Filmikaadrid, enamasti mälust

Andreas Trossek

Endise idabloki filmipärand ja selle väärtustamine. SS-Sturmbannführer Windisch (Jüri Järvet) ja Inimene nr 1 (Vaclavas Blēdis) Kaljo Kiisa „Hullumeelsuses” (1969).

5. ja 6. oktoobril Kumu auditooriumis peetud konverents „Via transversa: endise idabloki kadunud filmikunst” oli ettevõtmine, mille vajalikkuses ei kahtle tänapäevases Eestis ilmselt keegi. Küünikute korduv stampküsimus, kas ja kellele on üldse tarvis näiteks eesti filmiajalugu, on aasta-aastalt üha mõttetum, sest on selge, et on vaja, ja mitte ainult eestlastele. Tuleb tunnistada, et korraldajate seisukohast oli konjunktuur rahvusvahelise filmikonverentsi korraldamiseks 2007. aasta sügisel Tallinnas ülisoodne. Midagi tahaks ju teada siinsetest oludest lisaks, kui oled kuulnud kusagilt filmifestivalilt kiidusõnu Veiko Õunpuu boreaalse ängikomöödia „Sügisball” (2007) kohta või siis ühe lokaalse kultuuriruumi teise pea et sama mütoloogilise nähtuse kohta, milleks on eesti animatsioon (vt näiteks: Pärn, Priit s 1946, animalavastaja ja graafik). Siit ka filmikonverentsi initsieerijate (Eva Näripea, Maria-Kristiina Soomre ja mina) peamine lähtepositsioon ja eesmärk: organiseerida rahvusvaheline kohtumispaik filmiuurijatele, kes tegutsevad ennekõike akadeemilises maailmas, ning luua seeläbi pinnas kohalikule filmiuurimisele. Et sõna leviks, tõde tõuseks ja vale vajuks.

 

Turistid kõrvalteel

Tuleb tunnistada, et nn Ida-Euroopa riikide erisugustes kultuurilugudes oleme pahatihti kõik rohkem või vähem „turistid” ja seda viga mõlemad Kumu sügiskonverentsid jõudumööda parandasidki – „Erinevad avangardid, erinevad modernismid” vastavalt kunstiajaloo ja „Via transversa” filmiajaloo poole pealt.

Mõne sõnaga konverentsi pealkirjast. Via transversa on itaalia keeles kõrvaltee ning kõrvalteele on mõnes mõttes suubunud ka see filmikunst, mida tehti XX sajandil nii Nõukogude Liidus kui selle satelliitriikide mõjusfääris. Enamasti leiame üldfilmiajalugusid sirvides, et endistel idabloki maadel toodetud filmidest on esil vaid üksikud tähtteosed, millest nii mõnigi on saatuse irooniana saanud kuulsaks ja tuntud filmiks tänu sellele, et selle levi on omaaegsete ametkondade poolt mingil viisil kitsendatud, piiratud jne. Ida-Euroopa riikide lähikunstiajaloo avangardi retoorika on lõplikult läbi põimunud dissidentluse temaatikast ning ka nõukogude-aegsest kinost rääkides hindame tihtipeale nn riiulifilme, millest on saanud justkui äraspidine kvaliteedistandard, omamoodi GOST.

Ent mis moodustab igasuguseks hindamisotsustusteks vajaliku taustsüsteemi? Kuhu jääb omaaegne populaarne kino, mida tehti massidele (täpselt nagu Hollywoodis teisel pool raudset eesriiet), kuhu paigutuvad marginaalsemad nähtused nagu dokumentalistika või animatsioon, kuhu ideoloogiast küllastunud ringvaated või teaduslikud õppefilmid? On neis kaadrites üldse midagi, mida peaksime meeles hoidma, kas siis tõelise kultuuriloolise väärtusena või vastupidi, ka tulevikku projitseeruva hoiatusena?

Nõnda jõuamegi filmikonverentsi esilekutsumist betoneeriva põhilise väiteni, mis võib tunduda kaunikesti provotseeriv: endise idabloki filmipärand on suuresti kadunud ajalookirjutuse hammasrataste vahele, seda tahetaks nagu tahtlikult unustada. Mälestused elavad küll inimestes edasi, aga filmiraamatuid, mahukamaid käsitlusi või süvauurimusi ilmub endiselt haruharva. Pole saladus, et akadeemilisi filmiuuringuid Eestis sama hästi kui ei ole ja kogu filmiajalugu kipub kõige mustema stsenaariumi järgi taanduma vaid üksikuteks anekdootideks või nostalgiamelanhooliast pruunikaks tõmbunud mälukaadriteks. Võib arvata, et osalt on see „kultuuriamneesia” väheste materiaalsete ressursside küsimus, ent probleem on laiem.

Kommunistlik ideoloogia kui üks XX sajandi suuri narratiive ja lõputute bürokraatiamasinate sünnitajaid on paratamatult mõjutanud Ida-Euroopa riikide filmitööstust ja ka konkreetsete filmide sünnilugu. Paljut sai realiseerida vaid kompromissidega. Kahtlemata ei olnud see filmitegijate selgrootuse küsimus. Film on masside kunst, mis ei nõua kirjaoskust ega erilisi taustteadmisi, ning seepärast pole midagi imestada, et idabloki maade filmitootmisel ideoloogilises plaanis alati silm peal hoiti. Ajaloolastele on see ringiliikumiseks ohtlik regioon, kus liivakõrb võib hetke jooksul asenduda vajuva sooga. Utreerivalt võib väita, et sotsialismileeri kokkuvarisemine on põhjustanud praegustes akadeemiliste filmiuuringute valdkondades  teatava „retseptsioonivaakumi”, sest kellele õigupoolest oleks vaja „kadunud„ (filmi)ajalugu aegruumist, mida kujundanud poliitiline ideoloogia on maailmakaardil jäänud kaotaja rolli?

 

Kursid Moskva kiuste

Ent kas asjad ongi nii lihtsad; kas peavadki kõik filmid olema esindatud hollywoodlikes propagandaraamatutes à la „100 totaalset blockbuster’it, mida sa pead nägema, enne kui sured”? Korrakem siinkohal mõned põhiasjad taas üle. „Kadunud” filmikunsti all peame silmas kõike seda, millest XX sajandi filmikunsti üldkäsitlustes tihti mööda on vaadatud: Nõukogude Liidu ja idabloki maade põhivoolukino; vabariiklike väikestuudiote, eriti Baltikumi toodang jne. Erinevaid valdkondi ja lähenemisviise on väga palju. Isegi imelik on kuulutada, et filmikonverentsil keskendutakse endise idabloki riikide filmikunstile 1940. aastate teisest poolest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1990. aastate alguses. Tõepoolest, kas suur tükk suud lõhki ei aja?

Ennekõike oli konverentsi eesmärgiks vaadelda ja omavahel võrrelda filmikunsti arengulugu just neil maadel, millel on Eestiga sarnane poliitiline ajalugu. Kas märkame rohkem sarnasusi või tuvastame pigem hulga erinevusi? On amüsantne tõsiasi, et Euroopa kaardile võib praegugi tõmmata jämeda joone Baltikumist Balkanini (täpselt nagu Molotov ja Ribbentrop omal ajal), mis markeeriks endiste idabloki maade võnkuvat sõltuvussuhet tsentritega nii ida- kui läänekaares. Küsigem tahtliku naiivsusega: kas Moskva, kust enamjaolt pärines nii kinotegijate industriaalne baas kui ideoloogilised juhtnöörid, oli ikkagi tegijatele kõige olulisem metropol? Kas Pariis, Rooma või Hollywood olid raudse eesriide taga vaid kauge miraaž või liikus ka idabloki maade kino paratamatult samadel otsinguradadel?

Üldistel teemadel ei saa aga rääkida, kui ei keskendu üksikjuhtumitele. Näiteks Mari Laaniste kõneles Priit Pärnast, Peeter Torop võttis lähivaatluse alla filmilegendi „Viimne reliikvia” (1969) ning oli väga kahju, et Tiina Loki plaanitud ettekande eesti dokumentalistidest röövis konverentsipublikult PÖFFi juhi tihe ajakava. Filmikunsti saab vaadelda nii mõnestki vaatenurgast, kui kas või Eva Näripea keskendumine ruumipoliitikale sõjajärgses kinotoodangus näiteks tuua. Siiski on katmata teemasid hulgi, kunagise Eesti NSV ainsas vabariiklikus stuudios Tallinnfilm on aegade jooksul valminud kümneid tippteoseid. Usun, et üheks korraldajate eesmärgiks, pilvepiiri taha ulatuvaks utoopiaks võiks piltlikult öeldes olla olukord, kus näiteks kadunud Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” (1969), mida konverentsi raames näidati, on Euroopa filmipärandi kaalukausil „ühena võrdsete seas”, ja mitte ainult sellepärast, et see on Eesti kui ühe Euroopa Liidu liikmesriigi filmiajaloos oluline film, vaid sellepärast, et see on ka hea film. Kõik säärane eeldab aga teatavate elementaarsete ja põhimõtteliste väärtusmudelite läbirääkimist. Millest me ikkagi räägime, kui me väidame, et see poola film või too läti film oli silmapaistev ja on oluline ajalootähis ka praegu? Kumu filmikonverents pigem kompas kui ammendas erinevaid teemavaldkondi.

Filmikonverentsil ette kantud käsitlused (ja lisaartiklid, mille autorid jätaksin esialgu saladuseks) leiavad täiendatud kujul publitseerimist sarja „Koht ja paik” raames ning nendega võib tutvuda edaspidi iga uurija, õpilane või muidu filmihuviline. Kõik see on muidugi vaid väike samm üldisemas arengusuunas tutvustamaks (ehk ikka ja jälle taastutvustamaks) siinset filmipärandit kui kultuuriväärtust nii Eesti kui muu maailma vaatajale/lugejale, aga vähemalt nüüd on see samm astutud. Aitäh selle eest kõigile, kes meid aitasid!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming