi. 1992. aastal andis Heinrich Mark riigikogu ees esinedes üle oma volitused president Lennart Merele. Sellega oli viimane Eesti eksiilvalitsus oma tegevuse lõpetanud.

Milline oli eksiilvalitsuse staatus poliitilisest vaatenurgast? Milleks ta loodi? Milline oli tema legitiimsus Eesti poliitiliste jõudude silmis nii eksiilis kui kodumaal? Kuidas kujundasid oma suhtumise eksiilvalitsusse taastatud Eesti Vabariigi poliitilised jõud?

 

Eksiilvalitsuse loomine

Enn Nõu artikkel ?Eesti pagulasvalitsus 1944 ? 1988: 44 aastat riiklikku pagulaspoliitikat? (Akadeemia 1990, nr 2) annab eksiilvalituse loomisest põhjaliku ülevaate. Seetõttu ei keskendu me  eksiilvalitsuse loomise protsessile, vaid vaatleme, kuidas eksiilvalitsuse loomine ja tegevus on sobitunud laiemasse rahvusvahelisse konteksti.

Kas eksiilvalitsuse loomine kooskõlastati läti ja leedu eksiilkogukondadega? Enn Nõu artikkel sellele küsimusele vastust ei anna. Artiklist jääb mulje, et eesti eksiilkogukond tegutses täiesti enesekeskselt, pidamata nõu ei lätlaste-leedulaste ega lääneriikide valitsusega. Samas tuleb Enn Nõu artiklist välja ka teine aspekt. Nimelt kajastab artikkel üksnes eksiilvalitsuse taga olnud poliitikute tegevust (s.t neid isikuid, kes olid olnud enne 1940. aastat tegevad Eesti siseriiklikus poliitikas valitsuse, parlamendi või erakondade kaudu). Eesti välisesinduste suhtumist pole artiklis piisavalt kajastatud. Nii võime väita, et eksiilvalitsuse loomine tugines inimestele, kes olid harjunud siseriikliku poliitikaeluga ega pidanud tähtsaks oma sammude rahvusvahelist kooskõlastamist. Küll aga oli eksiilvalitsuse temaatika üleval Eesti välisesindajate, eriti Johannes Kaivi ja August Torma kohtumistel oma asukohamaa välisministeeriumi esindajatega.

Milline oli Eesti välisesindajate suhtumine eksiilvalitsuse loomisesse? Näib, et Kaiv oli esialgu eksiilvalitsuse loomise poolt, kuid muutis oma suhtumist USA Riigidepartemangu survel. Arhiivimaterjalid näitavad, et Kaiv vestles 1953. aasta jooksul mitmel korral eksiilvalitsuse teemadel USA Riigidepartemangu esindajatega, kes avaldasid oma üheselt tõrjuvat suhtumist eksiilvalitsuse tunnustamisesse. Mõningad näited:

3. III 1953 kirjutab Johannes Kaiv August Tormale: ?Olin /?/ Washingtonis State Departmentis. /?/ minule kinnitati veelkord, et Ühendriikide valitsuse seisukoht ? eksiilvalitsusi mitte tunnustada ? püsib. Ka paistis jutuajamisest, et peeti soovitavaks, et mina VV [Vabariigi Valitsuse = eksiilvalitsuse] määramise suhtes ametlikult ei reageeriks, s.o. ametlikult uuele valitsusele ei vastaks. Avaldati teatud määral kahetsust, et see valitsuse lugu lõhestab eestlaskonda? (1953. aastal loodi ju kaks Eesti eksiilvalitsust: üks Oslos August Rei juhtimisel, teine Augustdorfis Alfred Maureri juhtimisel ? V. M.).

9. XI 1953 kirjutab Johannes Kaiv Tõnis Kintile: ?USA tunnustab Eesti iseseisvust, kuid ei tunnusta ühtegi eksiilvalitsust. /?/ August Rei volituste üle valitseb erimeelsus väliseestlaste hulgas ja see erimeelsus on teada nii USAs kui teistes riikides. Seega, vaevalt Rei valitsust USAs tunnustatakse?.

30. X 1954 peab Johannes Kaiv kõne Eesti rahvuskomitee USAs koosolekul: ?Eesti riiklik kontinuiteet püsib niikaua, kui püsib Eesti tunnustamine iseseisva ja suveräänse vabariigina ja niikaua kui tunnustatakse Eesti välisesindajaid. Eksiilvalitsuse tunnustamine või mittetunnustamine seda kontinuiteeti ei riiva.?

August Torma suhtumine näib olevat kohe algselt eksiilvalitsuse loomise suhtes tõrjuv. Tema peamiseks argumendiks, lisaks sellele, et Suurbritannia valitsus eksiilvalitsusi ei tunnustanud, oli see, et kui Eesti välisesindajad alluksid eksiilvalitsusele, kaotaksid nad automaatselt oma diplomaatilise staatuse asukohamaade silmis. Sellise suhtumisega toetas August Torma Läti Londoni saadiku Kārlis Zariņ?i seisukohti, kes omaltpoolt oli vastu Läti eksiilvalitsuse  loomisele. Mõned tsitaadid arhiivist:  7. II 1953 kirjutab August Torma Johannes Kaivile: ?Siinsete Läti ja Leedu kolleegide palvel informeerisin neid /?/ Stockholmis tekkinud olukorrast (st. Oslo eksiilvalitsuse loomisest Rei juhtimisel). Selle peale teatas Zariņ? mulle konfidentsiaalselt järgmist. /?/ Zariņ? oli asja (st. Läti eksiilvalitsuse moodustamise plaane) puudutanud Briti välisministeeriumis, kus talle oli kinnitatud, et Briti ei tunnustaks pagulasvalitsust. Zariņ?ile kinnitati samuti, et (Briti) välisministeerium ei saaks ka teda tunnustada, kui ta siin loeks end pagulasvalitsuse esindajaks.? Ning 11. III 1953 lisab Torma oma kirjas Kaivile: ?Lähtudes üldriiklikest huvidest, mis minu arvates peavad määrama meie tegevust, loen oma kohuseks hoiduda kõigist sammudest, mis võiksid ohustada saatkonna tegelikku tööd ehk nõrgendada seda positsiooni, mis Eesti Vabariigi esindajal on säilinud Inglismaal? (st eksiilvalitsuse tunnustamine välisesindajate poolt oli välistatud).

Samale seisukohale jäi hiljem ka Ernst Jaakson. Ta ei tunnustanud eksiilvalitsust ning leidis, et Läti ja Leedu diplomaatiliste esinduste töö USAs on just seetõttu palju efektiivsem, et lätlased/leedulased pole loonud eksiilvalitsust.

 

Miks lätlased ja leedulased ei loonud omale eksiilvalitsust?

Nii leedu kui läti eksiilkogukonnad tegid katseid eksiilvalitsusi luua ja neile rahvusvahelist tunnustust hankida. Nii näiteks moodustasid Saksamaale põgenenud Leedu poliitikud USA okupatsioonitsoonis juba 1945. aastal Leedu Vabastamise Ülemkomitee, mis nimetas end suhtlemisel USA okupatsioonivõimudega Leedu valitsuseks.

Leedu eksiilpoliitikute organisatsioon pöördus USA Riigidepartemangu poole ka mais 1954 küsimusega, kas USA ei tunnustaks Ülemkomiteed Leedu eksiilvalitsusena. Riigidepartemangu vastus oli eitav. USA eitava seisukoha mõjul muutus Leedu eksiilvalitsuse idee suhtes tõrjuvaks ka Leedu saadik USAs Povilas Zadeikis.

Nagu juba eespool märgitud, oli Läti eksiilvalitsuse ideele kindlalt vastu Läti saadik Londonis Kārlis Zariņ?, kes läbi Läti saadiku USAs Arnold Spekke ka lähetas oma seisukohad  USA Riigidepartemangule.

 

Välisriikide suhtumine Eesti eksiilvalitsusse

USA nägi loodavas eksiilvalitsuses veel lisaks eesti eksiilkogukonna lõhestamisele  muidki probleeme. Neist tähtsamad olid arusaam, et eksiilvalitsus peab olema sõjaseisukorras võimuga, kes valitseb maad, kust eksiilvalitsus põgenes (paralleel Teise maailmasõja ajal Londonis resideerinud eksiilvalitsustega), ning kartus, et eksiilvalitsus võib hakata Eesti peakonsulaati saatkonnaks kuulutama, mis paneks USA valitsuse juriidiliselt raskesse olukorda ja sunniks lõpetama Eesti diplomaatilise esinduse tunnustamise.

Norra pidas Eesti eksiilvalitsuse loomist Oslos puhtalt eraettevõtmiseks. Norra välisministeeriumi kommentaar: ?Me ei saa keelata eraviisilisi kokkusaamisi. Me ei saa keelata, kui inimesed soovivad endale valitsust moodustada.?

Rootsi välisministeerium teatas, et Rootsi ei tunnusta Eesti eksiilvalitsust ning et eesti kogukonnal Rootsis pole lubatud selliseid poliitilisi samme astuda. Tegemist oli siis eksiilvalitsuse tunnustamisena poliitilise, mitte eraviisilise ettevõtmisena. Tõenäoliselt tegi Rootsi välisministeerium selle avalduse just Oslo valitsuse taga seisnud isikute endi palvel.

Taasiseseisvunud Eesti suhtumises eksiilvalitsusse võib vaevalt leida mingit juriidilist korrektsust. Tõenäoliselt tehti millalgi 1990 ? 1992 poliitiline otsus astuda samme, mis rahuldaksid nii Põhja-Ameerika kui Rootsi eestlaskonda. Toetati nii New Yorgi peakonsulaati kui Rootsis asuvat eksiilvalitsust. Sel põhjusel kutsuti ka Heinrich Mark 1992. aastal riigikogu ette. Volitusi üle andma.

Artikli aluseks on Tartu konverentsil ?Otto Tief ja 1944. aasta vahevalitsus? 17. IX 2004 peetud ettekanne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming