Filosoofiatõlge – kas tõlkija jõudemonstratsioon või tühimiku täitmine?

Jaan Kivistik

Meetodikeskse mõtlemise korral valib meetod ise, mis on tähtis, mis mitte. Ernst Cassirer, Keel ja müüt. Tõlkinud Margit Rennebaum. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 160 lk.

I

Eesti keeles on ilmunud Ernst Cassireri „Keel ja müüt”. Tore küll, juba teine Cassireri raamat eesti keeles lugeda. Oleks aga nagu üks küsimus juba ajast aega seda puhku oodanud, saagu ta nüüd jälle küsitud. Niisiis: tore, et Cassirerilt juba teine raamat eesti keeles, aga Kantilt seni ainult üks, Hume’ilt või Spinozalt või Hegelilt ja teistelt geeniustelt seni veel mitte ühtegi. Miks küll nii, miks nii palju Cassirerit, kui Kanti ennast on nii vähe? See on vana ja kuulus küsimus ja sellele vastamiseks kulub nüüd ära kogu ruum, mis mul kasutada siin, ja jääb puudugi.

Meie küsimus pole nali, aga näiteks küsimus, et miks eesti keeles juba kahekümnes Cartland, kui Kanti seni ainult üks, oleks nali. Igaüks saab aru, et sellepärast nali, et Kanti ja Cartlandi tarkused on liiga erinevad, ei saa võrrelda. Cassireri ja Kanti tarkuse võrdlemine aga on mu meelest väga paljude – minu mitte – meelest sisukas ja peaaegu sama paljude meelest ka teada vastusega, et Kant on hiiglane, Cassirer ka, aga väiksem, paistab suuremana, sest seisab päris hiiglase, Kanti õlgadel. Kant on ise tähtis, Cassirer vaid tema järelkäijana tähtis. Umbes niimoodi nende vastus oleks.

 

II

Kui vaatame järele, millest Cassirer „Keeles ja müüdis” kirjutab, on teataval üldisustasemel kirjeldatult Cassireri sõltuvus Kantist silmanähtav, ta ajaks kui Kanti asja, lisades vaid mõned täpsustused. Ta kinnitab isegi seal, et tema eesmärgiks on Kanti järel veel kord ja ka enese järel veel kord teostada „inversioon(i), mida Kant kirjeldab kui „koperniklikku pööret”” (lk 15) , kus „selle asemel, et mõõta vaimsete vormide sisu, tähendust ja tõde millegi muuga, mis neis kaudselt peegeldub, peame neis vormides endis nende tõe mõõdupuu ja kriteeriumi, nende sisemise tähenduslikkuse avastama” (samas).

Kantist eristab Cassirerit vaid see – nüüd juba minu sõnadega –, milliseid vaimseid vorme ta võtab uurida: ta käsitleb teatud kindlaid ajalooliselt teisenevaid mõtlemisviise, nagu ta enamasti ütleb, sümboolseid vorme, esmajoones keelt, müüti, kunsti ja teaduslikku tunnetust ning eriti seda, kuidas need vastastikku evolutsioneerudes kujunevad erilisteks tähenduslikkuse genereerijateks. Meenutaksin, et Kant vaatles mõtlemisvorme, mida pidas universaalseiks ja muutumatuiks. Eriti keskendub Cassirer „Keeles ja müüdis” keele ja müüdi vastastikustele seostele ja põhjendab, miks neist kahest esmane ehk alus on müüt. Tema sõnadega: „…müüdi intuitiivses kujutamisviisis, mitte aga meie diskursiivsete ja teoreetiliste mõistete moodustamises tuleb meil – kui üldse kuskil – otsida võtit, mis avaks meile arusaamise keele algsetest mõistetest” (lk 46–49).

Selge, et niisugusel tasemel kirjeldatuna langeb „Keele ja müüdi” sisu ammugi kokku eesti keeles varem ilmunud „Uurimuse inimesest” sisuga, aga ka paljude moodsate „aktiivse diskursuse” entusiastide vaadetega, ja selge, et ainuüksi selle sõnumi kordamise pärast raamatut eesti keelde ei oleks tasunud ümber panna. Mingem siis konkreetsemaks, vaadakem „Keele ja müüdi” sisu täpsemalt.

 

III

Võrreldes „Uurimusega inimesest„, mis on suhteliselt rahulik, autori elu lõpu eel tehtud ja võrdlemisi mugavalt loetav tema vaadete ülevaade, on „Keel ja müüt” närvilisem, raskemini jälgitav ja osaliselt poleemiline tekst. Ka tekkimisajalt kuulub see Cassireri kõige kibedama mõttetöö, uute lahenduste väljamõtlemise ajajärku, selle poolest nagu eriti otsene vaade sellesse, kuidas Cassirer mõtles, millest mõeldes uut välja mõtles. Ütelgem siis, et „Uurimus inimesest” on ülevaade sellest, „millest Cassirer oma tagumisel elu poolel mõtles”, „Keel ja müüt” aga sissevaade sellesse, „kuidas Cassireri mõtlemine käis”. Kasu siiski on sest otsevaatest klassiku mõtlemisse lugejate enamusele vist vähe, sest kui lugeja Cassirerit tunnebki, ja sellepärast ta ju raamatu kätte võtabki, siis vaevalt ta samas väga hästi tunneb Max Müllerit – spetsialistid, nagu nüüd ju ollakse – , kelle müüdikäsitluse kritiseerimisest Cassirer oma mõttekäiku arendama hakkab, ja veelgi vähem vist teab enamik Cassireri-tundjatest, Cassireri-lugejatest Hermann Useneri, religiooniajaloolast ja filoloogi, kelle seisukohtade propageerimiseks eelkõige võib Cassireri raamatut pidada – ainult pisut liialdades. Väga ohtrasti, läbi kogu raamatu,  positiivses võtmes ja muidugi ka enese seisukoha kinnitamiseks esitab Cassirer Useneri tulemusi. Mu meelest on tänapäevane seis niisugune, et kes teab XIX sajandi religiooniloolast ja filoloogi Useneri, huvitub tõenäoliselt rohkem teistest filoloogidest ja nende tööde tulemustest, mitte aga Cassirerist ja teistest filosoofidest, kellel tänapäeva filoloogia mõttes ainult tühje spekulatsioone pakkuda. Sest on spetsialiseerumise aeg, kaugete valdkondade tundmine on ülearune. Üldisi teadmisi pole võimalik kergesti akadeemiliselt aktsepteeritavateks tulemusteks vormistada, küll aga võtab aega nende hankimine. Muidugi mõtlen ma siin projektiivselt, Cassireri tean hästi, Useneri õige vähe, minu piiratus ei tarvitse ju olla laiale lugejaskonnale norm. Tore oleks, kui nii oleks. Vist siiski pole: on üldine tendents, spetsialiseerumine, kaasa arvatud spetsialiseerumine universaalseimas kõigist teadustest, filosoofias.

 

IV

Spetsialiseerumine teadustes on tõsiasi. See pole iseenesest hea ega paha, see lihtsalt on. Filosoofias on spetsialiseerumise huvitav tulemus, et filosoofia ajaloo tundmine pole enam filosoofile kui spetsialistile tarvilik, ei kuulu tema tarviliku pädevuse hulka, välja arvatud muidugi filosoofia ajaloo spetsialistid.

Ülearuseks universaalteadmiseks on osutunud filosoofia ajalugu. Veel kolmekümne aasta eest oli filosoofia ajalugu ka siinmail, nagu veel varemalt mujalgi, uute filosoofide koolitamisel tähtsaim õppeaine, see, mille tundmine andis „oskuse filosofeerida”. Kõik teised filosoofide õppeained olid vist kõigi asjaosaliste meelest kas välisest sunnitud, kas kõrvalised abiained või siis lihtsalt kitsad erialateadmised, mis andsid informatsiooni, mitte aga tööriista. Tagantjärele tundub, et filosoofia ajaloo kui tööriista kasutamine seisnes enamasti autori poolt oma arvamuste põhjendamises/õigustamises kas ajalooliste autoriteetide seisukohtade refereerimise või tsiteerimise, vahel ka kaudsemalt, autoriteetide seisukohtadest oma vaadete analoogide tuletamise abil. Filosoofia ajalugu oli esmapilgul kui olnud arvamuste ladu ja filosoofi taseme määras, kui paljusid võimalikke uusi arvamusi kui suure hulga autoriteetide arvamuste abil kui kiiresti ta fundeerida jõudis. Igav ja imelik on nii rääkida. Mis teha, ma arvangi praegu niimoodi, igavalt. 30 aasta eest oli meil marksismi aeg, nii nagu seletan, tarvitati vajaduse korral marksismi klassikuid, kui uskuda Eero Loonet ja teisi, siis peamiselt eessõnades, aga nii mu meelest tarvitati ka teisi, mittemarksistlikke klassikuid, ja mitte ainult eessõnades, vaid kogu tekstis; filosoofiline tekstitootmine selles tarvitamises seisneski, ja näiteks, kui oli põhjust, tarvitati nii ka Cassireri arvamusi teiste kõrval. Ja ka mujal kui marksismimaadel oli varemalt selline filosofeerimise viis tavaline, tõsi, mitte küll Lääne-Euroopas enam 30 aasta eest nii väga, küll aga mõnikümmend aastat varem, muide, mille näiteks kas või Cassirer ise, näiteks see, kuidas ta kasutab Useneri seisukohti, jah, ligi 80 aasta eest.

 

V

Mis aga praegu on filosoofide tööriistaks filosoofiaajaloolise arvamuste lao asemel? On spetsialiseeritud reliaablid arutlustehnikad, mille järgimine tagab vastava tehnikaga tõestatava/õigustatava arvamuse aktsepteeritavuse selle tehnika kasutajaskonnas. Sellistest tehnilistest arutlusviisidest kõige ulatuslikumalt kasutusel, kõige tuntum on formaalsete keelte tarvitamine analüütilise filosoofia suurtes valdkondades, teine samas on aprioorne nn kontseptuaalne analüüs, nn kontinentaalne filosoofia pigem killuneb palju väiksemate kasutajaskondadega tehnikate vahel, kus sageli veel peetakse meeles, kelle (autoriteedi) mõistesüsteemi ja sellega seotud arutlusviisi omaksvõtt tagab aktsepteeritavad tulemused.

Kohalikku praktikat silmas pidades, analüütilistele filosoofidele on matemaatiline loogika ja kontinentaalsetele filosoofidele kreeka keel tähtsam kui filosoofia ajalugu, viimane võib olla, esimesed peavad, kellel mis, olema. Kolmekümne aasta eest oli siin vastupidi ja vist ka Cassirerile oli vastupidi, võib-olla tema õpinguis mitte, töös aga kindlasti, arvan.

Lühidalt kokku võttes: filosoofide tegevus, projitseerituna varasemate klassikute teostele, on muutunud rangelt meetodikeskseks. Järjekindel metoodika valib käsiteldavast klassiku tekstist välja selle, mis meetodirakendusele sobiv, näiteks mingi üksiku mõtte, mingi kindla arvamuse, jätab aga muu, näiteks ütlemiskonteksti, tähelepanuta. Analüütikute pruuki varasemaid filosoofe käsitleda üksikute nende kohta konstrueeritud teesidega piirdudes teavad paljud ja küllap nõustuksid, et minu iseloomustus kehtib vähemasti nende kohta. Tahan aga rõhutada, et ka näiteks metoodiliselt järjekindel hermeneutika ei pääse subjektiivsusest, projektiivsusest oma uurimisobjektisse kui tahes kannatlikult süvenedes, ka sel puhul, nagu iga muugi järjekindla arutlusmeetodi tulemusena luuakse oma uurimisaine kui meetodi produkt, projektiivsena, piiratuna, valikuna subjektiivsena.

 

VI

Hakkame oma raamatu juurde tagasi jõudma. Filosoofi kui teadlase jaoks kaob koos filosoofiaajaloolise argumenteerimisviisi kadumisega veel midagi, kaob kujutlus filosoofia kui protsessi suunatusest, kaob justnagu hilisemate filosoofide toetumine eelkäijate õlgadele. Koos sellega kaob ka võimalus hilisemaid filosoofe pidada rumalamaks ehk vähem originaalseks, või ka targemaks, sest nad teavad lisaks vanale midagi uut. Filosoofia ajaloost saab suunatuse kadudes jälle samaväärsete arvamuste ja neid arvamusi avaldanud filosoofide panipaik, nagu ta ikka on olnud, ei ole seal ilma progressita enam ei paremat, ei halvemat, kõik kõlbab kõigeks. Nii ongi ju enamasti varasemat filosoofiat mõistetud, vahepealne kujutlus filosoofilisest progressist, suunaga liikumisest suurema tarkuse (rumaluse) poole, polegi ju eriti kaua kestnud, mitte palju kauem kui 200 aastat ainult. Polegi veel kahju sest loobuda.

Tuli juba mõnekümne aasta eest ette marksiste-küünikuid, kes nimetasid filosoofia ajalugu lihtsalt arvamusavalduste laoks, kust valida, mida vaja – ja ainult seda. Nagu ikka küünikud, jätsid ka nemad midagi tähtsat tähele panemata. Nimelt vanade arvamuste, tsitaatide jne kasutamine filosoofilise argumentatsiooni meetodina kannab eneses paratamatust – mis ongi filosoofilise mõtlemise ainuke iseloomulik tunnus, no mis siis ometi muu – ainult sedavõrd, kuivõrd tsitaatide kasutaja ja ka tema tekstide lugeja usuvad neid tsitaate kandvat või esindavat filosoofiat kui terviklikku protsessi. Ilma usuta filosoofilisse mõtlemisse kui progresseeruvasse tervikusse ei ole praegu jutuks olev arvamuste ja tsitaatide abil arutluste fundeerimine midagi enamat kui lihtsalt kombinatoorika, et mitte öelda filosoofia semiootika. Sedasi küll ei olnud, filosoofid on alati arvanud, arvasid siiski, et nad filosofeerivad, et paljastavad paratamatusi. Tõeliselt on varasemate filosoofide looming muutunud üheväärsete arvamusavalduste laoks alles nüüd, filosoofiaajaloolise argumentatsiooni on asendanud meetodikesksus. Varem, kui tarvitati vanade arvamusi, aina kordan, oli selle taga usk filosoofiaprotsessi. Koos vanade filosoofide üksikute arvamuste üheväärseks saamisega meetodikeskse mõtlemise jaoks saavad ka neid arvamusi avaldanud filosoofid ise üheväärseks ja seega on rumal nuriseda, et ilmus juba teine Cassireri raamat, kuigi Kanti omi eesti keeles seni ainult üks – q.e.d.

 

VII

Meetodikeskse mõtlemise korral valib meetod ise, mis on tähtis, mis mitte. Eestikeelset filosoofiakirjandust, klassikute tõlkeid on vaja ennekõike hariduseks, ka eneseharimiseks. Mõne teise filosoofiaklassiku puhul, kelle teoseid on juba ohtralt eesti keeles ilmunud, näiteks Bergson, Kierkegaard, kaldun arvama, et mingit auku, mille täitmiseks klassik eesti keelde pandud, pole, et tõlke ilmumise taga on tõlkija jõudemonstratsioon, et tõlgitud klassik alles hakkab eesti vaimuilmas enesele kohta looma, enese järele nälga tekitama. Cassireri arvan siiski mingi uduselt aimuva vajaduse rahuldamiseks olevat õige oodatud ja sobiva. Seks vajaduseks võiks olla filosoofia ja semiootika vahekorra selgitamine, eriti nüüd, kus nad on asunud Tartus lausa ühe katuse alla, ainult Peirce’i uurimist oskan kujutleda selles suhtes Cassireri omast viljakamana. Selgitusele kuuluv probleem mõlema puhul sama, et mille poolest semiootiline mõtlemisvabadus ja filosoofiline mõtlemisparatamatus sugulased või ka vaenlased on või võiksid olla. Eks need, kes sellega tegelevad, tea ise paremini. Mu jutt sai praegu otsa.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming