Foorum tekib, kui seda on vaja

MIHKEL MUTT

Hiljutisel kultuuriajakirjade konverentsil Poska villas jäi kõlama, et Euroopal puudub ühine kultuurifoorum, avaliku arvamuse fookus. Avaliku arvamuse, mida XVIII saj. kujundas eeskätt rahvusvaheline vaimuinimeste seltskond, on hõivanud kaubanduslik ja poliitiline reklaam. Nii on elu. Aga kas siis eelmine suundumus peab ikka lausa välja surema? Miks Kirjasõna Vabariigi projekt ei võiks Euroopas tasapisi jätkuda? Sest ? mis hoopis hull ? Ameerikas, seal ?matsluse pesapaigas?, on väljaanne, mida loevad vaimuinimesed terves ilmas. (Mind natuke hämmastas, kui palju kõneldi New York Review of Books?ist? Muidugi on see väga hea, aga on ju siiski ka teisi nagu TLS, London Review of Books, New Left Review jt.). Kui me räägime avalikust arvamusest ja vastavast foorumist, siis me ei pea silmas diskussioone a la kuhu läheb romaan, kas videod on vajalikud jt. kunstiküsimuste üle. Kunsti alal käib Euroopas siiski vilgas tegevus teatrifestivalide, muusikakonkursside, õpikodade, loomemajade jne. vormis, rääkimata kapillaarsetest kontaktidest. Ei, silmas peetakse ikka ühiskonna asjade üle arutamist laiemalt. Et kunstnikud tuleksid oma stuudiotest välja ja räägiksid geneetiliselt moondatud toidust, Iraagi sõjast, Euroopa Liidust jne. Vaadates uusaja lukku, näeme, et vaimuinimesed on tõepoolest analoogiliste asjadega vahel tegelnud. Need on reeglina murranguperioodid, kui vahetub sotsiaalne paradigma. Siis on nad mõtestanud ja mõjutanud. Neil on selleks eeldusi ühelt poolt tänu avaramale haardele ja pikemale mälule, teisalt suuremale sõltumatusele ning kasuvabale huvile. Kokkuvõttes panevad nad vahel tabavamaid diagnoose kui poliitikud.

Kindlasti kuulus niisuguste aegade hulka Eesti taasiseseisvumine, kui meie loovisikute aktiivsus oli legendaarne. Ent säärased ajad ei kesta kunagi lõputult. Kui olukord stabiliseerub, siis pöörduvad vaimuinimesed reeglina kergendustundega oma erialaste probleemide juurde. Nende asi oli strateegia, taktika on poliitikute rida.

ELi laienemine kuulub ilmselt paradigmaatiliste muutuste hulka. Ja niihästi Euroopas kui Eestis ongi kultuuriinimesed oma arvamust avaldanud. Aga mitte väga intensiivselt. See on märk. Mu meelest kehtib vaimumaailmas omamoodi turuprintsiip. Kui ühiskonnas on piisav intellektuaalne potentsiaal, samas keelavad piirangud (tsensuur vms.) puuduvad, siis kas pole ?tegelikkus? ka ?mõistlik?? Tahan öelda, et Euroopas ei ole suurt foorumit sellepärast, et nähtavasti seda siiski nii väga ei vajata. Muidu see ju tekiks. Võrguväljaandena maksaks sihuke asi minimaalselt. Samas olen kindel, et kui asi puudutaks mõnd põhilist asja, näiteks vabaduste piiramist, siis tekiks Euroopas lühikese ajaga väga võimas vaimuinimeste ühisrinne. Poolkunstlikult ei ole võimalik panna vaimuinimesi vaidlema. Nii nagu ei saa kunstlikult luua nende kooskäimise kohti.

Muidugi ei tähenda eelöeldu, nagu ei saaks ametkondlikult tasandilt (riik, Brüssel) mõttevahetuse teket ergutada ja soodustada. Vastavaid liigutusi on ka tehtud kasvõi nn. Euroopa Kultuuriparlamendi loomisega, mis on seotud Euroopa Nõukoguga. Tõsi, selle tähtsust on veel vara hinnata.

Miks ei ole vastav foorum siiski ise tärganud? On avaldatud arvamust, et põhjuseks on euroopaliku identiteedi hajumine, meil polevat enam ühist tagapõhja. Kardan, et siin on mitu asja segi aetud. Diskussioon ei eelda kaugeltki osaliste ühist identiteeti kitsamas mõttes, vaid tahet ja võimet üksteistest aru saada. Diskussioon ongi otstarbekas ja viljakas siis, kui vaidlejad ei ole liiga ühesugused. Pakun välja, et praegu on just vastupidi: Euroopa identiteet ja ühistunne on meie jaoks igapäevane asi nagu hapnik, mida enam ei märkagi. Seetõttu on see meid ?ära tüüdanud?. Siin tuleb muidugi täpsustada, et meie identiteet ei ole homogeenne, vaid teraline, hõlmates hulka väljakujunenud identiteete nagu inglise, prantsuse, saksa jt. Ent ikkagi on need tuhande aasta pikkuses ühises ajaloos kindlapiirilisse suhtesüsteemi paika loksunud ja kui jätta kõrvale poliitikute nihverdamine, siis vaimuinimestel ei ole enam vist soovi nende erinevuste platvormil omavahel õiendada. Meil ?ei tõuse enam üksteise peale?. Kõik tundub olevat räägitud, mis siin enam arutada. Nii nagu erineva iseloomuga mees ja naine on loobunud pärast pikka kooselu teineteist pööramast ja tülitsemast, nii aktsepteerivad üksteist ka eurooplased. Nende osaidentiteedid on ühe suurema identiteedi sees, mida tajub teistelt mandritelt tulnu. Eurooplastele endile on huvitavam ja vajalikum pidada diskussioone muu maailmaga, sest Euroopa tulevik ongi tegelda maailmaga uuel tasandil.

Seetõttu tunduvad mulle absurdsed üleskutsed pöörduda ühise identiteedi tabamiseks ja Kirjasõna Vabariigi jätkamiseks valgustusaega. Tagasi ei saa kunagi. Liiati kätkeb tagasipöördumine implitsiitselt, ei rahvusriigid on ajaloohälve. Rahvusriik on aga suurel määral stiihilise rahvusluse institutsionaliseering. Rahvuslus on palju vanem kui XIX sajandi keskpaiku tekkinud rida rahvusriike. Nii nagu olid ammu enne valgustust olemas ka Shakespeare?i näidendid, ?Gargantua ja Pantagruel? jt. rahvuskirjanduste suurteosed. See, mis valgustuses oli väärtuslikku (ja natuke ka kaheldavat, nagu inimese käsitlemine padumõistusliku olendina), on Euroopas ammu realiseerunud, sõltumata rahvusriigist ja -kultuurist.

Võibolla just seepärast, et vajadus eurofoorumi järele ei pressi peale kuigi tungivalt, jäi Poska villa arutelult mulje, et peamine takistus sel teel on keeleküsimus. Mis keeles peaksid vaimuinimesed üksteise jaoks kirjutama? Prof. Pietro Corsi ütles, et üldmõistetav keel on inglise keele näol olemas. Aga oi kui valusalt kohalolijad sellele reageerisid. Toodi argumente, a la paljusid nüansse on võimalik väljendada ainult emakeeles jne. Ma oleksin aru saanud, kui nii oleksid rääkinud näiteks luuletajad, keda kutsutaks üles inglise keeles luuletama. Aga tegu oli ju ideoloogidega, kes töötavad eeskätt ideede, mitte kujundite tasandil. Iga tõlge on ebatäpne, ent loomulikult on tõlke abil võimalik maailma tunnetada. Ja essee või artikli puhul on säiliv loogiline invariant olulisem kui originaaliga võrreldes kaduma läinud elegants. Muidugi kubiseb tänapäeva socialia ad hoc-mõistetest, mis on sageli konkreetse keelega väga seotud ja mida tuleb tõlkes pikemalt lahti seletada, aga mis sellestki. (Põigates Eestisse ja olles kahel käel selle poolt, et arendame oma teaduslikku jm. sõnavara, ei tohiks seda kuidagi vastandada võimalustele oma töid ja tegemisi suuremates võõrkeeltes tutvustada. Me ei saa loota üksnes sellele, et estofiilid kõik väärtusliku ise üles leiavad. Viimastel on niigi palju tööd. Tuleb püüda, et meie väärtustest saaks aimu ka eesti keelt mitte oskavad rahvusvahelise tasemega haritlased. Liiati on elu näidanud, et kui tekib eriline huvi mõne kultuurifenomeni vastu, siis õpitakse ka vastavat keelt. Näiteks kui üle-eelmise sajandi lõpul Saksamaal avastati Kierkegaard, oli palju neid, kes hakkasid taani keelt õppima, et teda originaalis lugeda.)

Euroopa juhtivate keelte arrogants on loodusnähtus. Olgu peale. Suheldagu siis selles Kirjasõna Vabariigis pealegi kolmes-neljas suuremas keeles ja tõlgitagu kogu foorum neisse. Ülesaamatu? Raiskamine? Mis te nüüd! Vaadakem, kuidas Brüssel aina värbab uut tõlkijate kaadrit. Senisele üheteistkümnele keelele lisandub veel üheksa. Iga päev töötavad üheksakümmend inimest iga keele alal, et vahendada kõike seda, mida Brüssel toodab. Miks ei võiks midagi natukegi sarnast eksisteerida kultuuritekstide tõlkimise alal sellesama Brüsseli arvel? Kui leitakse olevat tarvilik näiteks portugali poliitiku iga bla-bla-bla viivitamatult ümber panna malta, eesti ja veel 17 keele bla-bla-blaks, siis ei tohiks sellega võrreldes kröömikese eraldamine kultuuriinimeste mõttevahetuste tõlkimiseks mingi raskus olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming